4.märts

Hõissa, vastlad! Kella viiest seitsmeni hommikul otsisin peni-Bellat – ei saunas ega seal, kus ta 2 aasta eest poegis ega üldse mitte kusagil. Ilmus kenasti ühes tükis ja ürgnäljasena välja, tänasest hakkab öösiti oma aedikus kinni olema – kesse neid kutsikaid muidu otsib. Nojaa, ma tean küll, kesse – mina 😀 Eelistan siiski, et ta sünnitab oma pesas ja kui ilmad püsivad jahedad, tuleb seejärel tittedega mummi tuppa.

Pärast eileõhtust viimset portsu kartuleid ja apelsine, kus Vivian tegi lõpparve oma eksiga, veetsin ka mina öö oma eksidega. Panin pruutkleidi selga, valmistusin mingis mõisas abielluma – trepid olid palistatud minu ema sõbrannadega ja laste vanaema sõbrannadega, kellest osa on tegelikult lahkunud. Need ootasid huviga, kellega seekord… Mina jamasin Tervishoiu tänava korteris – mis oli seekord päikeseline ja kena, mitte halvaendeline, nagu tavaliselt uneilmades – oma poolpikkade juustega, mis ei tahtnud kuidagi olla – pruutkleit oli see, mille p-ga abiellumiseks õmblesin. Kõigepealt tuli t – üleni valges – kena, heas tujus ja üldsemittetemalik. Siis tuli p – must-hõbedas, stiilne ja elegantne – ja ma haakisin end tema käevangu. Ent ma ei abiellunud temaga. Ta viis mu tädidespaleerist läbi – ja ma sain iseendaks. Aitäh.

Hea tunne on hommikul ärgata, kui sa pole öösel kogemata abiellunud 😀 Ja veel parem, kui oled näinud oma ekside parimaid palgeid. Ja kui raadio ütleb, et Krimmis lahinguid öösel polnud, sest tiblad ütsid hoopis, et Janukovitš kutsus nad appi ja nüüd näää… Kas nendel pole raadiot? Et kuulda – tegemist on rahvusvaheliselt tagaotsitava massimõrvariga. Fui, krt.

Eile vestlesime õhtul pikalt minust paar aastat eespoolse loomainimesest ajakirjanikuga, kellel on tõsisemad-tegelikumad Eestist lahkumise meeleolud kui mu teistel tuttavatel-sõpradel. Me ka mängime mõttega Tabor-uhodit-v-njebo – ent teame, et talud-loomad-lapsed ei lase. Temal on sületäis väikeloomi, kellega lahkuda riigist, kus meid ei vajata. Kus üldse mitte kedagi ei vajata. Nojaa, aga kuna sõda pole Eestisse laienenud, tuleb ikka välja mõelda, kuidas selle kuu arved-krediidid-pangarõõmud kokku kraapida. Küll mõtleme.

Hommikul läksin ohvitsööri palvel Indi klassijuhataja jutule – taas Alusse kurseerudes tahab härra isa lastele kaitseliidust kõnelda. Kevadisel pööripäeval on koolivaheaeg – eks siis järgmisel korral. Kui maailm seni kestab. Rääkisime esimese klassi jõmmidega nagu täismeestega olukorrast Ukrainas ja maailmas üldse. Poisid olid kahvatud ja väsinud. Talv on kõiki ära kurnanud. Päris kõik õnneks peast segi pole.

Kui nüüd Ulviga raamatukorrastust alustame, pean vastutasuks paluma enesekorrastuse – kusagil on hull energialeke. Kindlasti loeb seda kaeblust ka see, kelle lont minu energiakehas lutsib – olgu siis hoiatatud – kraan sulgub, tuleb uus imetaja otsida 😀

Kasvõi selleks, et mitte oma lapsi nutupatjadena pruukida. Ja eelkõige selleks, et mitte pidevalt silmanurgast diivanit piiluda. Täna õnneks tuututasime Karekaga end telefonitsi tühjaks – üle poole tunni pärisjutte numbrite raamistuses – summad kahekümnest kahe tonnini on ju kena raam…

Jõudsime järeldusele, et jamatekitavad lekkekohad tuleb likvideerida, mitte halades paljundada – kui sisse lasta, võib sündida palju soovimatuid jamakutsikaid 😀

Indi unustas prillid kooli – teist korda koolist tagasi tulles korjasime kuuriesise kividest tühjaks. Homme teeme hobukoplis käruringi, ülehomme toome kastid, kühveldame kuuripõhja tulehakatuse sinna hoiule ja tõstame ponide jalge alt ära riitade otsa, reedel panen tütre paraku bussile. Üliäärmiselt vastu tahtmist, mis seal salata. Noor perenaine peaks kodus olema, kui sõbrad tulevad tema tallu ületulevase talve puid tegema.

Õhtuse talituse ajal harjasime koos Indiga päris põhjalikult hobunaid, sain Juurimaa teksti valmis ja ühe ootamatu tellimuse toimetatud. Peaaegu. Hambad ristis. Oli huvitav päev, mil iga kiri ja kõne oli nagu kahjurite dessant, sitasadu nii tagalast kui taevast – nagu halb unenägu. Halvav süüdistamine ja infantiilne manipuleerimine. Pidetute persoonide perssepõrked teiste inimeste silmnäkku. Jumala eest, kui inimesed tegeleksid oma asjadega – või tekitaksid need oma asjad! – oleksid nad karja hierarhias samuti kenasti paigas ega teeks kõigile nii palju halba. Munade-kanade kamarajura. Kallis piss, palun mine universumidirektorite lineaarsetest peakestest palun peppu tagasi. Või potti, püksi, mähkmesse – ainult peast minema, ausõna. Ebaadekvaatne minapilt komposteerib paigastpõrganuid endid – ja kõiki, keda nad enda arvates omavad. Vähemasti leidsime mõne teise keskealisega, keda pre- ja postpubed vaheldumisi klimakteerikutega kasvatada ja ähvardada püüavad, ootamatult ühise keele… Oimaivõi. Nomaitjaa, missasiseeometion…

Indiisu küsis pärast seda kogupauku, kas ma koerale andsin süüa. Ei. Hobuste vanni puhastasin? Ei. Tüdruk ise itsitas Tajataja paksu peput harjates, et helistab kohe lastekaitsesse ja palub end märatagumikust välja aidata 😀 😀 😀 Aga tegelikult ei aja üldse naerma, kuidas iga nautkese aja tagant mõni kõne või kiri lammutab ja laastab – heasoovijate hävitustöö. Mille tõttu tuleb pimedas ja külmas hobuste vanni kasida ja täita, sest enne hävitati su elust ja hingerahust paar asendamatut tundi. Õnneks pole see ainult minuga nii. Paljudel. Et mitte öelda kõigil. Nohistame küll vagaselt oma kodudes kohust täita ja tööd teha – ikka lüüakse pootshaak persse. Kusjuures meie lammutajad ise saavad meie hävitamisest tegelikult kõige rohkem kahju. Aga umu sellest aru saamiseks pole. Kõrvuvahe ülbet mulli ja nulli täis. Ho’oponopono ja om, ega muud targemat pole teha kui et meenutada, et iga selline sigrimigri on olnud loode ja vastsündinu ja on seda praegugi. Aamen.

Kui eile arutasime kolleegiga võõrsilemineku võlusidvalusid, siis täna ütlesin Maruusjale, kes oli end üdini pasaseks püherdanud, et järgmine kord mina ennast Maale saata ei lase. Öelgu Isa, mida tahab – palun kuhu iganes, ainult mitte siia, ausalt…

Homme lõpetan tekstitoimetuse ja loodan Juurimaalt teksti tagasi, lõpetan ühe novelli ja koostan paar arvet. Ja üsna ilmselt ei ava ei fb-d g-punkti, pardon, gmaili ega telefoni. Fuck Yourselves!

Aga 20 aastat koomas olnud mendi seriaal on vaimukas. Nämma. Võiks kreisimgi olla – et oleks tegelikust elust kreisim. Aitäh.