19.märts

Nägin unes, et mul olid mõned leebed naised külas. Elasin lõunamaal, elumaja oli oluliselt väiksem, tühjem ja praktilisem kui praegune. Päikest tulvil. Koplid olid suuremad. Loomi palju rohkem. Ja naistele hobuseid näidates avastasin, et minu karja hulgas on mitmed võõrad hobused. Neist üks väheldane kreemikasvalge mära meenutas sälgu, ent oli 26aastane. See märakene heitis kaevule külili päevitama, külalised pildistasid teda. Omanik saabus läbi lõunamaise metsa koos paduvihmaga. Kehtna hobumees Kalju Laiapea! Ka tema elas nüüd seal kusagil… Kuldpäikeseliste soojade metsade vahel. Tema kaaskonnas oli üks arst, kellega ülikooli ajal koos Kaja Keemani rühmas tantsisime 😀 Kui nad saabusid, tulid ka nende veised, kes võtsid mu lambakoplid maha. Ja karjadena pakse heasüdamlikke konni, kes istusid elutoa seinale. Üks Laiapea lehmadest hüppas mu peldikukatuselt lumehange peakat – lumi jah! – nii et sitta lendas igas suunas – ja kilkas rõõmust. Lehm! Misjärel saabusid naabrid, kes kolisid Liusse mu kõrvale viimastena, vahetult enne seda, kui ära tulin. Koos nendega tuli maha kiire lumi. Ütlesin sulasele – issand küll, ta oli mul jälle!!! – et see tõmbaks kastmispumbad välja – mu meloniistandus oli nagunii lume all – mispeale too, suutmata ka ise juhtmerägastikus orienteeruda, tõi kõik pumbad võidukalt elutuppa ja nõudis selle eest musi.  Seepeale ütles kollaste tulpide bukett: on aeg – ning langetas kroonlehed. Šahh!

Mind ajas sellest unest üles koer – olin magamistoa ukse lahti jätnud, ta oli köögis kassitoidu nahka pistnud ja nõudis pissile. Ning kollased tulbid, mille Kessu naistepäeval tõi, olidki šahh teinud… Kütsin nendega elutoa ahju ning püüdsin pikalt oma öisest paralleelmaailmast tagasi Soonele saabuda.

Vormistasin Eve teksti, uurisin lapselapse sõrme paranemise kohta, rääkisin Heliga jäära suuruse olulisusest võrreldes uttede suurusega, Dianaga koletistest, keda inimesed iseendale ehitavad, et kellegagi võidelda oleks… Ning Kõmsi rahvateatriga oma Kurge-oodates-näidendi esikast 5.aprillil ja Pärnu Supiköögiga. Päriselt endasse ei tulnud, mis seal salata. Ikka koos Kabja-Kaljuga Prantsusmaa väljadel, loomad omavahel sassis ja koplid vussis 😀

Viimane lumi võimaldas mulle päikeselise jalutuskäigu karjuselinte puhastades, et need maha ei vajuks. Viimane lumi võimaldas suhteliselt käratult träni talli pealt alla visata ja jaanitulle lohistada. Viimane lumi  ei näidanud välja, kuskohas Tajataja õla lõhki tõmbas. Kümnesentimeetrine täisnurkne kolmnurk parema õla pealt lahti. Verejälgi ei kuskil. Ega eriti veritsegi. Nahaalused koed terved. Minul lasi puutuda, dr.Vellestel mitte. Seega tuleb ära teha see, mida Reedaga ammu lubanud oleme – õmbluskomplekt koju! Nende viie piste pärast pole vaja kutsuda vetti, kes jõuab kohale pärast turset ning õnneks enne otsuste vastuvõtmist siiski helistab enne Siibojale, et teada saada – viimaseid nädalaid tiinele hobusele ka pindmist narkoosi ei tehta, varsakene sünnib ära.  Onu Raul väitis küll, et nii lihtne see õmblemine nüüd ka ei ole. On. Ja tegelikult ses ootamatu vereohvri kirjelduses siin etteheidet pole. On nagu on. Ma ei saanud teada, kus Taja end lõhki tõmbas. Ma jõudsin enne Velleste tulekut tohutu hulga õuetöid ära teha. Ma kogesin hobuse piiritut usaldust ja ühendust temaga – ja sain teada, et kui mu käsi on juba haava peal, toimib see ise tuimestavalt, seega haava peab edasi töötlema nii, et üht kätt enam haava pealt ära ei võta – kõik vahendid peavad põlve peal rivis olema. Kusjuures käsi toimib narkoosina ülevalpool haava. Allpool mitte.

Mu poolest võivad prof-arstid naerda või vaielda, aga nii on. Ja õnneks on jahe, nii et haav paraneb ruttu. Ning lubatagu seda punase rassi palvepäeva – mida tähistasin punase sidemega ümber Taja õlavarre – võtta hea märgina. Ohverdus oli ära. Edasi on kõik hästi, paremini, veel paremini, kõige paremini. Aitäh.

Käisin Raplas vaatamas, mis riigikord on – fotod-postkontor-teatripilet-hambaarst-piim – tundus Eesti Vabariik olevat. Näis, millal Tallinnasse-sõiduks hakkab vene viisat vaja olema… Ptüi-ptüi-ptüi!

Toomas Traagel tuli koos Reedaga Tajakese õlga vaatama. Vahetult enne nende saabumist näitas Namaste, kus tädi Taja end ära lõhkus. Manni boksi – selle esimese, kuhu ta oktoobrist alates minemast keeldub – riiv. Teatud asendis õieli. Namaste sügas end selle vastu ja ma Nägin.

Hommikul, kui Bella välja lasin, uimerdas Taja selle ora juures. Metsa lippav kollane lita ehmatas teda ja ta hüppas näiliselt süütu nublaka endale naha alla – ja kolmnurk rebeneski lahti.

Nüüd piisas ühest oblakast haamriga – Namaste innukal assisteerimisel – ja oht kadus. Aga… Pole agasid. On see, mis on. On vesinikülihapend. Tuhat kallistust ja musimusi. Taja ise on rahulik – isegi rõõmus. Nii et reedeks, kui lapsed tulevad, on kõik juba palju palju paremini. Turse alaneb, tänu vesinikule ei helenda liha enam kevadpäikeses… Manni sisemise ilu kohta ütles Traagel fifty-fifty 😀 Sada protsenti kindel on vaid see, et Lagutina valge täpikuga teda enam paaritada ei saa, sest tolle munad läksid pannile 😀

Kui kõik olid lahkunud, kuulsin selgelt: „Kuule, pisike, nüüd võiksin juua ka saada!“

Püha taevas. Taja oli üheksast sees ja neljani jootmata… Bitch. Mina. Jooksin, kannad kuklas. Ja kõik see tibikamp naeris mu üle. Solidaarsusest Taja vastu passivad teised märad vahetustega tema juures. Nii kena neist. Tänutäheks tegin neil kõigil soengud korda.

Viimaseks külmaks ööks läheb nii lauda- kui tallirahvas tuppa. Ja mina saan tänu sellele, et õhtul on Pilvede all, üle nii sagenevatest külmavärinatest kui pealekippuvast nutust. Selle vastu aitab ka meenutamine, mismoodi täna moskva telefon töötas. Ei, mitte karistamatu riigireeturi oma, keda miskipärast talina meeriks nimetatakse ja ikka veel kinni ei panda  – ei teda ega ta suud. Piltlikult öeldes moksva telefon. Rääkisin Indile, et Tajat ei saanud ilma narkoosita õmmelda, aga lõputiinetele narkoosi ei tehta. Mispeale Aleksander küsis kõrvalt, kas hobused tarvitavad narkootikume 😀

Olen viimaste päevade produktiivset iseolemist nautinud. Aga täna… Tahaksin sülle. Emmelt tuli sünnipäevakaart kellelegi Kati Murutarile. Soone Saara aga tahab suurde sooja pehmesse ja turvalisse sülle. Olen seda unedes näinud. Sellepärast tean tahta. Aitäh. Teadmise ja tahtmise eest – ja selle eest, et ma saan alati hakkama ja haav paraneb  väga kenasti just Nibiru tulekuks ja… Aitäh…