6.märts

Nad on nii omad. Need Vanaemad Pilgrimi-raamatust. Nende elusid ja lugusid, sõnumit ja pühendumist lugedes ja seeläbi ürg-üdis kogedes saad ühtaegu osa nii sellest vanaemalikust soojusest, mida su elus pole olnud – kui muutud ise olemuslikult vanaemaks. Mitte lihtsalt konkreetsete buupside vanaemaks. Vanaemaks. Õunapuu otsas ja metsas, koopas ja veteväljadel. Aitäh.

Kolm kirja, seitse sõnumit, uue raamatu failide reastamine. Ja novellnovellnovell.

Kahe rulliga ei vea jälle laupäevani – kedagi nügima ka ei kutsu – kannan põlletaskuga selle rulli ette, mis juba lahti on. Ongi hea. Alati on niimoodi kõige parem, nagu on. Päriselt ka.

Kummastavatest kirjavastustest toibusin tegutsedes. Viisin Väljatagusele vajalikke vidinaid, tõin laupäevaseks saeralliks kütust, kuurikorrastuseks autotäie kaste – ja me kühveldasime Indiga pärast kooli kuuripõhja sodinad kastidesse ja tõstsime riitade osta – tuleva talve tulehakatus. Tõin ka võrgurulli, millega hoov sisse piirata.

Veel novellinovellinovelli – oh maitsvat Hispaaniat! – ja õhtust heinatassimist. Mis oli mõnus.

Peni-Bella ei tahtnud õhtusööki – kas hommikuks on…?

Ja veel vanaemade raamatut.

Meediast oli täna palju kasu. Esiteks inises Edik Esimene Kukus – tänu sellele keerasin köögiraadio Vikri peale – ja kuulasin saadet uue kaveriteplaadiga maha saanud Lauri Saatpaluga. Teiseks sain teada, et Brigita on õhtuses Raua Kolmeraudses, mis tähendab, et laps on kindlas kohas, ilma telefonita ja tuhandete toredate ideedeta 😀

Nõelusin terveks ühe kampsuni, kaks sokki ja tolmuimeja koti.

Ja veel vanaemade raamatut.

Tänu millele jõudsin veendumusele, et igasugused sõlme ja kinni jooksmised on tegelikult head. Iseloomustavad neid, kellesse pole mõtet panustada. Panevad põhjuste ja tagajärgede üle mõtlema. Tekitavad uusi ideid ja lahendusi. Ja lõpeks jääb vaid tänada, et sõlmed ja takistused tulid.

Kellele neid nurisuhteid, libalahendusi ja udukulgemisi vaja oleks olnud? Tänan, ei.

Ja vanaemade raamatus on ka ridadevahelisi retsepte, kuidas hirmusööstudest lahti saada.

Ja kuidas saada üle soovist kohe praegu viis asja pakkida, Indi näppu võtta ja Amazonase vihmametsa paari vanaema juurde sõita? Ei saagi. Polegi vaja saada. Lükkub edasi. Ja ükspäev läheme.

Sain täna kutse oma sünnipäeva Kariibi merel tähistada. See meeldiks oinale muidugi väga – pole perenaist, pole ka Karekat ega kulgemist lapselapse sünnipäevalauale, aga… ka see lükkub edasi. Kariibi meri. Kõik muu kehtib. Ja nii kariibid kui sünnipäevad käivad igaüks kenasti oma õigesse aega ja olemisse. Aitäh 😀 😀 😀