14.märts

Emakeele päev. Lennarti lahkumise päev. Mäletan, kuidas seda raadiouudist kuuldes Lius diivaniäärel istusin – ja temaga rääkisin. Eesti keeles. Täna etteütlust kaasa ei teinud – see oleks niigi killustunud mind veel enam pudistanud. Alo tunnistas pärast, et kõik need projitseerimised olid liig mis liig 😀

Hommikul ootas postkastis sõbraliku vennasrahva südamlik kiri, mille eest olin nii tänulik, et valmis talle kohe mehele minema 😀 😀 😀 Tõsi küll, aasta tagasi järgnes sõbralikule kõnele inkasso. Ju siis tänavu tuleb jälle mõni tore üllatus.

Ja see kõik tuleb sellest, et hõiskasin kaasa Õpetaja Toomas Pauli palvele – Issand anna mulle jõudu vastuvoolu ujuda…

Jaanikale ütlesin, et kui mu elujuhtumeid ilukirjanduses kasutada, arvatakse, et olen haigete fantaasiatega klimakteerik 😀 Ühest tema lausest piisas selleks, et mu loovus tegi minuga seda, mida soovitas Kaja Kallas Taavi Rõivasele – üllatas ennast. Kajal oli see armas lauseehituslik susservusser, mis soovitas tulevasel peaministril ennast üllatada, ent minu loovus üllatas tänu Jaanikale ennast tõepoolest ise – ja rookis süvahoovustest uskumatuid asju tekstisse. Aitäh.

Alleekorrastamiseks mul tänase seisuga siiski abilisi pole – kõrgemalt poolt seati nii… Mis muud kui Karekas-Mardikas appiiiiiii! Külmalainega kaevun kuuris läbi riida tagumise seinani, nii et ustepaigaldamine paistab ka käeulatuses… Rahu, ainult rahu…

Palun Tajatajat südamlikult, et ta enne aprilli algust ei pudene – gismeteo.ru lubab ka meie ilmajaama unnatud külmalaine pikkuseks vähemalt nädala. Päevad on paarimiinuselised, aga ööd üsna seda nägu, et sauna tuleb üle päeva kütta. Miinus üksteist. No milleks…

Aprilli alguseks, kui talled hakkavad sündima, on kobedad plussid õnneks tagasi. Ja siis võib ka Tajataja varsa vallale lasta. Mitte enne. Ja ärgu ta õõtsugu siin akna taga, nagu hakkaks kohe lõhkema. Ja ärgu mürtsutagu Mann sedasi kergejalgselt Namastega mängida. Ka eile embasime Indiga tema ümarat keret – vasaku külje sees tunduvad mütsatused ehk polnud soolikad-lihased-hingamine – või ma ka ei tea. Vaatasin täna Andrus Teemanti fotosid ajaliselt vähem tiinetest ponidest – ja aknast meie Manni. No ma tõesti ei tea.

Kõige lihtsam oleks vist stetoskoobiga kuulata. Või siis mitte. Narr värk, jummala eest.

Kahlasin paralleelselt kaht jutustust pidi – näis, kuidas need mind novellideks üllatades puänteeruvad 😀

Konto näitas, et viimase perioodi tellijad on aumehed – tänu taevale – kole kiusatus on saag osta – aga ma ei või. Oimaivõi. Ma lihtsalt ei või… Nagu konn koorekirnus. Aina mingi… Ma ei teagi, mis asi.

Kuna Aleksander sõitis kooliga Värskasse, ehitasime Indiga kahekesi koeraaediku ukse ümber. Mõnuga. Sahmisin tund aega talli peal ning viisin lapselapse sünnipäeva jaoks vajaliku laua ukse juurde stardiasendisse. Kui olime töölt tulnud Mihkliga hobunatele kaks rulli ette lükanud, viisime ka laua autosse. Ja pärast rassimist rääkisime üsna pikalt ja tõsiselt väga olulistest asjadest.

Väga olulised asjad on muudetamatud. Seepärast on neist vaja küll aegajalt kõnelda – ent see ei muuda midagi. Mis teha. Näh, sai just öeldud, et mitte midagi ei ole teha.

Tuleb varakult tuttu minna, sest homme tuleb tihetihe Tallinna-päev.

Hea päev. Tänasest väga teistsugune päev. Vastuvoolu ujumiseta, pettumuste ja haigetsaamisteta. Aitäh.