22.veebruar

Tere, mina olen Kati. Milline? Brigita Murutari ema! Jaa, sellesama Brigita, kelle laule täis taevakaar on Eesti Laulu finaalis. Oh taevas – ikka see laule täis -, see tähendab 1.märtsi õhtul veel ühe ringi küünte nahkapistmist 😀

Eile õhtul oli kõik kuidagi ebamaiselt kõnekas, põimunud ja märgiline. Lelle salongiõhtul esines koos minuga Viivika, kellega osutusime samalaadseteks paralleelideks nagu Jaanaga, kelle rongi pealt Preeriakotta tseremooniale viisin. Kõik kattus. Kaasaarvatud repertuaar. Ta laulis Mäksi seda laulu, mida Kaisa Murutar laulis ühes Soone talu suveetenduses pärast pruudiloori pähe saamist. Laulis Üle vainude – mida Richard laulis Audru kirikus Indiisu ristimisel. Ja veel seitset mulle vägaväga olulist pala. Rääkimata sellest, et ta on mulle väga kalli Hansode hõimuga samal orbiidil…

Vaatasime tänu Marinale suurelt ekraanilt otseülekannet – enamuse aja taustaks – kui Brigita etteaste lähenes, nentis Indi, et emme väriseb üle keha. Enne viimase finalisti nimetamist tekkis pikk taotluslik paus, Indirts pigistas mu käed siniseks ja… sündis see, mida ma ju ometi Teadsin.

Eile, kui hobunate keskel üürgasin ja hädaldasin, mühatas Mann kõrvkuuldavalt – no mida sa jamad, su varss saab nagunii finaali, see on ammugi selge – nagu seegi, et Kopenhaagenisse läheb…

Jah, me teame, kes.

Aga ei ütle. Sõpradele olen öelnud, et hobused ütlesid… Aga vot siinkohal vaikin 😀

Ja hakkan praegu, pool kaks öösel, kõhulihaseid soojendama, sest meil on Retiga kohe hommikul üks lustakas, aga vaevaline missioon täita 😀 😀 😀

*

Tänase päeva märksõna on olnud ootamatud ühendused. Nii head kui… ee… isegi mitte halvad, jaburad. Kell kolm magama jäänuna ärkasin kell kuus mingi Uudu kõnest, kes arvas Brigita laulu peale, et talle käib ema kah. Kaine. Aga täiesti paigast pealuusisuga. Ja arvas kell kaheksa ja üksteist ka…

Just siis, kui Pärnus supiköögi kuninganna, võluva ja erakordse Raissa juurde jõudsin, helistas mingi siitkandi Taavi. Teatas poolpehmelt, et vaatab telekast eestilaulu ja valmistub Brigita poolt hääletama – kui juhtisin tähelepanu, et see on kordus, ütles ta, et kuna tunneb meie naabreid, tuleb koos pruudiga nüüd Soonele aega veetma. Just see väljend 😀

Mispeale proua Raissa – kõnet kõrvalt kuulnud – luges mulle võrratu poeemi intelligendist, kelle koju ja hinge, südamesse ja välja päev otsa julmalt sisse tungiti – ausa inimesena tunnistas, et on kahjuks kodus, kuulas ära kõik südamepuistamised, eneseimetluse ja muu odava prahi – ning 99 protsenti sellest oli pask.

Nii ongi.

Mina sain täna ühele mehele, kes oma Soone-töö-panuse poolest oleks lausa tohtinud siia pihtima ja tulevikuplaane tegema tulla – hirmutavalt meeleheitel, isegi mitte väga purjuse häälea oli – öelda, et olen kaugel ja linnas ja hakkan kohe esinema.

Raissa juures laadis Aleksader – kes bussiga Tartust Pärnusse saabus – auto pilgeni parim-ennet täis, vestlesime veterinaar James Herriotist, muusikažanridest ja Pärnut tabanud pangapettusest läbi San Francisco Küprosele uputatud otstega… Ja Raissa laulis meile liigutava suurvene kõrgstiilis romansi. Mulle ainiti silma vaadates… Aitäh, Raja, kallis…

Pärnusse sõitsin väga ausalt öeldes võimalusel kiirust… ee… pst. Väimees käis hommikul mu auto ja oma isaga Paides tööriistu toomas, aga see polnud mu… ee… variatsioonide põhjus. Tema poolest jõudnuksin pojale veerand tundi varemgi vastu, ent mu arvudin laadis hommikul filmitud katsumust lihtsalt enam kui tunni üles – ja siis külili ka veel 😀

Lõpetasin magamatuse ja pingelanguse pohmakaga hommikul keset kummastavaid kõnesid loomade emmemise, puude tassimise ja põrandapesu ning kui tahtsin põrandapesuvee üle ukse heita… oleksin sellega äärepealt Brigitale sahmanud 😀 😀 😀

Tütretiba tuli koos Retiga ja Tibuliisaga mummi juurde. Keetsime hommikupudru. Mille juurde rääkisime esiteks, et vägaväga kahju oli Lauri Pihlapist – kelle taustalaulja Dagmar andis enne otse-eetrit mu palvel Brigitale memmemusi edasi  – kes on soe ja härrandlik, helge ja kirgas isiksu. Ja teiseks rääkisimegi, kui väärikalt ta finaalist välja jäi – õnnitles-kallistas Brigitat. Ega istunud puugapähesaanult – nimesid nimetamata – grimassitades – nimesid nimetamata – ega vihaselt stuudiost välja trampides – nimesid nimetamata.

Analüüsisime lugusid ja esitusi ja nende väljavaateid laupäevases laivis.

Ning nii sõnadega kui sõnatult võrdlesime etteteadmisi. Ning arvamust selle kohta, kui kohutava augu lööb karmasse süvenev, naudinguline viha, mille objektil ega subjektil pole tegelikkusega enam ammu midagi ühist, mis paisub laviinina ning hävitab absurdse vihkaja nii praeguse kui tulevase elu – kõige karmima karistuse pälvib teatavasti vihkamise kultiveerimine, vihaga manipuleerimine ja sellega nii enese kui ümbritsevate räme terroriseerimine. Juured on ilmselgelt möödunud eludes – õied siin – ja viljad paljudes tulevastes eludes.

Infovahetusega külgnes palju pilke ja sosinaid. Vaja. Tuttav. Tere. Viisin ülehomseks Eesti-paraadiks-presidendiporn… paraadiks valmistuvas Pärnus lapsed mere äärde – võrratud jäämäed – ja sõidutasin läbi Rääma ja Sauga, Vana-Pärnu ja Raeküla. Jutustasin ja jutustasin – ja poeg põimus kogu bioväljaga mu ümber. Vana-Pärnu kalmistust – kus on mu kalli Kaldma-memme kondid – möödudes ütles Aleksander, et ükski lõhkumine ja hävitamine pole juhuslik. Ükskõik, kas see on teise inimese kodu või rahu, vaim või vara – kõik on vähemalt alateadvusega ikka põhjuslik. Õigus, poja! That’s My Boy!

Pojal enesel oli peas muhe uus müts Rüütli uulitsa viimsest poest. T-st siia jäänud mütsilotu, mida tisku-pansionaadi fraier harvadel kirveviibutustel peas kandis, oli Aleksandriga Vehendisse kandnunud, isa auto põrandale kukkunud ning noor berna-Mitsu sai selle kätte ja augustas ära 😀 That’s My Girl!!!

Facebookis on meil käimas joomasigadust põrmustav-tasakaalustav, üksteist patsutav ja lõbustav hobuinimeste mäng. Sõjaväelased ja mendid on välja kuulutanud kätekõverduste võistluse. Hoburditel tuleb 24 tunni jooksul pärast teatepulga saamist FBs üles filmida sadulata hobuse seljas sooritatud 35 kõhulihaste tegemist.

Tänu taevale, et Brigita siin oli – tema hoidis Maruusjat, Margareta filmis, Indira tõrjus teisi hobunaid meist eemale. Mina vihtusin ja seletasin ja… Ajasin lugemise sassi 😀 😀 😀

*

FB video saatetekst: Country-granny panustab hobuinimeste mängu oma harjutused sabale ja kõhunabale ühel elu kaunimal hommikul. Maruusjat hoiab Eesti laulu värske finalist Brigita Murutar, filmib Margareta Babtšenko, Manni, Namasted ja Tajatajat ohjab väike perenaine Indiisu. Meie heatujulise girl-poweri teatepulk läheb edasi Piia Raamatule, Annika Õkvale ja Kertu Randverile. Kertu võib oma 35 kõhukat sooritada ilma hobuseta, aga see-eest koos beebi-Marioniga. Aabrami Hobulausujad pole numbrivärgis kuigi mehkad moorid – lugemine läks sassi. Et keskil miskit ütlemist poleks, ehitasid eided 50 – pärast üle lugedes oli 53 😀 Karistus mängu katkestamise ja allumatuse eest on lihtne ja ilus – esimesel võimalusel Soonele, meie kallid! 😉

*

Kuni lapsed rannapargis oma jalad läbimärjaks mängisid ja möllasid, lootsin veerand tundi tukastada, ent selle asemel poetasin lady Di järele igatsedes – ta ei saanud täna Pärnusse, sest mees ehitas Ilvese sviiti esmaspäevaks, lambad poegisid ridamisi ja hommikune hiiglane vajas elustamist – paar megavässa-endahaleda pisarat, tegin meigi korda ja viisin lapsed ka oma lapsepõlvekodu vaatama. Korterelamu ees mängis Indi naabrimehe vanurist nässuga, meie Aleksandriga kuulasime ukse ees, millest 2-18aastasena lõputult ning Richardi esimesel suvel samuti ohtrasti (töötasin sanitarina, kõrtsi köögis ja ajalehetoimetuses) seerisin naabrimeest.

Endine kgbeeter teatas, et läheb armeeaastapäeval nõukasolbedele lilli viima, Eesti Vabariik on solgiauk ja kuidas muidu mul ka läheb.

Ee… nojaa…

Gruusia restoranis Kolhethi läks meil igatahes übernunnusti. Päriselt ka.

Kaheksa – jah, kaheksa!!! – Pärnu legendaarset pontšikut tõid pildi ette, leevendasid buldooseri alla jäänuse tunnet. Ja siis tuli emand Peterson. Ja Meelis Sarv, kellega suhtlesime väga tihedalt mu Raeküla teatrisuve ajal – eredaim elamus oli tema ja Laanekaga öises Narvas kondamine – jõgi, kiriku ja linnuse varemed… Heldeke…

Ja Andri Arula, kes pole Ande sugulane. Ja koolivend Papa, muhulanna Joss, klassiõe õpetajannast õde koos tolle mehega… Nii palju häid ja helgeid, pika slepiga inimesi, kellest mitmed olid puudega mitmetel lastega asjad erilised. Millised silmad ja hingetõmbed… Oh, aitäh!

Kuna Margo Vaino tükkis Grapsi-raamatuga sattus Pärnu asemel bronhiiti, sain esimesena esineda. Pakkisin jõulisse kolmveerandtundi selle, kuidas romaniseeritakse teleseriaale ja filme, et see on kerge ja mänguline ja mu jaoks just spst nauditav ja lõõgastav looming, kuhu karakterid tükkis oma lugudega sünnivad mängeldes – ning meenutasin oma vanaema, kes ingliskeelseid kriminulle nautides oma pika ja kireva viikingimoori elu üles ehitas – ning läbi raudse eesriide vabale seikaejaverele kohaselt ajee tõmbas. Kübar peas, Agatha Christie ridikülis ja kohvritäis ravumeid sabas vuramas 😀

Pärnu kultuurirahvale läks mu pakett sedavõrd korda, et nad lubasid suvel väljasõidu Soonele sooritada – palju tööd, õhku, loomi, tõelisust – ja neid ootan ma tõepoolest väga.

Kodus kallistasin loomad, pakkisin laste abi ja osavõtuga auto tühjaks ja sahvri – korralikult sorteerituna! – täis, kütsin ahjud, keetsin lambakartulid ja nüüd pistan korraks nõna sotsiaalmeediasse, et Brigita virtuaalne-energeetiline pilv üle vaadat – enne kellakümnest tuttuheitu – homme, kodusel pühapäeval, mille lõpetab kõigi lastega sauna ja pannkookide konsumeerimine, tõusen üheksast. Natuke õmblen ja uurin paari Pärnust toodud ja e-saadud dokut. Kirjutan. Teen boksid. Kirjutan ja keedan-küpsetan. Võib-olla joonistan koos lastega kevadtööde plaani – mõttes on see olemas. Ühe väljaandjaga pean sõbraliku pühade pühapäeva vestluse. Kuidas teie end tunneksite, kui paluksite kellelgi mitu aastat kogutud ning nädal kirjutatud töö eest esitada arve 30 euri – või kuidas tunneksite, kui teile sellist toredat numbrit nimetatakse? Vabariigi sinist esmaspäeva tähistame Juurimaal. Parim moodus. Oikuiniiparim… Appi, mul on pilt risti ja püsti. Hea, et on nii suur nõna – see ei lase pildil päriselt põrandale kukkuda 😀

Kuidas ilmselt koos riigisünnaga saabuvat 500. sissekannet pühitsen? Ju vist aruandega…