1.ja 2.märts

Ja ma ei tea, milline lause on kõige tähtsam. Richard saab täna hilisõhtul 25. Brigita tuli Eesti eurolaulu üldarvestuses seitsmendaks, rahva hääletuse järgi oli viies. Venemaa viis väed ülbelt ja karistamatult Ukrainasse. Meie kätest käis täna läbi tonn vilja – koos tundmisega, kui häid inimesi on maailmas. Kurjus on lärmakas ja silmapaistev. Headus vaikne ja tegus. Aitäh.

Teel Tallinnast Tartusse tuli Brigita emme juurest läbi. Vaatamata sellele, et tema isa laulis sama laulukest, mida tema sünnipäeval telemajakohvikus – hakkame lõpetama, latatarad! – sai kõige olulisem räägitud. Brigita koges oma rahva poolehoidu. Ja leidis teiste artistide hulgast sooje-kirkaid isiksusi, kellega koos sellel tõsisel teel astuda. Loodan südamest, et kevadisel koolivaheajal saan tütrega nelja silma all – ilma kõrvaliste omajate-manipuleerijate-silmapilgutajate-sosistajateta – päris asjadest rääkida. Seda on meile kõigile vaja. Sest seal, kus emal oli 17aastasena eluohtlik furunkel, on tütrel nüüd sama vanana sama suuruse ja kujuga pigmentlaik. See kõlab nagu kujund, aga on fakt.

Meie peret otsekui süles kandev Raikküla-tagune muumipere jagas meiega täna vilja ja köit, millega pärdiku vusserdatud pühakoja kesne post energeetiliselt ja esteetiliselt korda teha. Mul on natukene võlatunne – me oleme nii nunnud ja tublid, väiksed ja hädised, toitke ja aidake… Õnneks on mul just sellele perele sobisev ekvivalent ja ma loodan selle esimesel võimalusel neile üle anda, et võlutunnet poleks.

Sõin täna kõigepealt roosamannat ja siis ilmatu taldrikutäie liha – ma ei väsi kordamast, mu füüsis ja aju vajavad loomseid proteiine ja ma tänan südamest selle südamliku ja toitva kõhutäie eest.

Ning aitäh selle eest, et me elame siin keset Eestit metsas, kuhu tibla nii ruttu kohale ei jõua kui Krimmi. Olime seal mu lapsepõlves ja nooruses vanaema ja emaga nii õnnelikud…

Rähn. Tärrpõrr talli katusel. Kaunistuseks Tiina Varatalu arutlusele, kui seletamatult vaikne ja müstiline valguseaeg on enne astroloogilise ja orientaalse aasta algust 21.märtsil 😀

Tiina Varatalu Tõepoolest – Kalade ja Jäära üleminek on vast olulisim teadvuse muutumise aeg ja Päike läbib seda üleminekut kevadisel pööripäeval.
Kõik üleminekud vee elemendilt tule elemendile on omal kombel maagilised.
Seda on Vähi ja Lõvi üleminek – see kõige individuaalsem, mil kõige sügavamast ja pimedamast hingeallikast kerkib Lõvi – kinnisilmi ja käsi südamel nagu ooperis. Hinge manifest ja just seetõttu suurejooneline.
Skorpioni ja Amburi üleminek – kutsutakse sodiaagis ka šamaanikohaks – vibu tõmbamise paik nagu Amburi sümbol ka osutab.
Sügavaim vee märk kollektiivse teadvuse aladel läheb üle kõrgeimaks tule märgiks.
see on ühtsuse sünnitamine kollektiivses plaanis, milles sügavast ühtekuulumise kogemusest Skorpionis saab vinnastatud kollektiivse ühtekuulumise võimaluse visiooni vibu.
Ja see viimane – Kaladest Jäära – piiritu andumus ja sulandumine kollektiivse teadvustamise viimases märgis, kus silmapiir muutub uduseks nagu suvises soojalainetuses ning inimteadvus justkui andub uuestisünniks läbi toetumise suisa vaimuseemnele endale – täielik andumine teadlikkuses ja uuestisünd toetudes algseimale, ürgseimale. Las minna! Ja just siin ilmutab ennast ka las tulla kõige piiritumas potentsiaalsuses…
Lasta ennast sulada ja teadvustada, et on miski, mis ei sula ja mis saab uueks alguseks siinsamas.
Iseendale ühtsuse tagasi andmine ja iseenda ümber – või taassündida laskmine elu kogemuslikus ringkäigus.
See kevadine ime kus justkui eimillestki ilmutab ennast niimõndagi.
…niisiis…need eelnevad tunnid ja päevad.
/Aeg, mil leppimised libisevad salamisi ja peaaegu märkamatult leppimatuse asemele ja kuigi piiri pole nagu keegi pannud, saavad ometi piiritult paljud asjad nihkuda salamisi täpselt sellesse kõige puhtamasse olemise helisemisse.
Vaja lihtsalt lasta sellel juhtuda.

Astronoomide väitel on Sodiaak aastatuhandete jooksul nihkunud 3 nädalat ettepoole – seega on Kala-Jäär teatepulgapäev TÄNA! Või oli see nihe vastupidi? Ah, mis tähtsust…

Vene tankid on Ukrainas. Kaunistuseks – millele? Sandor Liive palk tõusis mullu 3000 euro VÕRRA. Tal on nüüd 15200. Kaunistuseks – millele?

Meie elektriarved – eriti võrgutasude tõttu – tõstsid seda palka. Ja mitte ainult temal.  Oskaksin pool aastat sellise palgaga elada – 4 kuuga oleks pank rahuldatud, viiendal kuul ostaksin väikese traktori, kuuendal paneksin tuulegeneka-päikesepatareid – ja haagiksin end rööv-elektrikute küljest lahti. Edasi? Kuna selline palk teeks nõutuks, ma sellist ei pälvigi :D:D

Seda enam, et normaalne inimene alustakski kuuendast kuust – haagiks kõigepealt end rööv-hindadest priiks – ja Skandinaavia panganduslikud liigkasuvõtjad tuleksid seejärel. Ja trakatsit ma vist tegelikult nii kangesti ei vajagi… Tänu taevale, et mul pole pappi ega probleemi.

Andri Arulaga arutasime: Ma saan aru, et eraettevõtted lubavad endale üle kümne korra kõrgemat palka kui normaalsel inimesel – aga (näiliselt) riikliku moodustise puhul on see rahva mõnitamine. Sven Mikser lubab siin sotsistlikult nelja aastaga lapsed vaesusest välja tuua – võtab emadelt-isadelt ära ja jagab Liivedele-Sakkovitele laiali või? Mine tea, äkki on päris hea idee. Loova miljoka-mõtlemise taimelava…

Eile õhtul oli minu keskmine tütar laval oma parimas vormis – tõeliselt hea ja särav etteaste.

Loov. Aga mitte miljokas. Õnneks. Tema tänased kallistused võtsid viljavinnamisest ragiseva selja, reumaatiliste käte ja põlvede ja elutööga deformeeritud puusade-pöidade valu natukeseks ära. Täiesti!

Üleeile õhtul oli telekas komöödia Cyrus. Komöödia? Emast, kes on oma erilise poja omand ja ori. Kena, kui sellist tuttavlikku kraami komöödiaks nimetatakse. Ja veel kenadam, et seda poetiseeritakse, kui lapsed keelavad oma vanematele õnne. On kole, kui su täiskasvanud lapsed sind ei vaja, aga veel õõvastavam on, kui nad võtavad su elu ja õnne, kodu ja vabaduse endale. Vesise pilguga täissöönud variser… Brrrrr! Peategelannal vedas, et tema kõrval oli väga mehelik ja arukas mees, kes mõõtis ema terroriseerivale võsukesele mõtte, sõna ja teoga õiglaselt molli. Reaalia näitab mehi, kes ei saa hakkama ei sellega ega… Ühesõnaga reaalia ei ole komöödia. Krdi sehve film.

Kirjutasin esiklapsele luuletuse Indi joonistatud ornamendi juurde. Isa viis täna Tartusse – küll veerandsajandiline kah kord saareriikidest sinna jõuab 😀

Ussikuninga

Sünniõigus

Kohustab

Leebele austusele

Omakohtu asemel.

Osaduse ja hinge järgi

Toimima – võõraste mahituste ja

Ussituse asemel tajuma

Südame ja aruka mäluga.

Avanemine üle omamise – ja

Reetlike intiirgide lammutav

Mõju kaob.

Aegadeülene kirgas mälu

Saab kandvaks siis, kui

Täitub teinegi klsst kakskümmend viis.

Ussikuninga ja udumägede vahel

Siugleb soe selginemine.

Eile õhtul nukerdasime väimehega Soone saunas kraanide kallal. Mitmed põlved-kraanid tuleb ringi vahetada – seda kinnitas ka tänane kogemus sellest, et külmaveekraan, mille külge hobuste jootmisvoolik sai, lekib ikka lahinal. Iga oskamatu on siin nusserdanud nii, et tuleb ühtse ja oskusliku käega üle käia. Talveks uus termokaabli termos ka teha. Ja mul on spst erakordselt paha tunne, et Mihklil on nagunii viie inimese koormus. Kuna ma ise olen – nagu alati märtsis – tühi ja vissväss, tundub, et ka teised on. Eks nad ole ka. Omavahel kokku hoides õnnestub meil vast üksteist niimoodi täiendada ja täiustada, et kõigil ülekoormatutel on kergem. Kui vaid süü- ja võlatunded ei kollitaks. Just vestlesime Kessuga – naistepäeval tuleb kolm autotäit, sealhulgas neli meest ja kaks saagi. Ja mul on juba ette võlatunne… Palju õnne.

Eilne tantsutund oli kahesakümnendate disko stiilis. Tantsuks muusika, mille saatel mu süütus kadus – ja eilses tantsu-transis tuli see süütus tagasi. F.R.Davis ja Boney-M-haaval muutusin üha süütumaks ja puhtamaks. Kompleksid taandusid. Kinnisilmi hakkasin tantsima balletti – olingi 18 – kohtusin Mait Agu ja tantsuõpetajate Inna ja Aitaga. Olin taas balleti ja kunstikooli, jalgratta ja olümpiaaditööde karussellil. Nii palju sai selgeks. Komplekside olemus ja tagamaad. Ärateenimine ja õigustamine. Süütus ja pahelisus. Keha rapsis end balletikammitsatest lahti – ja kui silmad lahti tegin, nägin peeglis rõõmsat plikanägu.

Üldiselt pean oma eluviisile sügavalt tänulik olemine – igapäevane sport koos loomadega on mulle jätnud keskkooliaegse fassongi – vaid niiskuse-külma-raskuste räsingud valutavad koledasti, aga ma saan sellega hakkama. Ma tean, et kõige kindlam, igakülgsem ja kestvam abi oleks päris oma mehest. Ma tean, milline ta olla võiks. Olen näinud tema juukseid ja õlgu, tundnud tema naha lõhna. Loodan, et kohtan teda ilmsi. Ja peagi. Ja tunnen ta ära.

Emme saab kõigega hakkama, kui tsiteerida Indiisut. Ja nii ongi. Aitäh.