17.veebruar

Mul on piinlik ja kurb oma sugulaste-sõprade-teekaaslaste pärast, kes on ühinenud FB joomamänguga. Isad ja nõustajad – nii isehakanud kui diplomeeritud – ohustavad ja kahjustavad kaamera ees teatenapsikat mängides nii oma kui teiste lapsi. See on loomulik elu osa, et inimesed õhtuti kodus ja kõrtsis dringivad – ent psühholoogid ja papad, filosoofid ja ärimehed kaamera ees ajuvabalt ja süüdimatult kaanimas – no andke andeks! Andke mulle andeks, et mu enesegi ligimesed selles kuritegelikus sõgeduses osalevad – seejuures teistele loenguid pidades… Väga, väga, väga jälk. Sorry.

Millele mõtleb inimene, kelle köha ja kassid vaheldumisi üles ajavad? Ta mõtleb öhe vahtides seitsmele miljardile. Ja küsib, miks ta arvab, et tal ses mustris koht on. Ja küsib, kui kaua ta jaksab. Ja loodab mõne aasta pärast rajatavale kommuunile, kus kõigepealt teenistuda – ja päris õhtul hoitud olla. Siis hakkab laps köhima. Siis jälle ta ise, tormine vihm sajab õues pesu peale ja kassid trallavad õnnelikena tubepidi, sest nende meelest on kõik tore ja paigas. Eks ongi ju…

Tänu mitmeraudsele naisenergiale hakkaski olema. Brigita laulis raadios. Namaste tervitas mind üle terve küla. Nojaa, Kormoran ja Ave ka – aga nende tääääärvitus pole nii liigutav 😀 Vihm läks üle illusoorselt kauniks ülisuurte räitsakate looriks – toomehelbevaip on nagu sõba kattes kõik, mis tunduks tülkana (Jessenin) – ning järkjärgult õuest tuppa kuivama saabuvad tekid-padjapüürid-pleedid lõhnavad mõistagi erakordselt hästi. Nagu ka tärpentini-vietnamisalvi kastmes kooli läinud Indi. Ja Fastumi-Felorani kapslis mummi.

Veenan ennast, et mind ei ärrita ega hirmuta kõik. Ent keegi – ma ise ka mitte – ei saa uskuda, et kleepuvad pebred ja pask ei ärrita. Vedasin ligedad heina- ja põhupärad lindudele, korrastasin hobuste ja lammaste platse – ja kisasin kõigi peale, sest kõik oli nii blöööääääh. Ent otse loomulikult ei võtnud keegi mind tõsiselt. Hobused naersid ja lambad muhelesid – ning kassid tegid mulle 200protsendilisse õhuniiskusse neli korda kaheksa käpalillerida, rsk!

Natuke leevendas kutse: Tere alanud taandusnädalat, kuu hakkab ennast kahandama ja tegemist vajavad asjad, mis vaja koondada, ära lõpetada, vabastada… Leppisime kokku ka järgmise tantsukorra ja see on juba 1.märtsil! Panen kokku tutvustuse, mis tuleb 80-ndate stiilis!!! Mõtlesime, et veidi kergemat teemat algavasse kevadekuusse… Päiksesära põue! Heli

Kallikalli igatahes. Olenemata sellest, kuidas sel reedel kujuneb – 1.märtsil enne Nokia-kontserti pole mul ilmselt arukas kodus küüsi närida ja loomade peale sisiseda – nende mõistvust-suuremeelsust pole ilus kuritarvitada.

Sellistel novembriilmadel käivitub üks ja sama skeem – Indile järele minekuni surun endast vaimset-füüsilist produkti – poes kaob viimne energia – tagasi kodus, kuni Indiisu õpib, on minul kahetunnine bläkaut. Ühest küljest ei ole ma iial kahest-neljani kellaaega talunud. Teisalt on lapse koju tulles kergendusest pingelangus. Kolmandaks nimetavad mitmed mu sõbrad seda näpsamist päeva kaheks-magamiseks.

Piisab paarist vaikelulisest kodupäevast ning tundub, et see monotoonne nühkimine kestab igavesti. Ja milleks ja üldse oeh. Mu praegused parimas eas hobunad panevad kindlalt kakskümmend aastat veel –aga Namaste võib uljalt kolmkümmend kesta. Mul peab olema kõrval pühendunud Indi – või pean koos hobunatega olema kohas, kus füüsiliselt hooldab neid penskareid tööjõud – et saaksin väärikalt nendega kõrvuti loojangu poole loogelda.

Päris kindlasti ei sünni see Soonel. Ja see teadmine aitab õnneks ka plärtsnühkpimeähkimist taluda.

Nohistame Indiga pliidi ümber ja magamistubade uste peal pesu kuivatada – hästi lõhnab – ja ma tunnen end täna nagu vana, väsinud ja vissis juudivanamees 😀