18.märts

Kõigis oma tänaöistes unedes laulsin valjusti. Rääkisin ja kirjutasin, talitasin ja toimetasin lauldes.

Hommikul saatsid Pilvi ja Toivo kanalduse:

Inimesed, kes on kauaks paigale jäänud ja elus on seisa , neil lõhutakse 21.märtsil need mustrid, inimesteni jõuab abi, et nad saaksid võtta vastu otsuseid oma eluga – move on. Open new doors and forcibly dragged out of the hole.
Already have a few weeks to feel the effects of the energy of many people’s lives, and things are starting to move, is recognized that this is the last frontier, and must act quickly. Your bodies indicate that the cup is full – it’s time to open your FOOT AND OWN OPINION say, his desire and vision to resolve the situation. No need to hold yourself back, do not need others to carry on your back, there is no need to lower yourself or for someone to bury this old pattern is no longer operational.
Stride boldly forward, because everyone is responsible for their own lives!

Saatsin postikana  – kellega kohtumise üle varahommikusel lävel iseenesest hea meel oli, Kadi on armas inimene – pärdikule saabunud krimasjaalgatamise teatisega tagasi, kirjutades ümbrikule, et ma ei tea, kus isik elab. Päevatööd andsid põhjust õne tänada, et ei tea – lagedale tuli seda ja toda, mida ta siin laiates käkerdanud ja raisanud oli. Krt.

Kirjutasin lõpuni Florida-novelli ja võtsin ette Prantsusmaa-novelli.

Andsin nõusoleku osaleda Kanal2 uues saates.

Käisin üle ja saatsin ära Eesti Naise mainumbri loo.

Samal ajal ütles Tajataja hääl kuuldavalt – too käärid. Kui talli läksin, käärid kuulekalt kaasas – mamma Bella selleks ajaks kolm korda toidetud – täpsustas Taja: „Ma ei taha kahe nädala pärast oma varssa eesliks ehmatada. Tee mu soeng korda!“

Ups!

Suhtlen oma loomadega iga päev nii lähedalt ja olemuslikult, hingede ja südamerütmi tasandil, et ei märka neid ka iga päev harjates, et hipod on hipiks kasvanud 😀

Tegin Tajale kena soengu. Puhastasin boksid. Mängisin ja kallistasin, vallatlesin ja trallasin Manni ja Namastega. Misjärel andsin Naistelehele telefoniintervjuu.

Selle sisu oli järjekordne messiase saabumine reedel. Keerasin jutu oma sünnipäevalt tõsiasjale, et kogu inimkonnal on sel päeval uus algus ja hingamine. Terve selle aasta oleme aina oodanud – aastanumbri vahetumist, Hobuse-aastat koos maiade lubatud naisenergia valitsusaja algusega – ja 21.märtsil saabub koos Avesta Kuke-aastaga ja astroloogilise uue aastaga just Tammepuu päeval ka uus energia, mis lükkab täiesti uued mustrid liikvele.

Nii nunnu, kuidas me imedesse usume, jummala eest – selle usu jõul me läbi lume ja külma, sõnniku ja takerdumiste kevadesse kroolimegi.

Enne Prantsusmaa-novelli lõpetamist ja Eve-loo vormistamist – ma pole ühegi loo ettevalmistamisel nii suure lustiga lugenud varasemaid tekste ja linke 😀 – magasin mõistagi päeva pooleks. Elutuppa paistva päikese paistel – see annab turvalise ja hoitud tunde – Aita Kivi uus romaan rinna peal 😀

See on üks minu kompleksidest. Ma ei saa tegelikult iseendale tunnistada, et keeran lihtsalt magama –  teen ka iseendale näo, et loen.  Isegi siis, kui Indit pole kodus, kannan magades raamatut rinnal – ja kui keegi juhtub sel hetkel tulema, kui tudun, kraban raamatu pihku, kui vähegi jõuan.

Selle kompleksi pärast teen lõunauinakut, prillid ninal. Lollakas.

Pärastlõunal oli hetkeks kange kiusatus Maruusja sadulasse panna ja tibakene nõksutada – selle asemel vinnasin järjekordsed 21 sületäit puid sauna riita. Sellepärast, et see nõksutamine poleks vanamoori suhtes aus olnud. Ma olin paari kõne pärast ärritunud ja oleksin teda piksevardana ära kasutanud. Üht kõnet, mis tuli mu sala-tudu-ajal, ei võtnud ma vastugi, et ei tuleks kolmandat vastikut kõnet.

Selle asemel tuli kaks meeldivat. Kroonika küsis, mida Taavi Rõivasest arvan – nii noor – ja Luisaga mitte seaduslikus abielus.

Mis on inimeste seadused ja registreerimised perbürrides??? Isegi kiriklik laulatus pole pahatihti nii väekas kui taevas kokku pandu…

No andke andeks. Armastus loeb. Luisa on ääretult naiselik ja kirgas tüdruk ning Taavi piisavalt jõuline päikesepoiss, et välja kannatada aastane kadalip. Kõne oli meeldiv spst, et mulle meeldib inimesi kiita.

Ja siis helistas Andrus Teemant – oli mu Manni-muret lugenud – tiine-mitte-tiine… Ta ütles, et kõhu kuju – vasak pool allpool, suurem – mitte suurus loeb. Tal olevat palju ja korduvalt suure kõhuga ponid – eriti rohke sööda peal – libatiinust ilmutanud – ja tühjad olnud. Ning imepisikese kõhuga ponid on üllatusvarsad sünnitanud.  Nii et üldjoontes selgub tegelikkus aprilli lõpus. Kui ütlesin, et Mannil  on tõhus tiss, ütles ta, et tema tädidel, kes mai lõpus pudenevad, veel ei ole.

Tegin Andruse jaoks Mannist tagantpoolt pildi – ups, sorry! 😀 Ja kuna reede läheneb ja plats peab kahe Alo jaoks puhas olema – näitleja Alo tuleb lasteisaga kaasa, nii et seni, kuni Karekas oinale pööripäeva sooritab, saab poolest puukuurist ukse ja värava ning kahe aiamooduli abil suvetall ja uus hingamine – siis vinnasingi halge, nii et taguots lõi kükitamisest tuld.

Täna helistasid ka metsa-Karlad üle ja kinnitasid, et uuel nädalal saab allee korda.

Siis tuleb veel võrkaed püstitada – ja ongi tibens. Sünnitagu!

Avastasin täna Kanal2 ja Naistelehega suheldes, et olen loomastunud. Armastan ja eelistan loomadega suhelda. Inimesed tekitavad minus liiga saeli vihasööste ja vastikuskihvatusi. Mida elan loomade peal välja – pärast üht tülgastuse-tsunamit äsasin Lillile mopiga – tema asemel sai muidugi Bella veekauss pihta – aga ikkagi. Ja Lilli muigas kapi otsas mu üle. Nad teavad, mida ma tegelikult mõtlen ja tunnen, nad usuvad ja usaldavad mu armastust, nad annavad pühendumise eest vastu kogu iseenese – mitte midagi enamat 😀

Kui ometi mu loomise ja loomandamise kirkas rütmis puuduks kume hirmutav alatoon – raha-raha-raha… Arutasime Jaanikaga täna, kui võimalik on meie eas ja elus oma ellu supermän kutsuda. Kuivõrd saabub uus mustreid muutev energia, siis ilmselgelt on. Siis maanduvad õhus hõljuvad lubadused  muist pudeneb tolmuks, osa juurdub ja kannab vilja.

Jaanika soovitas ständbai-režiim lõpetada ja pakkumistele valla olla – muidu ei saa supermän tulla ju.

Nomaitjaa…

Ja kui ma niimoodi ütlen, siis ka ei saa tulla  😀

Jõudsin kuuri tagaosa tühjendamisega sinnani, et päramiste riitade alt – ma ei mäleta, kas need said tehtud termika või pärdikuga – leidsin uhiuued aiapostid. Immutatud-teritatud freespostid laob puuriida alla vaid olend, kes pole neid ise ostnud ega selleks raha teeninud, krdikrdikrt. Kenasti korras õnneks mu tarviline vara. Ja kindlasti tunnevad sellised nurimajandajatest elundid minu suhtes samasugust vastikust kui mina nende vastu – siin vegeteerides kirusid nad mäletatavasti igaühele, kes lähedusse sattus ja kuulavat tundus, kuidas ma neile liiga teen. Nii nunnu on parasiidina toitjalekatjale ebalojaalne olla… Kuna siinse esimese suve etenduse peaosaline P. von M. õnneks oma kätukesi millelegi külge ei pannud ja ma ei leia üha uusi töllakusi, oleks tema mu tülgastusesööstust peaaegu pääsenud… ent siis jagas tütar Shakira Waka-wakat, mis oli kuum just sel suvel – ning korraks tõid assotsiatsioonid kogu suveetendusele järgnenud prügikastikasside korraldatud õõva. Ent Shakira on kordades väekam kui mingi jokker, jumala eest. Samuti on minu ja tütarde ühendava hella liinina alles film „Mamma Mia!“, mille tunnustamata geenius läbi mõnitas ära lagastas, kui seda tütardega pruutkleidi ja pruutneitsite kleitide õmblemise kõrvale vaadata tahtsime. Sel hetkel olnuks veel võimalus see etendus ära jätta… Arukas naine oleks täpsemalt öeldes seda teinudki.

Olekspoleks.

Tänu sellele, et koeraema toit on otsakorral – täna lugesin kokku – viis-kuus korda päevas sööb kenasti sooja toitu 😀 – pean homme kodust välja minema – kulub ära. Enne seda viskan talli pealt jaanitulle surnt öökapid, mille sahtlitest leidsin taarat ja konisid – no kaua võib mu selja taga korraldatud rõveduste otsa komistada? Ja veel mõned kärutäied soga-möga, millega midagi teha pole. Ka mitte küttepuid. Järgmisel aastal mul enam naelu-polte täis lammutusjääke kütteks ei ole. Sealhulgas hulk mõttetult ehitatut ja lammutatut, lollilt raisatut… Fuiiiii! Tänu taevale. Möödas. Õpitud. Aitäh.

Nendest vastikuslainetest sain hoiatava nohueelse tunde. Ent keskendun pigem magusale pakitsusele, mille puusülemitega püsti tõusmine taguotsa ja kintsulihastesse ehitas. Kannid trimmi – tagane nohu! 😀