Hi, Lord, won’t You buy me a Mercedes Benz!? Ei läinud lolliks, seda laulu kuulsin hommikul esimesena. Joplin. Mu onni ette seisma sobiks üksnes vana Matilda tüüpi ümarik-stiilne mersu. Või pigem Chrisler – see tädi Sohvi tüüpi 😀

Janekene saab täna Taimaal 25, noorhärra Avandi 33 – ja veel 9 värvikal tuttaval on sünnipäev.

Mul enesel nii tihke tööpäev, et oleks justkui mitu päeva ühes teinud.

Hommikul kirjutasin 20st failist koosneva teksti 16nda.

Kõbisin RAEKi soovituse kohaselt oma üht pakkumist, tegin sinna juurde fotosid tootenäidistest. Kuna koostööpartner hilines, pidasin Küprosega lootusetut kirjavahetust – pank, kuhu Pärnu heausksed suuri summasid usaldasid, ongi maa pealt kadunud. Ja parkinsoni-seltsiga läbirääkimisi. Ja rõõmustasin lambaid värske põhuga.

Mis ei vähendanud muttidel kubemes möllavat kevadet – Alfa ja Oikuitore kaklevad vahet pidamata. Krt.

Koostööpartneriga müdistasime neli tundi nii intensiivselt tööd teha, et Indi järele minnes oli pilt taskus. Mulle sobis väga hästi, et Helen läks enne trenni lõppu tähtjale kohtumisele koos volikogu-Vellestega – valvasin tema trennilapsi võiduka lõpuni. Nad tulid ükshaaval veest välja minuga juttu rääkima. Ja ma olen noortele selle eest väga tänulik. Mitmel põhjusel.

Jõudsin pärast loomade musimist, keetmisi-kasimisi juba kell neli hommikusöögini.

Olin hetkeks diivanile räntsatades nii näost ära, et Indi kammis mind pool tundi. Toimis imeliselt. Vormistasin pika käsikirja ja saatsin tellijale. Lõpetasin loomalausujate ühe võtmeteksti. Tegin paar uut faili raamatule Tuusik teisele kaldale, püüdsin põlletaskusse ühe uue äsjasündinud teksti, mille peatükid omasoodu voolavad – aitäh

Tänu sellele, et Rasputin Metsast tuletas per telefon homse kaduneljapäeva meelde, ei saada ma RAEKiga koosatud pakkumist sel nädalal – isegi mitte sel kuul, vaid esmaspäeval ära. Kaduneljapäevaga on teatavasti nii, et mis teed, see kaob.

Õhtuse talituse ajal istusin veerand tundi Tajataja boksis tema jalge vahel, lasin endale kaera krae vahele pudiseda – ja rääkisin talle kõigest. Käsikirjadest ja projektidest, meestest ja lastest. Kellele siis veel? Loomulikult südamesõbrannale. Ja lõpuks laulsin „so Lord, won’t You buy me a colour-TV“ 😀

Kulub ära – täna on pärast pikka pausi taas Pilvede all – ja tunne, nagu oma enda õed jõuaksid koju. Kogu oma ilus ja inetuses.

Selle saatel lõpetan veel 17.faili. Jah, see on küll müstiline, kui palju tekste ja kirju, vormistamisi ja visandeid, dokumente ja loomingut on täna sündinud. Palun, Lord, olgu sel kõigel ka loodetud tulemust. Päriselt ka, ma olen nii hea tüdruk, et tühjalt kargamist konnana koorekirnus pole vaja. Kohe üldse pole vaja. Küllalt olnud. Aitäh.

Tahtsin jagada üht olulist mõttekäiku. Aga ma rääkisin selle Tajatajale juba ära. Ja homme võib-olla on see järeldustejada sealmaal, et inimestega jagada. Nojaa, aga ma ju kirjutan raha eest 😀