27.-28.veebruar

Ime on sündinud! Aleksandri saabudes tegin kohupiimapannkooke nii, et ükski ei kõrbenud ära 😀 ja ei ühtki dramaatilist karjet – tehke aknad lahti, meie emme teeb süüa 😀 😀 😀 Aga see-eest olen sabaga kiskja 😀 Esiteks on mul pöörane liha isu. Mitte lihahimu mõttes 😀 Vorsti ja sinki, lihapalle ja fileed, keedetud ja praetud igat liiki liha lõpmatuseni. Teretorekene. Ilmselt teab kere, kuidas kevadväsimusega ümber käia. Ande andeks, toor- ja taimetoidulised, minu patune kere nõuab sedasorti proteiini. Täna oli küll vaid kaks – eile kõigest üks tund hoogsat füüsilist – ent paastukuu hakul nõuab kere püstipüsitamise dopingut. Justkui saaksin koos koeraga emaks. Bella kolis jõuga majja. Hästi-hästi. Nädala pärast sünnitab, sellepärast. Aga ta tilberdab mul lakkamatult sabas. Nagu Durrelli raamatus Minu pere ja muud loomad dändi dindmont terjer Dodo, kes lakkamatult mamma Durrelli sabas tilberdas – kui kutsikad sai, vinnas ka neid peadpidi oma jumalannal kannul. Nii et palgati teenijanna, kes neid padja peal ema kannul kandis.

Unenäos oli jälle külaskäiguga jama. Seekord läksime Indiga küll kutsutuna, aga külakostita. Istusime enne sisenemist autos, nagu kaks kapitaalset mäksa molu ja siunasime ennast. Sest auto ümber sagisid rõõmsad lapsed, kellele me polnud üldse mõelnud… Võeh, ma ütlen.

Kaduneljapäevad mulle meeldivad. Kui lasta koduhaldjatel end juhtida, põimuvud koristus-sooritused kirjatööde vahele nii, et päev ise ehitab end nauditavas rütmis üles. See eeldab lõdvestumist-usaldust. Mitte surumist. Surumine ärritab härjapõlvikuid, muutud kohmakaks ja ebaefektiivseks. Kontrollitud. Õpitud.

Kui usaldavalt majapidamises liigud, aitavad härjapõlvikud sulle vajalikke töid ette lükates – plastikutükid hobukoplis, oma töö teinud liigveepump, värvuse unustanud autoküljed – üle saada sellestki, kui sind kirjatöö ja kaduneljapäevitamise vahel kingituse eest rünnatakse. P…uutaha!

Meile mõlemale Indiisuga meeldis dinosauruste-anima – inimlik-hariv-kvaliteetne, lausa ligi nelikümmend last oli vaatamas ka. Koju jõudsime koos Pärnu poolt lähenenud hea sõbraga, kes kuhjas meie neitsiliku köögilaua peale virna frukte ja oli tänuväärne vestluspartner.

Rääkisime, et Eesti võiks olla oma väiksuse juures käepärane-esinduslik mudel, kuidas lahendada vananeva, pensionideta, läbipõlenud ühiskonna olukorda – Island oskas, Läti oskas !!! – meie vahime väsinud-tühjade poliitikutega tõtt – rõhud on täiesti vales kohas – konstateeritakse probleeme, mida keegi ei lahenda, sest värskeid tegijaid ei lasta otsustama-tegema.

Sisetunne ütleb, et Kessu ja neiu Kaja – Kallas mõistagi 😀 – ning tohtrihärra saaksid moodustada tuumiku, kes töötab sotsiaalkülade, kommuunide võrgustiku välja. Lõpmatuseni ei saa olla nii, et me ise valime raske elulaadi, lasterikkuse, loovuse-loomanduse – kui küsivalt riigi toetuse poole vaatame, teatatakse – oma valik. Oma jah. Valisime poliitikud, kes peaksid meie poolt olema. Nemad aga teatavad – oma valik… Urrmjäu.

Pärast eilset mitme sädemega vestlust on maailm hallatavam – see ongi väga heade sõprade tunnus – mis muud kui paaristõugetega läbi käsikirja saba tähtede poole 😀

Hetkeks, mil jäänud oli üks fail, teatas Kessu, et tuleb naistepäeval koos saemeeste ja hernesupiga!

Mis tähendab, et saame maaslamavad palgid juppideks ja õuele, naabrite metsaserva ohtlikud jäätmed rigaragaga kaetud.

Võrkaia ja suvetalli aktsiooniks tulevad ilmselt Kadri ja Joel, sest need mehed, kes vajaksid liikumist ja luhvtitamist, on autota-toonuseta-sädemeta.

Täna õhtul nügisime ohvitsööriga heinarulle. Lammaste söödaplats ja kivikorje on juba tipidtäpid – hoovi korjasin täna juba puhtaks ka. Hõissa!

Homme hommikul saan ühe käsikirjaga ühele poole. Seejärel kirjutan ära paar novelli. Juurimaanaiste loo. Ja siis uude käsikirja – mauhh! Sinna vahele tuleb seoses ühe portreelooga Estonia-teatri külastamine. Indi ja Aleksander pole seda teinudki, nii et – mul on tõeliselt hea töö. Igas mõttes. Aitäh.