23.veebruar

Pätsi ja n-armee päev. Ratastooli Tiia 47. Eile Pärnu kirjandusklubis oli samuti üks analoogse paralüüsiga andekas kaunitar, üks isa, kelle tütar on ratastoolis, vaimselt erilise poja ema, ühe käega mees… Normaalsemad kui normaalsed. Ratastoolis Julia Tõmosenko kõnet ei näinud. Ansipid pöördumist kah. Ja ausalt öeldes… Täiega pohlad. kordust ka ei vaata. Palju õnne meile kõigile.

Me siin püüdsime oma õnne mängides – jälgisin kõrvalt, kui muhedalt Indi ja poja kahekesi mängivad – nii nukkude kui autodega – huvitav ja õpetlik – ja veel mängides. Mis muu see kirjade ja arvete, fotode – ning veel-ja-veel-kirjade – pasjanss muud ikka on.

Kirjutasin ja puhastasin talli. Kirjutasin ja korrastasin lammaste platsi ning vahetasin lindude veed. Kirjutasin ja pesin pesu. Kirjutasin ja parandasin mõned riided. Kirjutasin ja tegin lõunat. Kirjutasin ja kütsin sauna. Kirjutasin ja koostasin kevadtööde skeemi.

Emotsioone ja elamusi, andmeid ja järeldusi, fakte ja oletusi setitades.

Hea sai. Väga hea. Aitäh.

Saunas käisin täna üksi.

Aleksander ja Minni kahekesi.

Siis Reti ja Bita kahekesi.

Samal ajal tuli Karekas Tallinnast töölt – mis oli üliütlemata hea, kuna ta küpsetas köögitäie pannkooke lõpuni, kuni mina oma juhet lahti harutasin. Juhe läks kokku ühest telefonikõnest – need asjad juhtuvadki lihtsalt, ootamatult ja ületamatult. Meil kõigil. Üks kõne – ja universumisuurune auk sees.

Üks noorsand helistas, palus sõita Valtu poe juurde, võtta kolm kolli peale ja Saunakülla viia. Ütlesin, et mul on siin neli last, lapselaps, väimees, tema sõber ja Karekas, ma ise tulin saunast – ja ei näe ära, miks oleks vaja nüüd äkki kodust mööda jäiseid teid kuhugi õõtsuda. Mispeale noorsand kurtis, et neist kolmas ei võta jalgu. Et mina oma armsa väikese punasega – keegi, kes ei võta jalgu alla…

Sõbrad, pool kilomeetrit suudate seda lohhi seljas ka kanda.

Et millest koosneb auk? Vastikus ja süütunne – et ma nad hätta jätsin. Sest tööle appi nad ju tulevad. Aga oma laste juurest purjus neid transama… Homme sama autoga Juurimaale… Appiiiiii!

Uudu ja Molkus õpetasid mind juba mõne aja eest ööseks telefoni välja lülitama. Mis kellaaegadel seda enam üldse sees hoida võib???

Ja sellepärast oligi hästi, et Karekas siin oli. On. Teised teemad. Unised naljad. Palju pannkooke. Lühike, aga väga oluline vestlus Jaanikaga. Ja veel pannkooke 😀 Sõin seitse üle panni kooki rohke murakamoosiga. Ja ma tahan Sarah Jessica Parkeriga filmi näha. Aga mu nina kukub klahvidesse. See on pannkookidest. Telefonist. Kirjutamisest. Saunast. Kirjutamisest. Vadinastkädinast. Kirjutamisest… Oi, head ööd!

*Ei nojaano, tere hommikut – paar tundi pärast seda, kui kolmele purjus päkapikumaalt eksikombel vale takso tellijale ära ütlesin, vajus siin kiilaspäisel-kumeral-kitsal külavaheteel üks igaöine parsa külg ees kraavi ning mu kojusõitvad lapsed nikerdasid teda abivalmilt sealt välja. Igal öösel lõpetab mõni rallipill puus või võsas. Selle panni roolis oli professionaalne rallimees – ja kraaviepisood võttis samas minult viimse süütunde, et ma oma laste juurest mööda selliseid kiilaspäid ja killerjäid uududele appi ei tuututanud.  Üksiti oli rõõm näha, kui oskuslikult ja rõõmsalt – sõna otseses mõttes lauldes 😀 – mu noored loodusõnnetusse sattunuid hädast välja aitavad. Nii peabki!