25.veebruar

Tegin unes asja, mida ilmsi iialgi ei tee. Läksin kutsumata külla, kaasas plekkäbritäis toitu. See oli üks mu kunagine sõbratar, kes kirjudel asjaoludel meeli-tuuli muutis ning tal oli Supilinna-tüüpi puitlobudikus, mis kunagi võis olla häärber, igas narmendavas toakeses juba mõni külaline. Väikeses sopilises-värvitus labürindis nohistasid juhuslikel mööblitükkidel vaiksed-vagased-kaamed-sootud tegelased. Ta oli veel vaenulikum kui olla võis. Ning mingigi vestluse arendamise pingutamisest ärgates olin läbimärg. Huuuuh! No kust ma lilleke küll sinna sain 😀

Ja kust ta lilleke küll sinna sai – inkasso paar aastat väldanud „pretensioon“ lõpuks ometi rämpsposti hulka 😀 😀 😀 Täna hommikul just kaalusin, ehk peaks nüüd advokaadile kuuletuma ja hagi algatama – ahistamise ja kahjustamise eest. Inkvisitsioon põrkab ümber käsiraha, mille maksmise järel jäid saamatud metsikud kadunuks, metsategu hiljapeale – lisaks kujunes mitmekordselt tülikaks (persses saemehed), kulukaks (ülikallis tehnika) ja jäljekaks (teede taastamine). Inkvisiitorid vaimustusid küll ideest varganäost metsavedaja käest kaks ja pool tuuri pandud raha tagasi võtta ja keiss klõusida – aga ma pole kuulnud, mis ja kus. Nad naelutasid mu – õieti abstraktse kellegi mu – maksehäirete häbiposti – a ma ju’i tahagi midagi järelmaksu peale osta ega üldse midagi säärast, mille puhul sellest naelutamisest mingid jama oleks – peale reputatsi p…i keeramise. Fui.

Ma ise käitusin täna samuti Nemesisena – keerutasin ühe susserdise peakohal Poe või Thori vasarat –

Meie ühine tuttav … pöördus minu poole abipalvega.

Tema abikaasa andis Teie vahendusel European American Prosperity Trustile – Credit Union Group S.A. – … dollarit.

Vaatamata korduvale järelpärimisele pole enam midagi kuulda ei San Franciscos asunud pangast ega selle õigusjärgsetest Küprosel.

Teie väitel.

Mina pole täna veel selle panga poole pöördunud – annan Teile endale võimaluse olukord lahendada.

Minu advokaadi väitel olete Teie vastutav heauskse vanapaari ainsate säästudega sahkerdamise eest nüüdseks kardetavasti kadunud panga kätte. Seega tuleb Teil endal see … dollarit tagastada, kui pank on tõepoolest kadunud. Ehkki see jutt kõlab vassimisena.

Teil on aega selle nädala ehk siis veebruarikuu lõpuni heastada vanapaarile tekitatud kahju – kas seda siis kummastavalt finantsüksuselt tagasi saades või isiklikult hüvitades.

Seejärel aitan anda asjale ametliku – vajadusel ka avaliku – käigu.

Kiiret tegutsemist!

Uiuiui.

Pole minu stiil, aga missateed, kui sõber on hädas…

Üks vana kommar, kellele olen mitu aastat kurrnjäu eest kaastöid kinkinud, teatas selle peale, kui küsisin kauase kogumise ja mitmepäevase kirjutamise viljana valminud lugude eest enamat kui 30 !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! – et ta on endiselt kahjumis ja üldse on minu lood kah erinevad… Millest hoolimata ta loodab, et koostöö siiski jätkub. Nagu mahakäinud kooliõpetaja. Parim enne kaagebešnik. Jajebuu, jummalaeest…

Vastasin – lõpuks ometi! – et ega ikka ei jätku küll. Ütlesin, et tema hambutu halvustamine meenutab 70ndate punavanakese stiili – kas ta muide ongi 😀 – ning soovisin head Õhtut. Igas mõttes. Lõpuks ometi. Ja alles seejärel lugesin tänasest Avestast, et õigetele ei ütlemine avab uksed õigetele jaadele!!!

Pärast kooli tuterdasime Indiga päikesest oimetuna mööda kõiki loomi. Ja kuigi lootsin lisaks hommikulkirjutatule enne kino veel ühe suure törtsu kirjatööd tulistada, kukkusin voodisse koos Tervisetargaga, mille Kehtna poest tükkis parim-enne-kraamiga ostsin. Tagamõttega. Kuidas teisiti.

Kirjutan nüüd.

Sest äsjanähtud „Mandariinid“ lõid meeled erksaks – Oi, milline film! Kahe ja kolme milline! Elamuse mõttes. Valtu seltsimaja näitas Allfilmi Nüganeni-Ulfsaki-Trassi ja kuninglike mägedepoegade “Mandariine”. Tütrega oli koju sõites nii paljust rääkida, et pidasime auto poolel teel kinni, et inimeste ja ilma asju arutada. Korterites ja taredes põlesid tuled. Sinised. Inimesed vaatasid televiisorit. Nii ongi – pärlid tuuakse koju kätte – aga põssad kodust välja ei tule. Ma ei saa aru. See oli teema, mida lisaks rahvuste ja põhimõtete, julmuse ja ahnuse, ilu ja võlu teemale tütregagi arutasime. Ei saanud aru saamagi…

Moksha-vürst arutles täna õpetava viha teemadel. Mispeale uurisin ennast siit-sealt – kas viha kollase ajakirjanduse eriti armetu punakuninga vastu on möödas. Päriselt pole. Sitta temaga. Küll settib ja kaob.

Mägede varjudega oleme tütrega taas Gruusias. Mis on igatahes parem kui Suletud uste taga, mis reklaami põhjal otsustades oleks õõvastavam kui äsjanähtud Tšetšeeni-sõda. Jah, seitsmeaastane saab võimsast filmist vapustuse – aga mitte nii hullu, kui sellest, mida teles näidatakse. Väärtfilmi tekitatud vapustusest annab aretada osa hingeharidusest. Tele-õõvast… Mitte muhvigi. Peale rikutud öö, mil laps sul kaisus siputab.

Homme ei jõua palju kirjutada – tuleb üks operatiivne päevapikkune töö ära teha – järelikult põrutan nüüd ühe faili veel. Mõnuga. Aitäh.