20.-21.märts

Head uut aastat! Täna algab Avesta Kuke, Idamaade uus aasta ja tuleb meie kõigi elu kauneim ja arukaim kevad. Nii küpsed ja täiuslikud kui praegu, pole me keegi olnud – ja edasi kasvame aina paremaks. Palju õnne meile kõigile!

Eile hommikul üle talli lennanud haigur – külmast kortsus kaelaga, aga väga rõõmsa hõbedase kisaga 😀 – rääkis tõtt. Haldjad olid tallis öö otsa õmmelnud ja puhastanud, peale puhunud ja sosistanud. Tajataja haavaümbruse tursest on järel vaevalt kolmandik, seoses sellega haav ise eilsest lõõmavast imeilust vaid kolmandik. Ning sellele mõjub vesinik, mida Toomas Traagel eile soovitas, imeliselt. Õhtul oli peroksiidi pihustamine ja haavas susisemine Tajale veel valus ja hirmutav, hommikul ei pilgutanud ta selle peale enam silmagi. Naeris. Minu üle. Sest ma läksin loomulikult ööga tema pärast muretsedes näost täpiliseks – kevadeks kauniks! Vurtsutasin ka oma imeilu peale sedasama vesinikku  ja nii kaks mõrda seal kaelakuti vusisesid 😀

Avesta järgi on täna lõppev aastavahetuseeelne null-aasta olnud teatavasti selline, et eile oli punase rassi mälestuspäev. Sai punaselt palvetatud, nii et vähe põld. Atlantise rassi – maiade ja asteekide esivanemad – põhiline patt oli, et nad keerasid nt. alkeemia biokeemiaks ja geneetika teaduslikuks kuritegevuseks – mis põhjustab hullude haiguste ilmumist Maa peale. Hõissa.Täna on õnneks valge rassi mälestuspäev. Haavad hobuse õlas ja oma näos juba tegime valgeks 😀 Nüüd tuleb kenasti palvetada, et kosmilised seadused taastuksid Maa peal, et valgus ja headus võidaksid – ja õhtul kell seitse hõljume kenasti valgetes riietes kevadesse. Avesta järgi algab täna Kuke aasta. Maiekene, soovid Sa sellest rääkida? 😀 😀 😀

Peab tunnistama, et kui Eve tekst oli ära saadetud ja koer pissile lastud, otsisin tegevust, et talliminekut edasi lükata. Kes siin ükspäev hirmudele näkku vaatamisest õpetles? Nojaa, aga koera metsajooksu ajal oli vaja ju tegelikult ka tolmuimejaring teha – kevaaaaaad!

Oinas andis hommikuse talituse ajal ärasõidukella. Täpselt nagu tema eel lahkunud jäärad, jooksis ta viimselpäeval emandale peaga persse. No tänan väga… Päriselt ka. Tänan pool-poissi selle eest, et ta teeb homse ohverduse palju lihtsamaks. Mää, raisk, mu vasak kann valutas puude kükkipüsti ladumisest niigi 😀

Kui kirjutasin edasi oma novelli Prantsuse tammiku keskel ateljees elavast maalikunstnikust, tõusid mul korraga juuksed püsti – meenus Ingel, kes Tajataja boksi ees end näitas. Mammit varitsevat riivinublakat näitas – ja mina ei saanud sittagi aru. Milline raiskamine! Hobused ja haldjad teevad koostööd ja mina vahin tuhmilt-juhmilt nagu mäksa molu kõrvalt…

Üks Florida lotomängija võitis 112 miljonit dollarit. Kas ma tahaksin – ausalt, palun! – et see oleks minu ema? Ei ütle.

Ütlemata hulluks andmiseks läks mu FB-profiilil Edik Esimese riigireeturliku mögina tõttu – Sandra ja Joel, Erik ja Mati – assajeerum! See lõppes sellega, et blokkisin tiigrikutsu – ammu oli plaanis – ja tutvusin ühe Heikiga, kes tegi 60ndatel mu venna Aarnega bändi 😀 ning tegeleb lisaks kõige muuga astroloogiaga:

Astroloogiliselt on su sünnihetk sel aastal TÄNA 18.49. Kui tahad head aastat  – ole 18.45 -19.00 voolava (suliseva) vee lähedal, nägu ida suunas ja mõtle positiivseid mõtteid. Tee tulevikuplaane. Pead olema üksi.

Vastasin rõõmsalt, et sel kellaajal talitan vulinal loomi ja kõik on über-õigesti, ent kõik hakkas juba pool tundi hiljem olema teistmoodi õigesti. Iga hetkega aina enam teistmoodi kui plaanitud – ei väsi meenutamast, plaane nüüdsel ajal pole.

Tegin pärast intensiivset kirjatööd tallis vahetuse – pistsin Maruusja ja Namaste boksi ning lasin Taja koos Manniga tuulduma ja jalga liigutama, et möga haavast välja voolaks. Siis helistas Karekas, et tuleb juba täna. Jõudsin enne tema saabumist vaid kolm sületäit puid kuuri tagaseinast sauna riita tassid – ja tuli Kakadeemik. Pardon, naabrihärra Toomas, kes pälvis selle aunimetuse sellepärast, et viisime 1.jaanuaril talle, aatomifüüsikust maasoolale koorma selget sitta talliukse eest 😀

Toomas käis kodus maja kütmas – ma ei saa tema äraolles seda teha, sest tema katelt oskab kütta ainult ta ise – tema tütrepere on Prantsusmaa veinimõisates ning tema, elupõline ARSi-dire võtab Noarootsis uttede sünnitusi vastu 😀

Pidasime temaga – mul tema kolm roosi ja sünnakingitus kaenlas – kevadplaane ning siis saabus Karekas – tema sureva Volvo karjed oli kuulda Kohilani – ning kohe kui hr.Raud lahkus, helistas Reimo – asjad on õhus! – ega temast naabrihärraga juttu pole olnud. Ei ole. Ütlesin Reimole, et võsa kallal selle maatüki kõrval, kus tema heina teeb, madistan mina – mootorsaag ja Eesti naine, kes teid jõuaks lahuta! Ning me tegime kell kolm Karekaga hommikusöögi.

Misjärel mina tegin tallis vahtkonnavahetuse – Taja tuppa, Maruusja ja Namaste õue. Karekas püüdis seni telfrit käima saada. Telefoniteel sai mu väimees aru, et pigem on tegu taliga – ning soovitas kasutada toorest jõudu. Töötas!

Seni puhastasin talli lõpuni, Namaste tegi minu ümber kümmekond lustakat galopiringi – loomatüdruk tegi kõik endast oleneva, et inimsõbra tuju heaks teha, nalja teha, vahva olla – oh kui lõpmata liigutav!

Karekas tegi tasakesi oina ära – kanadel oli pidu – ja nagu see sageli juhtub – Koduvaim andis veristatud loomale linnu kaasa – õhtul tuli ka üks kustuv kana ära teha. Teda kitkudes-prepareerides – aitäh tänase supi eest! – leidsin, et linnul oli samasugune munemishäire, nagu ühel mu kunagisel papagoil. Munadele ei moodustunud kesta, rebud kuhjusid munetisse, läksid pahaks ja pool sisikonda nii põletikku, et koer seda ei tahtnud.

Kanaohvri ajel palvetasin kõigi mu elus olnud ja olevate – vahet pole! – loomade ja lindude eest. Ning täna õhtul higitelgitseremoonial Preeriakojas palvetan selle eest, et oskaksin õigesti taevast paluda. Kui ma näiteks mõtlesin, et täna teen autotäiele Murutaridele kanasuppi,pidasin silmas sügavkülmas olevat broilerit, mitte üht paariaastast munakana.

Kuni Karekas oinast nülgis-tükeldas, sõitsin hambaarsti juurde – nagu arvata oli, ei jõudnud enne riideid vahetada. Õnneks. Sest mul hakkas autos nina lambist verd jooksma. Kaks tundi ja enam. Minu vereohver mötserdas mu enese, apteegi (ostsin Tajale vesinikku juurde), hambakliiniku kempsu – ning hiljem koos noortega köögis siblides ka kogu köögi ja mu vanima tütre, kelle täis tilgutasin…

Mu sünnihetkel 8.Jäära-minutil eile õhtul – kümme mintsi enne kevadealgust – polnud ma üksi, nagu lubasin, vaid pakkisin tütrepere autosse, sõitsime Säästukasse ja ka Valtu poodi. Teel helistas mulle Egipti-Eha, kellelt kuulsin, et mu vanima poja aprillikuisele Kreeka-retkele läheb ka tema poeg Artur ning mees Sergei, kellel on Cumuluse-seikluseks piisavad laevapaberid.

Mispeale mulle meenus, kuidas koos  Sergeiga Räägu uulitsast Liusse kolisime. Uskumatu päev oli – kogu kraam Liusse, maha, Sergeiga heina järele, Sergei tagasi Tartusse küttepuude järele… Kogu majakraami otsas oli papagoipuur, kaose keskel bernhardiinid – ning paari päevaga oli mööbel taas koos, asjad paigas – ning hobused tulid koju…

Kui toidukraami ära panin ning loomi talitama hakkasin minema, helistas Mall, kes Jäärale omaselt – ei mõistnud, kuidas ma õhtul kell kaheksa arvutis ei kükita, kui köök on mu noori täis… Kusjuures arvutis teha vaja olnud parandust ei saanudki teha mina, sest see puudutas aprillinumbri kujundust!

Oh meid Jäärasid küll! Üks meist – Karekas, kellel on sünna mõne päeva pärast – oli mu apteegi-hambaarsti (hammas pandi nädalaks surema, mul on nüüd mürgihammas!) –poetreti ajal sauna kütnud, maksakastme valmistanud, maja kütnud…  Reti itsitas, et me oleksime nagu abielus. Vot õnneks mitte – siis ei toimiks meie töö- ja rollijaotus nii laitmatult!

Eriti leebes ja helges meeleolus Bella näitas noortele oma kutsikad ette – Must Hunt ongi Kareka Oma Koer – kuni Reti käis saunas, pakkisin-jagasin-töötlesin aidas oina, tõin uued puud, panin Tajale rohtu – kuni poisid käisid saunas, kallistasime tütretütrega, kes on praegu onu Richardi koopia – mis läheb issanda abiga üle järgmiste geneetiliste ligimeste kopeerimiseks 😀

Südaööks viisin noored tükkis oinaga koju – praegu ilmselt on väimees sellele juba marinaadi peale teinud, et homme külalisi võõrustada – ja ei saanud väsimusest jalga jala ette.

Magama sain ikkagi kell kaks – kirjad-dokud – analüüsisime üksiti Karekaga enamuse maailmaasju läbi – ja viimane uudis, mida enne ärakukkumist kuulsin, oli: Venemaa ründab Ida-Ukrainat, ukraina ohvitserid peavad astuma vene väkke või muidu…

Mulle tundub, et Lady Pärnaste oli meie tekstis siiski liiga optimistlik. Ent õõva tasakaalustuseks koostasid kõik parteid peale kesikute Savisaare-umbusaldamise doku – lõpuks ometi!

Nii, nüüd on plaan järgmine.

Talitan loomad ja puhastan boksid. Käin poes porgandite ja soola – oinanahk! – järel, kuni autotäis Murutare Tartust tuleb, teeb Karekas kanasupi valmis, mina kannan nii palju puid ukseaugu eest kui jõuan. Siis tuleb uste-väravate paigaldamine ning kella seitmeks sõidan lastega Preeriakotta. Aho.

Natukene kohustuslikku tänast isikukultust ka.

Avesta järgi

1967 – Metssea aasta

See on võitluse aasta, mil teravnevad pinged, vastuolud ja vasturääkivused. Selle tulemusena võivad puhkeda sõjad või kodusõjad. Kuid see aasta soosib üllaid rüütleid, aga mitte neid, kes omal maal sõjatule süütavad. Kes sel aastal enda territooriumil mõõga tõstab, saab ise lüüa. See aasta on seotud ka varanduse omandamise ning tohutute jõududega. Soodne aeg kaugeteks reisideks ja suurteks retkedeks.

Aasta tootem on metssiga ning sel aastal sündinud isikud on väga vaprad, kartmatud, otsustavad ja oskavad alluda, kui vaja. Nad on rüütlid ja õige asja eest võitlejad. Metsseal on muutumatu eetika, järskus ja ausus. Ta ei lepi saavutatuga, vaid püüdleb täelikule enesetõestusele ja vabanemisele valest. Metssiga on alati valmis lahinguteks. See on mõistuse ja jõu koostöö ning ta ei jookse iialgi peaga vastu seina, sest ei kannata eesmärgitut tegevust. Oma sihte valib ta kaua. Rahulikus seisundis kuulab kõiki, eriti omasid – kuid võõraste suhtes esineb siiski teatud sallimatus. Pahatihti metssiga ei võitle enda eest ning toob end ohviks. Kuid seda teravam on reaktsioon, kui ta kaitseb teiste huve, eriti oma lähedaste omi. Kui eesmärk on saavutatud, siis satb metssiga apaatiasse, lubades endal pikalt mõnuleda ja teda on sealt raske välja tuua.

Antitootem on kaljukass – tige ja häbematu. Kui ta tajub vastupanu puudumist, siis muutub ülbeks, pimestub iseenda raevust. Kuid samal ajal on ta äärmiselt arg, kättemaksuhimuline, alatu ja ahne.

Sel aastal oli 21.märts 0-kuu – kõikide pühakute kuu päev.

See kuu on pühendatud kõikidele Avesta pühakutele ning seda hõlmavad saladuslikud ja ettearvamatud päevad, mida nimetatakse ka pisarate, kurbuse ja leina, kuid ka neetud päevadeks. Leinatakse harmoonia kaotust maailmas ja mälestatakse viit rassi, kes on sellega seotud. Liigaastal on kuues päev pühendatud kuuendale, tulevasle rassile. Neil päevil ei võeta ette midagi uut ja kõik võimalikud tegemised-asjaajamised lükatakse edasi uue aasta algusesse – 21.märtsile. mingil juhul ei tohi ennustada ega lasta endale ennustada. Ettevaatust sõnade, mõtete ja tegudega, sest sel ajal on võimalik end ise ära needa. Kanda ainult talismane, amulette või ohutis, mitte mingil juhul vääriskive ega mineraale – eriti korall, pärlid ja pärlmutter toob nnetust kogu ülejäänud aastaks.

Tootem on delfiin.

Neil päevil sündinud inimesed on nagu suured lapsed ja seda ka vanas eas. Delfiin on lõbus ja elurõõmus ning suurepärase huumorimeelega. Ta võtab elu kui mängu, soovib kõike teada ja kõige poole püüelda. Delfiini kõikevõitev elurõõm suretab kurjad vaimud välja. Mida rohkem ta väljendab oma naiivsust, rõõmustab, mängib ja lõbutseb, seda kaitstum ta on. Delfiin on uuriva mõistusega, peen ning intellektuaalne ja võimeline lahti harutama saladusi. Ta on saladuslik kõrgema  maailma saadik ja kõrgemate jõudude täieliku kaitse all. Ta teab kõigest kõike, aga temast ei teata midagi.

Antitootemid on hai ja mureen. Nad on tigetsevad küünikud, halastamatud ja julmad.

Delfiini aeg.

Üldplaanis on see suurte plaanide, salajaste nähtuste, abi ja pääsemise aeg. See on ka reisimise ja pikkade reisidega seotud aasta ning seetõttu eriti soodus ränduritele uute maadega tutvumiseks. See on kõige mõistlikumate pühade loomade aasta, mis parimal juhul toob mõistuse võidu – tekivad üldinimlikud ideed, pöördutakse usu, filosoofia ning kõrgemate ideaalide poole. Halvimal juhul väljendub siin antitootem hai, kes külvab tüli, õhutab ülestõuse ja sõdu ning hävingut. Antitootemi mõjule on iseloomulikud tõe moonutamine, valeõpetuste ja –prohvetite ilmumine. Delfiin on aga rahu ja inimeste abistamise allikas. Seepärast on see pimeduse ja valguse eristamise aasta.

Sellel aastal sündinud isikud on idealistid, kes armastavad üksindust ja on ustavad kõrgetele ideaalidele. Tootem delfiin tuleb alati appi raskeil minuteil ning märkamatult võtab enda kanda kõige raskema. Jälgib kõiki ja teab inimestest palju rohkem kui need arvatagi oskavad.

Delfiinid on sügavalt hingestatud, suhtuvad teistesse eelarvamusteta, nad on humanistid ja ettekuulutajad. Neil on telepaatilised võimed ja nad oskavad lugeda teiste mõtteid. Nad on väga rahulikud, kuigi ei andesta solvanguid ega reetmisi, sest piiritlevad hea ja halva väga täpselt.

Antitootem on riiakas hai. Kättemaksuline, usaldamatu, uskmatu kõigesööja. Ta ei maga iialgi, on kogu aeg liikvel, külvab riidu ja mõttetut purustust, hävitab omasid ega andesta kellelegi.

Ainult neile sobivad 7.klassi kivimid – need on sõdalaste ja ühendajate kivid. Kivid-sidemehed – verekivi, gagaat, absidian, avantüriin, türkiis ja OPAAL. Nende kivide mõju ja tegevus võib olla ettearvamatu.

RAUD on Marsi metall, millest valmistatakse maagilisi relvi. Raud ei armasta laisku inimesi, seda soovitatakse vaid Jäärale. Pidevalt rauda kanda ei soovitata kellelgi.

Tammepuu

Digitalise lill

Kits e. Lammas

Kell 7 hommikul oli umbes 400 sünnaõnnitlust – aitähaitähaitäh – pildistan Kukeaastatervituseks Pantalone ja õhtul enne higitelki tänan tema pildi abil kõiki õnnitlejaid – ma ei jõua personaalselt laikida, ammugi mitte vastata. Sooh, kevadtormisse suledu nüüd, 47aastane 57kilone mürgihambaga country-granny  – parim osa elust algab nüüd! Aitäh.