15.-16.märts

Optimist ütleb: sel aastal tuleb mitu kevadet. Realist laulab oma refräänikest sang-kang-pang-hang. Pessimistidele meie majas sõna ei anta. Täna õhtul tuleb kutsikad country-granny magamistuppa juba eile valmis seatud reskjuu-pessa tassida, et pärast mitte kahetseda.

Hommikul laulis raadios Buterfly – kuulsin seda ärgates unenäost, kus Mona Polacca, hopi-keeli Liblikas – ütles mulle: „Me kõik esindame üksteist.“

Eilehommikune ärkamiseelne unenägu näitas noort endast ära inimest, kes aina kogus end selleks, et midagi väga olulist öelda. Oli kahvatu, lõug värises, muudkui avas ja sulges suud nagu Kala kuival. Ega öelnudki, sest ma tõusin kavatsetust tund varem üles – nii laupäeval kui pühapäeval. Oma kallite kaitsmiseks külma ja lume eest.

Eile hommikul kütsin elutoa ahju ja tegin koerale magamistuppa pelgupaiga. Seadsin lammastele ja lindudele taas külma- ja märjakindluse. Pesin Indi koolikotid puhtaks ja lülitasin saunas termokaablid sisse. Nusseti paigaldatud, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Puhastasin hobuste koplis lumelaama ja tuule käes lontima läinud lindid, toestasin mõned postid, keerasin paari kohta lindi lisafikseerimiseks uued isolaatorid.

Puudevedu ja lumeajamine sisustas aja, mille arvudin küsis kaheksa värskenduse installimiseks. Kui kirjavahetuseks-ülekanneteks arvutti pääsesin, teatas fb, et kadunud Raivo R.peab 64.sünniaastapäeva. Lady Di’ga analüüsisime, millise kohtlemise pälvivad issitütred. Reedaga vestlesime kulakute ahistamisest, mille tahaksin talle delegeerida 😀 Kevadel ilmutavad end hobuseid-vaatama-kippujad, kes ei märka, et võtavad su elust mitu tundi, eeldavad tasuta saduldamist ja võileiba tahaksid ka. Kui sul on loomad, oled rikkur. Su laps tahab külalisi – ja reedad-saarad teenindavad ja toidavad, turvavad ja lõbustavad. Nii või? Saiakene eilehommikuses poes toimis nagu illustratsioon. Sellenimeline pohmell teatas, et toob omaksed hobuseid vaatama. Või nii. Aga me polnud kodus.

Olime Tallinnas. Estonias ja Solarises.

Estonias oli ütlemata kodune ja heas mõttes nostalgiline tunne. Indi käitus küll nagu Mowgli – ihuliikmed mitu sekundit mõttetööst ees – siuhviuh-siiasinna. Ent mul õnnestus ikkagi talle Estoniast, vanaisast ja sellest rääkida, kuidas ta papa Harri 80.sünniaastapäeva galal mu süles seal laval oli.

Pipi etendus oli tänu Dvini värskendustele elavam-säravam kui oletada võis. Kui Pipi – preili Mikk – teatas: „Mina saan alati hakkama!“ sosistas Indiisu – „ta on nii sinu moodi, sina oledki vanaemaks saanud Pipi!“ – ja see võttis mu juba enne Põõõhjamaaaaa-laulu mõistagi vesiseks.

Tantsuagentuuri-Ingmari mängitud Momo kukkus orkestriauku… Vägeva pauguga. Trummis vist maandus – mitte nagu omal ajal Tõnu Kilgas, kes fagoti pooleks prantsatas. Ajas end püsti, nii et neegrimask ilmselt päästis ta elu. Väga sümboolne värk. Ja vaprad artistid-muusikud, kes said selle ekstsessiga sujuvalt toime.

Minul tuli toime tulla sellega, et Aleksander ei tulnud – läks Värskasse ja täna Otepääle. Kui Pipi ei pea härra Nilsonit, siis poeg ei tule ka kultuurilätetele… Pole tiitseid, pole ka poega… Mina saan alati hakkama. Niuks.

Solarises valideerisime parkimispileti ja ostsime Indile popkornipaketiga Mister Peabody. Tütar seletas pärast, et see oli koer. See multikas tuleb ka Valtusse, eks vaatan siis.

Alo Kurvits saabus kohtingule üsna hilja – hoolikalt pähekleebitud ahvikõrvad ei tulnud ära 😀 Aga vestlus oli tihe – seda enam, et saabus ka Eve Pärnaste. Tekkis teemade resonants. Mul annab neid kaht persooni ja sõnumit nüüd kahte erinevasse lukku lahti harutada – mõnuga 😀

Kui Indi oli tiiru Solarises ära eksinud ja meie kuue paiku koduteele asusime, arvutasin, et meil kahel oli vaatamata kutsetega teatris käimisele ja muidu ka kokkuhoidlikule tarbimisele ikkagi 50eurone päev – ja siis teatab vana kommar, kellelt mitme aasta töö eest inimväärselaadsetki honorari küsin, et 30 on piisav ja autorid honorari ei dikteeri. Persse!

Läbi tormi ja tuisu kodu poole rühkides Indi magas ja minule andis tiivad hea uudis. Helistasid metsamehed, kes lugesid siit päevaraamatust, et jäin siiski oma alleega jänni. Ütlesid, et kui külmalaine, mis nende metsatöid soosib, möödas, tulevad kolme saega ja mul pole vaja rohkem kedagi otsida ega lunida. Mis see siis olgu, latsega tüdrik sedasi hädas 😀 😀 😀

Kodus viisin hobused tormi eest varju, kütsin magamistoa ahju, nokitsesin seni natuke Raitari-raamatut Mägede varjude saatel – ja kukkusin ümber.

Täna kell kuus panin pliidi küdema, lasin hobused välja, koerale süüa andes ja teda pissile lastes selgitasin talle, et õhtul läheme koos tittedega tuttu, sest öösel tuleb miinuskümnene torm.

Pliidipuud, koolikotid tuppa kuivama, Indi Otepää-retke asjad kokku, lammastele-lindudele süüa, lumi ära – seda tuli muidugi kohe taevast juurde, jälle tonnise tatina karjuselintide külge…

Viisin Indi bussile, tundes süümekat selle pärast, et olen temaga pahur, kui ta linnas Mowglina käitub – ja juba enne bussi ärasõitu igatsema hakates…

Nüüd viskan näppu – töölaual on üks 70leheküljelise teksti toimetamine, eile kogutud kahe teksti kirjutamine, kaks lahti tehtud novelli ning kaks raamatut on raha eest lugeda – sesmõts, et retsenseerida. Üks heinarull tuleb lahti võtta – nii lammastele kui hobustele ööseks – ja nii talli kui lauda uks ööseks sulgeda. Poolekilomeetrine lindipuhasturing tuleb teha. Ja õhtupoolikul saun kütta. Torude jaoks. Ju ma siis sinna üksi pessu lähen ka. Ise, mitte üksi. Pesen külmahirmu ja töödekuhjaneuroosi maha.

Rahu-rahu…

Püha päev!