20.veebruar

Mõni raadiostkõlav laul võib aidata valikuid teha. Astusin pärast varahommikust Rapla-ringi kööki, kumm tühi sellest, et põllunduspoes, kust lammastele lakukivi tõin, räägiti mulle, et nää, nii aus Saare pere ja nüüd pojal korruptsioonikahtlus ja… Ma ise tõmbasin pasalaviini kaela sellega, et jutustasin aiavõrkusid vaadates Manni tulevasest varsast. Ja kui kööki astusin, kõlas raadios „Ilus päev“. Ja vot ongi. Viisin Retile lasanjekarbi munadega tagasi. Kallistasin Bella tütre Elsaga. Sain postkontorist kirjastuselt Hea Lugu lisaks oodatud Charlotte Rohe Märgaladele ka Jana Maasiku Seotuse. Nämma! Telekava kaanetüdruk oli Brigita – sees meie ühine Kroonika-lugu – homme selgub, kas ja mis ja hõissa igal juhul 😀

Ja kui siis Manni oodatava varsa pere – ausaim-õilsaim-kauneim, keda tean – pihta pasandatud koormaga koju vaarusin, lauliski raadio mulle „Ilus päev“. Ja korraga oligi valik tehtud ning päev ilus. Lambad pidasid mineraalikivi ümber lakupidu, päike tuli välja, Bella nuusutas oma tütre Elsa kallistused üle, ahjud küdesid, pesu läks likku – ja ma ise täiesti mõnusas toonuses ja tujus oma teksti sisse. Pärast tööd Anzori ja Kulkaga. Aitäh.

Üritan käituda, nagu mu vanaema. Tal polnud iial raha – aga ta ei rääkinud sellest kellelegi. Kandsin käibekaks ootamatu-uskumatu sahmaka – ja ritan nüüd Lelle-Pärnu-Juurimaa sõidud niimoodi teha, et ei pea lastele ütlema: raha pole.

Näis-näis… Vanajumalal on taas võimalus läbi mõne väikese ime oma kodusolekust märku anda 😀

Toit ja sööt on olemas. Bensiin, Aleksandri tagasipilet, Pärnu pontšikud peavad välja tulema. Pole ju palju palutud või mis.

Üks lõputu lauamäng ja pasjans sendist sendini, trrmaivõirsssk!

Margot ütles, et jäi 38 talle – enamus kitsekesed – ja enamus elab meie Nunnu seljas 😀

Kui oleksin teadnud, et pärast lõunat kirve käibeka saan, oleksin ikka hommikul põllupoest lakuka toonud ja muud ja määd ka? Jah, oleksin küll.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Siis eriti.

Õhtul, vahetult enne Monoteatrisse Uuspõllu miksminat vaatama minekut hakkas juhtuma. Minni ja kassid nägid köögis ja esikus liikumisi. Samal ajal mangus Bella tuppa. Ja hobused keeldusid pärast õhtusööki tallist välja tulemast.

Jani tund-ja-veerand oli vaimukas ja maitsekas – nagu ikka – ent mind tabasid perioodilised hirmulained. Tean põhjusi ka, aga ei räägi. Hetkeks tekkis tunne noormeest kallistama minna – aga mu auto oli parklas kõige pealmine. Ja nõnda ma siis unise Indiga koju sõites mõtlesin – et minu hommeõhtune esinemine Lelles on samuti ständapvärk – nagu need salongikohtumised ikka – selle erinevusega, et mina saan… Ei ütle. Jani 16eurose piletiga täissaal tagab ka pärast üüri, produtsenditasu, tehnikute, bensiini jne mahaarvamist talle sama summa, aga null otsas. Hõissa.

Nojah, nii lihtsalt on.

Loodan täna veel ühe faili lõpuni kirjutada – selgeltnägurite tuleproovi saatel. Toast on siin liikunud energiad lahkunud. Loomad rahunenud. Koer nõustus õue minema. Indi tudub. Ja tänu sellele, et  Aleksander helistas õhtul, said nad isaga teada, et esmaspäeval on Eesti sünnipäev ja järgmisel pühapäeval saab Richard 25.

Nad on ajaplaneerimise ja –jälgimise mustervusserid.

Ent mis tähtsust on sellel, kui oletatavasti astub pühapäeval peaminister tagasi, nii et Eesti tähistab sünnipäeva peaministrita? Ukrainas on sadakond surnut, üle poole tuhande haavatu – ja ma räägin siin midagi pühadest…

Siin ilmas pole enam miski püha.

Nähtamatu maailm sekkub – paralleelmaailmad on mures – ja loomad hoiatavad neid, kes näevad-kuulevad… Kes nägijaid-kuuljaid kuulab? Kes lohutajaid-rahustajaid sülle võtab? Kes puhkusepakkujale puhkust annab?

Jumal.