7.-8.märts

Tsüklon lennutas hommikul hobuseid – erksalt ja heatujuliselt. Puhastava tuule päevad. Kui lammaste jootmisvanni tühjendasin-puhastasin, ütles Indi vapustava tõe: „Sul veab, et sa pole Jeesus Kristus – temal jookseks vesi läbi peopesade. Augud on sees ju.“ Mispeale üle Soone lendas üksildane luikav luik…

Otsekui vastuseks mu enese – ja analoogsete teekaaslaste – paratamatule perioodilisele küsimusele, mille nimel see kõik, lugesin õhtul Brigita Kolmeraudse-vestluse eel-taustaks-järel Vanaemade-raamatu lõpuosast selliseid lehekülgi:

„Igas puus on neli või viis ökosüsteemi. Ja ometi kõiki kiirteid pidi kõikjal maailmas sõidavad palgiveokid, kuhu vägevad puud on kokku laotud – need muistsed hiiud on teel puiduvabrikutesse. Paljud saadetakse laevaga Jaapanisse, kus neist valmistatakse pappkaste, et pakendada makke, televiisoreid ja teisi elektroonilisi seadmeid innukate tarbijate meeleheaks.

Vanaemad tuletavad meile meelde, et oleme seotud kõikide asjadega. Mida teeme Maale ja Maa elanikele, seda teeme iseendale. Kaotame oma vaimuülluse, kui meid looduse tundetu ja isekas kurnamine sügavalt ei puuduta.

Arvestades seda, mis toimub kõikides looduse kuningriikides, näeme – lapsed, kes tulevad meie maailma, peavad tulema saaste mõjuga juba emaüsas, mitmesuguste ema kehas olevate mürkide mõjuväljas viibides. Esimene rinnapiim, mille imik saab, on reostatud kemikaalidest, mis on tulnud ema kehasse läbi kreemide, šampoonide ja kosmeetika, mida ta kasutab. Mainimata muid saaste mõjusid, mille ta saab keskkonnast.

Suurim tragöödia seisneb selles, et neid kurbi tagajärgi, milleni oleme jõudnud oma lugupidamatu suhtumise tõttu, oleks saanud tervenisti ära hoida. Tulevik – nagu ka minevik – on meie ühiste valikute tulemus.

Vanaemad selgitavad, et Maa on meid juba kaua aega hoiatanud. Nüüd peame teda kuulama hakkama. Üha sagenevad looduskatastroofid – hiiglaslikud orkaanid, lõputud tornaadod, tohutud üleujutused ja hävitavad maavärinad on planeedi loomulik reaktsioon ning märk sellest, et on hädavajalik taastada õrn tasakaal, mida on tarvis, et tingimusteta kogu elu alal hoida. Ettekuulutused kõnelevad Maa puhastamise protsessist meie ajastul. Inimesed peavad nüüd teadvustama, millist hävitustööd oleme teinud meie planeedi määratutel aladel. Enne kui on liiga hilja ning kõik hävineb.

Iidsed targad oskasid inimestele teadvustada, et meie töö on kanda hoolt loomade ja looduse kuningriikide eest. Paljude traditsioonide loomismüütides on öeldud, et kõige alguses saadi tarkust ja teadmisi loomadelt, et Looja ei rääkinud sel ajal veel otse inimestega. Ta ilmutas end läbi loomade. Vaadeldes kogu loodust, päikest, tähti ja kuud, pidi inimkond alandlikult ja aegamisi õppima, kuidas sellel planeedil elada.

Kõigel, mis on Maale loodud, on oma eesmärk. Iga haiguse jaoks oli ravirohi taimede riigis ning iga inimene sündis siia ilma missiooniga.

Loomi on meil tasakaalu hodimiseks eriti tarvis. Kui me ei kanna hoolt loomade kuningriigi eest, sureme kiiremini kui arvatagi oskame.

Loomad tulevad nüüd mägedest alla meie kodudesse, sest neile ei jätku enam elupaikades toitu… Neil on samasugune õigus elada nagu meilgi. Looja lõi mehe ja naise, et nad Tema loomingu eest hoolt kannaksid ja selle jaoks andis Ta neile aju ning arutlemise võime. Looja andis meile annid, et kõnelda hääletute eest. Inimestel paluti kasutada kõki looduse ande mõõdukalt ning hoida asjad tasakaalus.

Oleme neist õpetustest ära pööranud. Ühejalgsetel ehk puurahval, roomajatel, tiivulistel ja neljajalgsetel ruumi väheks, sest nende elupaigad kistakse neil käest. Vesi on piirkonniti nii saastunud, et se ei saa enam paljusid taimi ega loomi elus hoida. Pole enam kõrgekasvulisi puid, mis reguleerivad niiskust ning paljud väikesed taimed surevad. Tuule liikumise mustrid muutuvad. Taimed, mis varem kaitsesid pinnast, kistakse välja.

Metsikul loodusel pole häält, millega end kaitsta. Emake Maa on teadlik, elav ja reageeriv olend – oma seadustega jumalanna.

Et rahuldada oma fantaasiaid, oleme meie aga sundinud taimeliike kasvama seal, kuhu nad pole mõeldud kasvama. Loomad kistakse nende loomulikust elukeskkonnast välja ning pannakse elama sinna, kuhu nad ei kuulu. See, mida teeme nende vaimuühtsusele, mõjutab meie vaimuühtsust.

Kõik linnad, ostukeskused ja ehitiste arhitektuur on ühesugused – kui me kaotame Maa, pole ka meie need, keda ütleme end olevat.

Maa on andnud meile piisavalt toitu, vett, taimi, loomi, toredaid inimesi. Mitte keegi meist poleks kunagi vaene, kui suudaksime ohjata neid, kes on ahned. Peame looma ühenduse omaenda küllusliku vaimuga ning jagama kõike, mida meile on antud. Iga aastaga muudavad üha kiirenevad vibratsioonid üldise pingestatuse intensiivsemaks. Peame saama teadlikuks, milline on meie tõeline vaimne loomus.

Kui elame kõrgemates vibratsioonides – armastus, tänulikkus, heldus – ühtime Maa muutuvate vibratsioonidega ning meil on kergem läbida aegu, kui Ta raputab endalt negatiivuse, mille oleme Talle peale sundinud ning meil on kergem välja pääseda materialistlikust vanglast, mille oleme loonud. Hakkame mõõtma oma rikkusi mitte selle järgi, kui palju kogume, vaid selle järgi, kui palju anname.

Me ei oma mitte midagi.

Kõik on heaperemehelikuks tarvitamiseks – ja kui me seda ei oska, sureme koos planeediga.“

Minu meelest peaksid suurteosed “Vanaemade nõuanded maailmale” ning “Ühenduses hobustega” – eesti keeles välja andnud Pilgrim – olema kohustuslik kirjandus. Need on raamatud nagu Palve, raamatud nagu ravitee, köidetud-kaanetatud Curanderad. Aitäh.

Namaste.

Sellest raamatust tuleb Indiisu järgmine õhtulugemine. Kohe, kui ta Tartust tagasi tuleb. Ma polegi teda nii vastumeelselt bussile viinud – ikka isekatel motiividel kurb – ei taha reedeõhtul telekast üksinda perepidu üle kirjatööde plinkida lasta… Ent midagi totramat kui üksinda ei anna öelda ega mõelda.

Loomad rääkisid minuga täna rohkem kui tavaliselt. Lõuna ajal palus peni-Bella endale pesa valmis seada. Kopsisin tema asemele katuse ja esiseina – vaikne-hämar-intiimne-kaitstud – ja kollane emme naeratas kogu kehaga. Madonna näitas mulle inglit. Kui õhtusöögi järel teda kallistades-silitades meditatsiooni sattusin, tajusin, et ta vaatab midagi väga heatahtliku keskendumisega. Vaatasin ka. Ingel.

Tavaliselt näen valgusolendeid silmanurgapilgu nappide vilksatustena – täna aga näitas Ingel end enam kui minuti. Oli Tajataja boksi ees lae all, hiilgas ja naeratas. Kui ta hajus, astus Taja välja, ütles mulle kuuldavalt: ma armastan sind, mummi – ja läks välja kakendama 😀

Ka praegu, mil puhastava tuulemöllu keskel oma hispaania-novelli kangelanna eestlanna-curanderaga kokku viin, on õhk valgusolenditest tulvil. Nad on siin. Ja mul on kahju, et Indi nendega ei kohtu. Täna. Ülehomme kohtub. Kui nii on vaja. Härjapõlvikutega on tütar tuttav ja sõber – tahaksin, et ta kohtuks ka selle dimensiooniga. Ehkki – tegelikult kohtub tema nendega palju sagedamini kui mina.

Peniemme nints oli õhtul soe ja isu niru, kas hommikul on inglid kedagi koerapessa toonud?

Homme näeme.

Homme on uus täna. Naistepäev. Soonele saabub mõniteist inimest, kellega müdistame metsajäänud palgid pakkudeks ja koju. Kolm utte läheb Kolga lahe äärde uude koju. Rasputini pere tuleb sülti ja suitsuliha tooma. Tuleb ilustegusnägus päev. Aitäh