14.-15.veebruar

Puhh teab. Tegin FBs sõbrapäeva tervituse kihnu kuulikindlast kassist, kes – tavaliselt füüsilist lähedust vältides – kattis tuttujäänud Indi tekina iseendaga – sõbra vajadused eelkõige! – see pilt pälvis sooja vastuvõtu ning Puhh teab. Päev otsa kõndis, saba lipuna kikkis, eriti tähtsalt mul sabas ja tegi nii toas kui õues kõiki töid koos minuga. Nii ongi – loomad teavad – kõike – alati.

Maruusja teadis täna, et vahelduseks on hea ratsutada – neil kujunes Karekaga Hobuseaasta esimene sõit nii, et Soone Saaral polnud kõrval õieti midagi hobulausuda. Võrratu teineteise austamine, tunnetus ja soe sõprus kujunes.

O’Hara teab, et ta on karja uus juht. Väga kirju, lilleline-pitsiline, kaunis, arukas, sotsiaalne – ja nahhaalne 😀 Alfa haiguse ajal võttis suurema osa juhtpositsioonist üle – harjutas kolmiktallena seda juba O’Connori ja O’Boy peal – järgmine faas saab olema kevadisel pööripäeval, kui oinas läheb mu lapselapse teenistusse. Ta teab sünnist saadik, kelleks on sündinud. Nagu Brigita. Kuninganna Alfa ei konkureeri, vaid toetab ja nõustab printsess O’Harat. Sama siin 😀

Ööl vastu sõbrapäeva nägin unes, et mu tütretütar oli põlvedega mu selja peal, masseeris ristluid ja kammis juukseid – tema oli umbes viiene ja mul olid õlgadeni juuksed 😀 Kammides harjasse jäänud juuksed heitis metsalindudele pesamaterjaliks ja andis mulle kevadpäikeses suletud silmade peale musi – minu mummi. Nii ilus. Aitäh, unehaldjad… Saagugi nii!

Ilmsi sai täna muide võrratu väike suur sündmus – Hanna-Liisa õppis oma mummi köögis emme-issi ja köögi-Kareka vahel kõndima. Sujuvalt ja enesestmõistetavalt. 11kuuseks saab ta alles järgmisel pühapäeval…

Ja saagu seegi, mille skulptor Raidiga kokku leppisime – mina pole ammu modelleerinud, tema pole mind modelleerinud – suvel teeme häppeningi, voolime teineteist vastastikku. Ammu aeg käed taas tõsiselt saviseks teha! Selles veenis mind ka lugu kunsti õppivast Võsa-Petsist, Go Traveliga ümbermaailmareisv Raitar – iga lugu ja tegu, mida näen ja kuulen, veenab.

Pärast seda, kui kolme romaanivõistluse tähtajad seinale kirjutasin, vormuvad nende puhuks ka käsikirjade teljed. Absoluutselt iseenesest. Minu asi on vaid perioodiliselt paberi-pliiatsi juurde leekida ja paugatused jäädvustada. Ning ennast läbi praeguste käsikirjade nendeni närida. Mõnuga.

Tohutu info-mälu-assotsiatsioonidetulv on vallandunud.

Jälgisin paratamatult kaks päeva järjest oma toimetusi tolle Silvia pilguga, kes üleeile kurtis, et katkestan end füüsilise rassimisega ära. Tõi mulle mehhaniseeritud Lillestet eeskujuks. Lilleste on mehhitud Joonase jõul –ja kui mul on kaugemad rullid upitada, küllap magi Joonast trakatsiga appi hüüan.

Palgid, mille järele minnes end viie traktoriga allikatesse talvitama sõitsime, toome teeme-ära-talgute ajal ka käsitsi välja – lõikame pakkudeks – võibolla isegi halustame metsas – ja toome valmistooted metsast otse riita.

Kuidas mehhida Alfale-Elfile viimase pasta suhuinstallimine? Mõlemad on kobedad, viimane ring ravumit oli selleks, et oleks kindel – ja et saaksin Elfi hambajäljed vasakule pöidlale 😀 Selline emmemine käib käsitsi. Nagu ka heina sorteerimine, et jälle mingit jama ei oleks. Ja hobuseboksidest allapanu pealt seitsme sõbrapäevakoogi korjamiseks pole siiski hargist paremat vahendit. Või mis automaat võtaks ahjust tuhad ja tooks puud – õige suurusega iga kolde jaoks seejuures? Tütrele patsid punun ikka käsitsi, randmetele Fastumi ja lõuaalustele lümfisõlmedele Felorani näputan kah automaadita, aitäh. No andke andeks 😀

Mitte ükski automaat poleks täna hommikul niimoodi kõigi nelja elemendiga suhestunud, nagu käsitsimina. Kütsin pliiti ja keetsin pajatäie kartuleid, pesin kolm poolautomaatset masinatäit – valged-tavalised-tööriided – emmesin loomad – tuli-vesi-õhk-maa, kõik tulid mind pärast öist elamustetulva laadima.

Analüüsisime sinna vahele Jaanikaga, mis toimub.

Eriti abivalmis ja hooliv oli peni-Bella. Ehkki sõbrad on saleda Bella kohta arvanud, et ta ei jäänud aasta alguses tiineks, näitavad tissid, et keegi seal siiski on – ilmselt paar kutsikat. Neli oli küll tellitud – okei, kaks on ka väga hea. Aitäh. Ja aitäh Kessule idee eest naistepäeval siin naistekas korraldada. Ja Valtu seltsimajale, kes teeb sel õhtul ka peo – pluss toob 25.veebruaril Mandariinide-filmi koju kätte. Jüri Jaanson küsis, mida arvan töövõimereformist – ja üks Kanaaridele-kolinud Tiina kutsus oma bangalosse puhkama… Ee… ehhehheeeeeeeeee 😀

Tuleb tunnistada, et ma ise vist poleks end sõbrapäevaõhtul Uduvere-Anelema – mis nimed! 😀 – taha indiaanimeelik Mardika suitsulamba-saunaõhtule vedanud, aga noored tahtsid minna. Me siis läksime. Ma poleks muidu väimeest siia 3 rulli veeretama saanud ka. Mööda kiilasjääd ninali-külili rulle nügides – Mihkel Reti kingitud lõhnapilves 😀 – saime kõvasti naerda ja ähkida. Nii palju siis automatiseerimisest…

Mardikal on võrratu rehielamu. Seal, kus mul oleks tall, on tal puidutöökoda. Kogu kodu on väga paigas ja korras, maitsekas ja leidlik, pedantne ja teravalt tema oma. Ta ise on ka terav. Seitsme kihiga. Indiaanilaagrites üks, siin teine, kodus kolmas. Nagu me kõik. Aga reljeefsemalt-kontrastsemalt. Külas oli mitu üksikut lapsega naist, üks neist abielus üksi, teine teadlikult üksi, kaks edukat paari. Ja palju head toitu. Mõnus õhtu oli.

Oluliseks vestlusteemaks just see paratamatu üksildus praeguses Maa faasis ja meie eas, mängu ja päriselu vahekorrad, võimetus mängida ja mürada, kohustus killustumisest hoiduda. Oleme kui röntgeniaparaadid, spst on oluline niigi üles-alla käivate emotsioonide vaostamiseks liigsetest elamustest hoiduda.  Me oleme rajanud oma muinasmaad, kuhu praegusel hapral ajal ei saa keegi sisse kolida. Nii on.

Ajad muutuvad. Plaanid ka.

Täna ei läinud ma Heli väetantsudesse. Tahtsin omaette olla. Suhtlesin kogukonna-Heleni ja kooli-Andresega, töötasin Anzori ja Sakkoviga, saatsin ära tuludeklari, järelvaatasin eileõhtust eestilaulu ja kirjutan pika peatüki. Ehkki Karekas tuleb Väljatagusele ja Soonele, on ta nii oma, et tema siinolek pole õigupoolest plaanide muutus 😀

Ma ei lähe ka Nõmme kõrtsi Spido saatel šampinjonidega seapraadi sööma, vaid vaatan Julia Robertsiga filmi – kui ärkvel püsin – jõudsime Retidega kahest Soonele, magama sain neljast. Jälle… On vaja korralikult magada – mitte seda läbisegi kõige söömisega kompenseerida nii, et lambad seda aknast vaadates soliidarsusest lõhki lähevad 😀

Indiga oli hommikul pikk telefonivestlus – mina haigutasin pesumasina ääres küüsi söepastast puhastada – head need tematapäevad, lisavad teadlikkust ja väärtust, kui vägaväga oluline on mu elus nii tema kui teised lapsed. Aitäh.

*

Nad tulid õhtuks Soonele – pärast Kareka ja Maruusja võrratut koostööd küpsetas Karekas nisuleiba, Reti tõi porgandipiruka, mina kõrvetasin praekartulid ära 😀 – ja Hanna-Liisa hakkas kõndima. Selline päev…