18.-19.veebruar

Ma ei taha ega vaja seda õõvakoske, mis telerist-raadiost-netist mu puhtasse-lõhnavasse-sooja koju voolab. Korruptsioon ja võltsingud, puusse ja rongi ette, kriminaalasjad ja dopingud, piirilepped ja hinnatõusud, näljutatud koerte kutsikad sünnivad orvuna – ja surevad samuti, penid kaovad, hobunad nälgivad, Eestimaa antakse jupphaaval ära… Ometi ei lülita ma kogu seda sitaoja välja, sest näiliselt on turvaline teada. Miskipärast tundub, et on oluline näha, kuidas Ukrainas inimesi tänaval maha lastakse…

Õnneks saab pärast hommikust kirjatööd kühveldada koomale hakkehunnikud ja kohendada heinaplatse, seada pärast ahvideplaneedi viimset pohhuimullitust segipaiskunud tööriistad taas korda – viimast korda, Jumal tänatud! – värskendada koos Manni ja Namastega bokse, rääkida neile kõigestkõigest, kallistada Tajaga – ning pärast lõunast kirjatööd minna Indiga Hanna-Liisat hõbelusika puhul maasikatega tervitama – ja õhtupoolikul Kulkale projektid ära saata ning märtsist aastalõpuni tööd reastada…

Mida teevad korteriinimesed?

Tean – aga ei taha teada. Nad teevad sama, mida aguliinimesed. Loomade-põldudeta kah-maainimesed. Ei, ma ei taha seda teada.

Vaatasime Hausis väimehega nende valmimisjärgus majapoole üle – piisab Soone tekstiilidest, mis seintele klammerdada – ja päikesepoolne armas tuba on külalisteks valmis. Pildistasime Mihkli tehtud lamamis-kiiktooli üles – täna mõtlen välja, kuidas tal aidata seda promoda.

Mihkel omakorda keeras Soonel eile hiljemõhtul tallilakke korraliku valguse, et saaksime täna Maiega prouadele maniküüri teha ning lihvis relakaga maha lesonurga, mis on kõik neli aastat mu lapsi ja põlvi ohustanud – nüüd, kus Tibuliisa ümber selle kõnnib, oli viimane aeg. Hea sai.

Täna on Indil juba nii hea tervis, et võib ujuma minna. Emme ujub oma käsikirjas, mis peab koos lühikese veebruarikuuga valmima. Tuleb ema Maie. Ja laupäeval, kui väimees läheb mu autoga Paidesse tööriistade järele, saavad nad üksiti papaga mõned rullid veeretada. Me türrukutega kaevume seni tekstiilikappidesse – naised ju 😀 – mäletan.

Mäletan ka Luule Viilma teooriat valutavate ihujuppide kohta – tunneta-analüüsi-andesta-vabasta! Mul tuleb seda teoriid rakendada parema käe fakisõrme suhtes, mis vanarahva jaoks on pikkpeeter – ragiseb-valutab nii see liiges, millega keskmine sõrm ülejäänud krõbiseva käelaba küljes on kui esimene liiges. Ai.

Parem pool on meespool, andmise käsi – hakkame arutama ja harutama, mis muud…

Kuna sain oma sünnipäevkingituse – Mihkli vanaisa üleni-kätega tehtud taskunoa – ette kätte, läks mõte sünnipäevtele üldse. Saatsin Murutaride-klannile alljärgneva kirja, mida siin levitan sellepärast, et ka mu päevaraamatute lugejate hulgas võib keegi teada, kus seisab jõude soodne pianino või süntesaator ning akustiline kitarr.

Armsad hõimlased.

Indiisu ja Aleksanni soovivad sünnipäevakingituseks bändi 😀

Teha.

Minni palub pianinot või süntesaatorit – Aleksander kitarri. Meie arvukas tutvuskonnas seisavad sellised instrumendid kindlasti kusagil jõude. Silmad-kõrvad ärksaks!

Minult saab Minni emakingituseks Juurimaa talli ratsalaagri 11.juunist ning Aleksanni kahemastilise Kajsamoori pardal jungaameti augustikuuks.

Otsime-leiame-korjandame – ja teeme bändi 😀

FBs sheeritud tekstiga:

Mihkel Babtsenko leiutas ja meisterdas kiiktooli, mis toetab mõnusasti nii selga kui jalgu, mis sobib nii elutuppa, terrassile kui sauna. Meisterdas oma kallile kaasale Margareta Babtsenkole. Leiutis osutus nii menukaks – nagu näha juuresoleval pildil, Indi vallutas esimese eksemplari – et meistrimees on valmis neid veel tegema. Palju. Variatsioonidega. Külgmisse põske kujundatava isikupärase ornamendiga. Erineva suurusega, et selg õigesti asetuks. Nii et see siin on promo. Häbematu ja häbenematu promo. Tuult tiibadesse – ja palju õnnelikke pepusid pardale, minu väimehe disainer-tool!

… kujundasin endale huvitava hommikupooliku – ärgastusid Kroonika-Riina ja Metsamoor-Irje, selgeltnägija-Ylar – et ma siis nüüd müün neid toole, mis sobisevad muide eriti hästi ema ja lapse ühiseks hälliks 😀

Ja kui juba promonaadiks läks, riputasin üles ka eile-saadud Vanaemade-raamatu:

Aabrami Hobulausujad tänavad kirjastust Pilgrim Raamat ja Tiina Ristimetsa uudisteose eest, kuhu kätketud 13 põlisrahva vanaema tarkused – kui Indiraga kohe postkontoris nina trükisooja raamatusse pistsime, avasid haldjad köite indi-mama Mona Polacca kohalt – hea märk! Hea lugemine! Aitäh!

*

Pärast ujumist tudusin lõunat – sorrikene, ma tõesti ei kontrolli sageli Indiisu koolitööd… – ja ärkasin väga heasse ilma. Tulid Ema Maie ja tema ustav Minni Mangmann, värkisime hobunad – ai, pilte unustasin teha – amaisaandkah, tegemist oli – ja oh nalja, ka talle tundub, et Mann on küll ilmselgelt tiine – aga võib-olla ei ole kah 😀

Õhtusöögi – aitäh Retile eile toodud lasanje eest! – ja koogi juurde arutasime, kui aeglane-kiire, optimistlik-lootusetu ning asendamatu-ebavajalik meie elu on. Aeglane on vaevalise töömahuka talveperioodi venimine – ja samas mahuvad tööd vaevaltvaevalt päeva sisse ära. Optimistlik on oma muinasjutus uute elude ootamine, oma tööde tegemine – samas on laiem perspektiiv ja motiiv rohkem kadunud kui olemas. Oma maailma käigus hoidmisel oleme asendamatud – ent meie riik ei vaja meid kohe absoluutselt mitte.

Nii lihtne ongi…

Aitäh, Maie ja Minni!

Mõlemad Minnid. Oh oleks, et noorima lapsega jääksidki suhted ja koostöö nii lihtsaks ja ehtsaks… Palun. Tänan.