13.märts

Iseenese üllatamine on märk sellest, et oleme Jumala tööriistad. Kui eile arutasime Ingaga, et õige elurütmi tunnus on, et ei pea egiptibasseinide äärde ekstra puhkusele sõitma, siis lisaksin veel, et tõelise loome tunnus on, et oled vaid tööriist, kes ka ise Isa tegudest lapsikult vaimustub. Palju õnne, ühes lauses neli etti 😀

Mul on 11jutulisest põimikust valmis vormitud neli, visandatud viis ja olemas kaks. Nii täna kui üleeile lõpetatu üllatasid mind ootamatu lpuga, mis keeras kogu kirjutatu hoopis uude valgusse. Ja see pole nii, nagu ütleb Jana Maasik oma „Seotud“-loo saatesõnas – pole prototüüpe ja alustades ei tea lõppu. On nii prototüübid kui –sündmused, ainult et nendega juhtub Asju.

Madam Maasiku khakipitsilisest teosest meeldis mulle üks ahhaa-lehekülg – tuttav meile kõigile: „Kuule, mine säästukast läbi ja võta kõige odavamat leiba ja ma ei tea, võib-olla neid kõige odavamaid viinereid kah siis.“ Jah! Just niimoodi olidki nad plaaninud. Kalkulaatoriga liidetakse sente kokku, aga kahhelkivid on kataloogi järgi Itaaliast tellitud. Tead, ta on juba praegu apaatseks muutunud. Kõik soovid juba täitunud, saaks see eluke nüüd kah veel läbi ja need kakskümmend viis aastat selja taha…

Ta muidugi mõtleb, et aega on, küll jõuab pärast kah elada. Sittagi!

Alles kümne aasta pärast ta taipab, et tegelikult ei ole aega. Ühel päeval põlgab viimane tütrenääps ka selle maja veel ära. Siis, kui selle kõrvale ehitatakse Nokia kummikutehase uus tsehh ja kiirtee. Säh sulle siis stardiplatvormi ja pärandust!“

Isver, kas selle lõigu kirjutas Jana või ma?

Jana. Tegevus toimub Soomes, mitte Soonel, kuhu kõrvale ehitatakse Rail Baltic 😀 😀 😀

Ja minul on veel 23 aastat range režiimiga pangavangistust. Ja kolmeks järgmiseks talveks küttepuud. Ja.

Sittagi!

Kui poest penimammale parimennepiima varusin, käis minust üle kolm afekti. Kõigepealt teatas Indi, et kutsus sõbrannad külla. Siis helistas kolm aastat tagasi mulle siin metsateo asemel korraliku jama korraldanud sõbralik vennasrahvas. Mispeale ühel sõbrannadest keelati siia tulla. Jõudsin just mõelda, et meil siin ongi jah kena komme kenasid tüdrukuid lammastele sisse sööta… Kui kõik lahenes. Lõpetasin just Indi käsitöötunnis tehtud ja kutsikaid musitades põlve alla jäänud liblika parandamise, kui saabus üks tüdrukute papadest, piigad pardal – ja õu valgus rõõmsat siutsuvat elu täis. Püramiid ja lastemaja ärkasid kõik ühe korraga talveunest.

Selles tuules otsisin oma päevaraamatust üles, kus tegin vennasrahvaste teenetest once and forever kokkuvõtte.

– Mõttetuid mööda metsa tuiamise ja ootamise päevi kahe kuu jagu – kahju ca 1000 eurot

– Kolm vahetust tülikaid-kulukaid-teovõimetuid saemehi – aja, elektri, närvide kulu ca 500

– Seoses raierahu pealetulekuga topelthinnaga tehnika ja meeste toomine – kahjud 2400

– Töödega hilinemise tõttu teede lõhkumine ja taastamine – 3000

– Pehmeks sulanud hobukoplite taastamine – 1500

Kaheksa ja pool tonni paluntänan jah. Kogu selle jura kulminatsiooniks sain sassis koplid, virna laudu – millest aiad valmisid omakorda kujutledamatute nurimajandamistega, t mängis peremeest ju… – ja teleka.

Soovitasin käsiraha tagasiküsimise asjus kodanik t poole pöörduda. Loetlesin ausalt, kuidas ma midagi ei oma – maja on panga oma, hobused laste omad, lambad ja auto ning igasugune elektroonika firma omad. Ning üksiti nentisin, et ainus asi, mida on kenal kevadel mõtet minuga arutada, on kosja tulek – ent sellelgi pole just väga mõtet. Sellel eriti. Aamen.

Tüdrukute külaskäik oli lihtsalt võrratu – pärast kaht tundi püramiidis tuli papa Allar neile järele – ja me olime veel tund aega laudas ja tallis. Tüdrukud harjasid ja kallistasid, punusid ja kudrutasid. Päeva rosin oli Tajataja ja Allari meditatsioonihetk. Mära astus oma otsuse ja valikuna mehe juurde. Nad ei puudutanud teineteist. Vaikisid ja tunnetasid ja läksid ühises mullis tähtede taha. Nii ilus.

Tajataja tiss on nii tõhus ja kõht nii ära vajunud, et Nibiru võib varem tulla. Aprilli alguses on ta valmis, nii et kaks nädalat paluks veel õõtsuda, madam… Aitäh 😀