3.märts

Hommikulauluks kõlas raadios Roy Orbisoni Anything You want – You’ll get it. Või siis – anything You need – You’ve got it? Sõnalised peensused segunesid unenäolistega – uurisin kogu öö huvitavat fenomeni, kuidas mu esimene armastus ja esimene laps omavahel segunesid, samaks hingeks said ja läbi öiste paralleelmaailmade tegutsesid.

Tänast esmaspäeva nimetab Avesta läbi Kai Tamme tõlgenduse rõõmu, lahkuse ja heategevuse päevaks – suhtle inimestega, kogu ja vaheta infot – taevasse ilmuv kuusirp tähendab aktiivset päeva, mil samas uusi asju ei alustata. Hästi läheb võitlejahingega inimestel…

Saatsin kohendatud-kooskõlastatud-vormistatud tooteid – kaks pakkumist, ühe suure loo, ühe käsikirja, kaks arvet, ühe leebe enesemeenutuse ning ühe meeldetuletus-nõude a la inkvisitsioon… 😀  Ja sain puhta südame ja töölauaga Juurimaanaiste teemat arendama hakata. Kui vaid…

Jah, Ukrainasse mindi võtma Sotši olümpiale kulutatud kujuteldamatute summade kompensatsi. Nii üüratult palju sealt võtta ei ole. Järelikult tuleb järgmiseks tulla ka siinpoolseid naabreid röövima. Ja muidugi kõiki, kellega külgneb Siber. Kui endal pole, siis kusagilt ikka saab. Ükskõik, kuidas. Nagu alati…

Kordumiste fenomen kordubki täna. Mitte ainult ajaloo. Ka loome. Margriti hoburaamat koosneb kordustest – mis on teraapilised – aga mida Eesti autoritele ei lubataks. Holby-seriaalis korduvad meeedikute narkoprobleemid, arstide laste tragöödiad – Eesti skripterid ei tohi midagi korrata. Ja korduvad ka suhterägastike mustrid, kuni…

On koleduste konkurents – mehed, kes hävitavad elevantidena portselanipoes naiselikkust ja emalikkust, ajasid nii pöördesse, et see tapaks, kui loovust ei käivitaks – ja samas kutsutakse praegu just Eesti kaitsejõude staapidesse.

Aga alati on midagi head ju ka – Mihkel tegi saunas kraanid korda, mina harjasin hobustel talvekarva seljast ja laulsin neile. Ja mõtlesin endamisi, et õnneks on meie ja maantee vahel nuumsigala ja veise- ning lambafarmid, seega on lootus, et tiblad saavad enne meieni  jõudmist kõhud täis ja-või tina. Hobunad vaatasid nende mõtete peale mind nõutult – vabandasin, ja laulsin edasi.

Ma tean, et mu päevaraamatut loetakse õhtujutuks, tuju tõstmiseks, samastumiseks – aga ma pean ausalt tunnistama, et väga vastik ärevus on. Ja kui rahvusvaheline ja inimestevaheline üleüldine kriisiolukord kumuleerub, ei suuda keskenduda. See ei lase tööd teha. Mu sõbrad imetlevad Soone Saara süsteemsust. Aga mis süsteemsusest saab juttu olla, kui vaimselt on frustreeritud inimene võimeline vaid mehhaanilist tööd tegema – füüsiliselt aga koinib jäle tuul ja plärts, mis teeb iga tühise soorituse kangelasteoks ja pesukuivatamisest raketiteaduse.

Nojah, ühelegi mu hommikusele saadetisele vastust ei tulnud. Hõissatralla, uznaju tebja, rodina so svoimi tšuhnami-kuratami. Harjutan peatset tarbekeelt 😀 Noh, tõstsin tuju? 😀 😀 😀 Indile jõudis täna kohale, mis juhtub, kui emme enam ei jaksa – ta sai äkki selgelt aru, et viimne kui meie talu molu oleneb üleni ja jäägitult minust. Ja siis sai ta väikese perenaise klaarunud pilguga kurjaks nende peale, kes meie seljas sõtkuvad. Kui väike naine juba vihane oli, siis mul polnud enam vaja olla. Aitäh. Sain jälle tütretibale lubada, et emme saab alati hakkama. Vot just. Ura!