9.-10.märts

Märtsi pommitamine. Soone talu vastas sellele… 7 kutsikaga 😀 Bella tulistas ilusasse ilma kaisutäie uusi elusid – kuus poissi ja tüdruk. Kui tulijad olid toibunud, oli nende uurimisega tükk tegu – sassis koerapesa, torm, mures emme. Lõpuks tegime kahepeale pesa korda, saime teada, et sündinud on tõeline meestevägi ja Soone talu tussuland pehmelt öeldes paigast löödud 😀 Aitäh…

Üleeile toimus nii palju – kolm noort utte pluss üks iseküsinu läksid uude koju. Metsarahvas käis kuninglikku vahetuskaupa tegemas. Väga vähese rahvaga tegime piisavalt suure koguse võsatööd, et mu näiliselt stabiilne kulgemine segamini paisata. Mind on üks. Lendasin kaheksajalana laiali, turvatunne ja oma maailma haldamise illusioon pudenes laiali. Ent südaööks, kui vaikselt mööda majapidamist nohistasin, endale ja talule pai tegin, liputasid lahendused saba.

Mis puutub utikute sõidusse Kolga lahe äärde, siis uus perenaine on naiskodukaitsjast noorsootöötaja ning tal oli kaasas Juminda poolsaarel raskeveokaid kasvatav Tanja. Ootan juba sinna külla ja lugu tegema sõitu. Juhtus veel midagi. Pean sellest kandle-Raidile rääkima. Kui noorikuid karjast välja autosse noppisime – eilne refrään oli meest-on-vaja 😀 – vaatas vana Laara, kes kandlekojast siia pensionile tuli, üksisilmi Kristale silma. Ja sõitis kaasa. Iga päev ütlesin talle siin, et ehkki ta ei jäänud Ulkuri juures tiineks, annan talle Sküüdiga uue võimaluse. Andsingi. Ta sõitis Sküüdi juurde…

Liigutav, kui emand nii killustunud poleks. Metsarahva pereisa saabub algaval nädalal kimbukese liistudega, vaatab mu elektrikarjuse üle ning teeb seljaravi – mida võiks teha Mees, kui mul selline oleks. Massaaž pole ju raketiteadus… Ja kuna mul Meest pole ning viimatisel higitelgitseremoonial panin selletaolise tellimise kosmilisest kataloogist servi seisma – et senisest taignast ja vanast vibratsioonist ei tuleks jälle, mistahes tore mask ees – tuleb ka teeäärte-alleepuude seast murdunuid-surnuid välja puhastama ja koplit tagant metsast notte koju lohistama taati laenata.

Kui Kessu ja tema mehe, tütre ja väimehega jõudsime kõva kümnendiku ära teha, ütles Kessu, et nemad tegid tema lapsepõlves seda tööd ema ja õe ja käsisaega, aga hiljem on Suurupis seda nohistanud isa. Iga päev mõned koormatäied metsast koju. Metsaalune puhas, teeääred kenad – ja ahjupuud olemas. Halleluuja.

Ka minu naabritel on selline vanaisa, kes iga päev trakatsiga metsast mõned koormad välja põkatab.

Kui Kessu mehe või noorsand Hanso firma palkaksin, kuluks teeäärte peale üks ja metsas lesivate palkide peale üks päev, kumbki päev viis sotti – küttepuude hind tuleks sedasi sama, mis ostes.

Ent mul on ühe valgustöötajaga just õhus läbirääkimised tema kanalduste vormimiseks. Tal on mees, kellel on paarinädalane paus ja saag ilmselt täitsa võtta. Üks nädal teede ääres. Teine nädal kopli kõrval metsas. Ja tehtud ta ongi. Aprilliks peab lehtede ja lindude ja poegimiste pärast ju vaikus olema.

Suvetalli ja poniaia saame mõne juhumehuga püsti. Poja osavõtul. Koolivaheajal.

Võiksin vabalt ka ise päevas kolm koormat saagida. Aga. Märtsi lõpuks peab üks, mai lõpuks teine – ja nii edasi – käsikiri valmis olema. Tall ja laut ja kogu muu ja mää maapidamine peab hooldatud olema. See oleks muidugi noobel, kui nüüd igast päevast viis tundi võssa ja palki asetaksin, aga…

Õnneks pole mul ju mootorsaagigi. On tänulikkus selle eest, et üleeile kõik ühe korraga toimus ja mind kaosesse lennutas. See on uute lahendite-reastamiste algus. Tänu mõnusatele saunavestlustele Kessuga ei tekkinud paanikat –rahulik klaarumine – ning ma olen kõigile neile palju tänulikum kui kirjeldada oskan.

Ka neile, kes tulemata jäid. Neile eriti. Ongi paradokside aeg 😀

Kaks kolmandikku neist, kes eile tulla lubasid, pöörasid jooma ning veetsid naistepäeva koomas, mitte Soonel. Täiesti uskumatu. Ikka uskumatult uskumatu. Hommikuses tuisus ja tormis oodates ja helistades – ilm oli ka ikka… ilm 😀 – kuulsin jahmatusega, kuidas ka need, kes tavaliselt üldse ei-ei-ei, nüüd jaa-jaa-jaa viinamerelainetes mulistasid. Väismus ja tüdimus, lootusetus ja unistuste hääbumine teevad meiega seda.

Ja jääkmeeste dessant ümbritses mu naistepäeva. Nagu Kessulgi. Ka temale helistasid kümned älla mõttetud. Älla tuleb tai-moodi söölist. Jääkmees on nunnu väljend muidugi – aga see pole nunnu, et ühel õhtul helistab mulle ühe sõbranna eksabikaasa, teisel hommikul teise sõbranna luuser. Üks oli mu kauase sõbratariga vägivaldne. Teine oli laristav parasiit. Ja nüüd kujutavad ette, et mul polegi ühtki sodisäga järele lohisemas olnud, vaja ennast pakkuda? Lisaks elus koha kaotanud isendid, kes kulutavad oma kõnedega aega ja energiat, sunnivad mind hulka töid ühe käe ja poole meelega tegema… P…i!

Täitke lüngad, kuidas tahate 😀

Thea Kristalile ütlesin: Mootorsaag ja Eesti naine, kes teid suudaks lahutaaa – selle lause sünnitas üleeilne naistepäev, mil sõbrannaga tormimurrust alleed püüdsime vormida. Ja selles lauses on vähemalt seitse tasandit tähendust. Tehnika ja kulukas-lärmakas saaste. Looduse ümberkujundamine. Siin ja praegu asemel plaanide pidamine ja püüdlemine. Loodusjõududega võitlemine ennast salates – sõna otseses ja kaudses mõttes. Sassis soorollid. Matriarhaadini ja meesteta maailmani välja –aamen.

Eilne hommik algas ühe akna taga õunapuude all end mõnuga sügavate hobustega, teise akna taga tukkuvate lammastega, kellel on täpselt ükskõik, et neli on vähem, ühe lappamaläinud sõbra varajase reipa kõnega ja teise sõbra smsiga, et õhtul peame tema pool hau asjus nõu, kui Indi Tartu-bussilt kätte saan.

Puhastasin auto ja kirjutasin, lükkasin põhurulli pikali ja rikastasin nii talli kui lauda värske voodipesuga ning tänasin taevast, et tütrekene oli sel nädalavahetusel Tartumaal – ma ei saanud talle teha seda, mida mu emme minuga kogu mu lapsepõlve harrastas – pani oma lapse nii ema kui mehe, sõbranna kui vaimuliku rolli. Uhke värk – aga mitte õige.

Kui Indi bussilt koju tõin, imetlesin väikese tütre suhtumist-kohtumist – ta oli pool tundi sõnatult koera juures näoli kutsikatehunnikus, vaikis ja õilmitses – ja mida country-granny samal ajal tegi? Muretses. Puhastada, toita, tulevik kindlustada… Ausõna, ükspäev õpin rõõmustama – ainult rõõmustama.

Ulviga rääkisime apelsini-martsipani teed juues toimuvast – kogu Üleminek venib, pankade-globaliseerumise-saaste terror jätkub – energiavargused-reptiloidide rünnakud ägenevad – väsimus-katsumused süvenevad. Ja põgeneda pole kuhugi. Nüüd on nii, et siin ja praegu tuleb oma ülesanded ja proovikivid välja vedada-pidada. Amazonase vihmametsadesse putkamine kõlab küll kaunisti, aga seda võib teha üks miljonist. Teised rikuksid sedasi põgenedes reegleid ja saaksid karistada. Kusjuures seatud on nii, et minema ei pääsegi – talusid ei saa üleküllastunud turul müüa, oma perekonnaks saanud loomi ei saa reeta – ja pole sugugi kindel, et me teeksime peruudesse pagedes õnnelikuks lapsed, kes on Eestimaale sündinud.

Niisiis – luua ja lehvida, töötada ja teenida sõna pidada ja viit vankrit vedada. Üks mära ja viis vankrit ju kõigil mu tuttavatel-teekaaslastel…

Õhtuti ütleb Isa – marss magama, ei pääse sa sellest elust niipeagi – ja veel mitu korda on maale tulla. Hommikuti ei saa silmi lahti – ja kohe keeratakse kella ka veel. Oiiiiiiiiiii!

Nädal kujuneb selline, nagu on esmaspäev. Päriselt ka. Ongi nii.

Alanud nädal tuleb müstiliselt kaunis. Nägin äratuskella ajal unes Karekat, kes just sel hetkel helistas, kui kohviveskiga ube jahvatasin. Unes valis ta kolme musta isase kutsika seast oma. Kohviveski hammasrattad tulid jahvatussüsteemi küljest lahti, nõuderestilt kukkus mu ühe libamehe ämburitass vitamiinitaldrikule ning katki läks nii tass kui taldrik. Kolm on kohtuseadus.

Õuest leidsin kuldse-rohelise haldja. Pliidi alt tuhast puhtakspõlenud inglikujulise kivi. Ja siis helistas metsavana – tuleb homme liistudega ning üksiti teeb mulle seljamassaaži, et keegi ometi mu eest hoolitses. Palun tal valges – ehk siis kuue ajal – kohale jõuda ja näitan ette need puud-palgid, mis minust enesest enamgi hoolt vajavad.  Väravad-uksed-aiad ei eelda mootorsaagi, vaid üht abimeest – puudevärk eeldab taati ja saagi. Kordan ennast.

Hobustele rääkisin täna sündmustest koerapesas. Kohtlen emakoera nii, nagu tahtnuksin, et mind ennast vastsündinutega koheldaks. Emahundid ei välju kutsikate silmade avanemiseni urust, isahunt toidab. Nüüd olen mina kordi ja kordi päevas käpuli peni-buduaaris, soe supp ja munadega piim näpus. Ja litamummut emmedes teen iseendale head. Ma teen isahundina läbi emahundi beepsusid emmedes ümber oma enese ükildasi ja hüljatud aegu vastsündinutega. Seltsiks putked, vikat, vastsündinu ja väiksed lapsed. Kordan ennast.

Mitmed Ulviga arutatud teemad kandusid sirgelt ja siredalt Hispaania-novelli keskpaika. Nägin unes ka loomepalangus säravat, väsinud ent õnnelikku Ulvit. Või oli see ilmsi.

Pildid-põhk-pesu – see oli kindlasti ilmsi. Nagu ka ühe olupoliitilise teksti toimetamine. Ja pria-manöövrid nelja utega. Ja arved-arved-arved. Need, krt, on alati ilmsi 😀