22.-23.märts

Hanna-Liisa sai täna öösel natuke enne poolt nelja aastaseks. Aitäh Tallinna Keskhaigla arstidele – ja ääretult õpetlikult õnneliku aasta eest. Hausi talu väikese perenaise pidu peeti eile – kõik oli selleks ajaks valmis ja korras! Täna pidutsevad tirts ja tema issi kahekesi. Sest emme on nädalakese oma issi tirts. Nädal puhkust kõigil – oma tavalisest rutiinist – kulub väga ära.

Me kõik peame oma ärakulumiste ja soovidega olema vägavägaväga tähelepanelikud ja ettevaatlikud. Sõnakõlksutamise ja suusoojendamise aeg on siin planeedil möödas.  21.märtsil Maale jõudnud uus energia tõi kaasa mõtete materialiseerumise hetkega. Saime naljatamisi öeldu jõustumist veenvalt näha.

Kareka kolm soovi kuldkalakesele oli selle nalja nimi. Siia jõudes ütles ta, et see on Kirstu – 21aastase Volvo – viimne sõit. Oligi. Teine sõnastus oli Kaekal, et kui ment ta ühe tule pärast kinni peab, ütleb, et annab 250 eest rõõmuga selle asja ära. Umbes nii palju ta romulast nüüd saabki. Kolmas sõnamine – ei tahaks selle esemega enam Rapla vahele jõurama minna. Ja nii tal siis öösel Preeriakojast tseremoonialt koju põrrates vasak esiratas alt ära tuligi 😀 Ups! Kohatu naer. Kõik läks hästi – kiirus oli olematu, ront ei lennanud üle nina – mina astusin oma Mazduunjaga ees ja korjasin kogu kraami ja kutid peale ja tõin koju. Nii palju siis kuldkalakesest.

Kuldkukeke lubab Avesta-Kai sõnastatuna:

„Selle aasta valitsev tootem on kukk, kes toob valguse, lootuse ning läbinägelikkuse halva suhtes, sest tema kiremine ajab eemale pimedusejõud. See aasta on seotud kohtumõistmise ja õigluse võiduga. Kõik sõnad tuleb hoolikalt läbi mõelda, sest see on sõnamaagia aasta, mil sõnadel on eriline vägi.

Lauale asetatakse seitse s-tähega asja, mis sümboliseerivad headuse jumala Ahura Mazda seitset loomist – tuli, õhk, vesi, maa, taimed, loomad, inimene – ning neid kaitsvad põhad surematud ehk Amesha Spenta.“

Nonii, vaatame üle. Mazda on olemas. Viljaterad, küüslauk, õunad, punane jook, punased lilled, mündid, küünlad, peegel, munad, kalad, püha raamat… Kõik soovitatud toidud-nähtused on mul köögis laual ja selle lähedal täiesti olemas. Kala pole. Just praegu on kummastav hetk, mil ei külmkapis ega sügavkülmas pole mitte ainsatki kala, ehkki tavaliselt põhiliselt kalu söömegi.

Uus energia tuli tuntava-tajutava voona – ja praegu on inimestel tema tuleku pohmell. Taevas oli linde täis. Sajad haned. Luiged. Kured. Täpsemalt – sookured.

Uus energia tuli ohvitseride kingitusega. Alo ja Marek ehitasid Aleksandri ja Indi assisteerimisel kuuri tagaosast suvetalli – uks, värav, lengid. Olin kavatsenud eelmisel õhtul puud sauna ära tassida, aga oli lasteõhtu. Seega panin sünnahommikul kuuest kuni ohvitseride saabumiseni talli ja sauna vahet. Ikka jäin jänni. Ohvitserid aitasid lõpuosa ära viia  et saaks mu elu parima sünnakingituse valmis ehitada.

Laste kingitus oli seekord a la Elvis. Täiskasvanud laste, täpsemalt. Iga sületäie juures komistades ootasin pikisilmi Brigitat appi. Lubati jõuda keskpäeval. Üks… Kaks… Ja siis selgus tartlaste kohale jõudes, et tütar läks hoopis vanemale õele appi. Tühja ema sünnipäevast, hobuse õlahaavast…  Kõik teised vajavad abi. Mina saan alati hakkama ja minul on alati kohustused. Mõtlesin ma hetkel, kui selg lõi tuld, jalad surid ära – ja ma panin korraliku nutu maha. A la Elvis? Kui Indi sai kaheaastaseks ja me käisime tema sünnipäevakingituse – Madonna – järel – ronis ta meile märkamatult väikese ponitäkk Elvise koplisse. Teised täkud olid kõik oma märakarjades, Elvis üksi. Ja läks Indi peale vihaseks. Ta ei löönud teda. Viskas ta kättpidi hammastega üle õla oma koplist välja – mis-sa-kurrat-piuksud-siin-isegi-kurb-ei-olla-lasta 😀 – ning ma ütlesin üdini ehmunud Teemanti-onule, et see oli väärtuslik kingitus – kunagi pole vaja seletada, kuidas üksildase täkuga ja võõra hobuse kopliga suhelda. Ja nüüd tegid mu vanemad lapsed sama. Aitäh.

Päeva üks kirgas hetk oli õnneliku hobuse silm suures plaanis. Kuna ma ei tundnud oma varbaid – disk tegi mingi närvikimbu paariks tunniks kahjutuks 😀 – heitsin selili heinarullipärale. Mann ja Namaste tulid mu juurde. Indi ka. Ja kui Mannike mängis Indi mütsi ja patsiga – oli üleni õnnelik, et väike emand koju tuli – siis oli tema õnnelik silm minust kümne sentimeetri kaugusel. Sumesinine ja soojalt kiirgav.

Kui mehed lükkasid mammidele kaks järgmist rulli ette, lasin Mannil vabalt väravast välja minna. Ta jalutas koos mamma Bellaga õlg õla kõrval mööda teed – puusanõksud ja astumine täpselt ühes rütmis. Nii naljakas.

Ja lunastus Elvise stiilis hingelise ipponi eest oli kirjas Indira päevikus. Esiteks ma ei teadnud, et ta peab päevikut. Käbid-kännud 😀 Teiseks oli seal kirjas: ma tean, et ema saab ise ka, aga koos on palju parem kui üksi, ema õpetab mind tööd armastama teistmoodi kui teised kellega koos midagi teen ja ma tahan kõike koos temaga teha.

Alles täna selgitasin tibinale, miks ma nutsin. Kord kvartalis pean oma noorematele selgitama, miks vanemate laste asjus korralikud nutud maha panen. Hopan Elvis’-style!

Sweatis kõlas Indria palve  – varem ta pole oma sõnu öelnud – ma tahan emmele ja loomadele öelda, et ma armastan neid ja hoolin neist väga – ja kottpimeduses võttis Aleksandri käsi järsku mul käest kinni. Tõeline kingitus. Miks poja ülejäänud ajal Indile hullusti ütleb, pean veel järele mõtlema. Kahe majapidamise pesamunad. Konkurents. Üleminek 12aastaseks. Vanemate võsude eeskuju. Stress. Uus energia.

Minu palve higitelgis jorises, et õpiksin Märkide tegelikku tähendust, kasvaksin välja märterlusest, mis varjutab paljut, mida tegelikult naudin ning et laheneks paradoks – kauged on sageli jahmatavalt Omad, tegelikud omad tükati suisa vaenlased.

Hirmudest vabanemist palusin ka.  Et nendega mitte kallitele liiga teha. Higitelgis Emakese Maa rüpes toimis ka Jaanika õpetus. Ta helistas mulle just siis, kui võitlesin halvavate hirmukihvatustega. Enne tseremooniale sõitmist loomi talitades nägin Tajakese saba all roostekarva nõret – mullu hakkas umbes nädal enne sünnitust nõrisema. Varbola poole roolides mõtlesin – Nibiru asetseb õigesti, Taja on rõõmus ja rahulik, haav paraneb suurepäraselt – ja ikkagi käisid jäised paanikasööstud.

Jaanika õpetas ümber kaitstava – olgu see loom, tallitäis või kogu talu – südamega ringi ja selle sisse risti joonistama. Kuni telgini oli see mul helesinine neoonkriips. Ent telgis läks valgusering lõõmama, tõusis taevani ja Jumal oli kodus – palju jõulisemalt kui tavaliselt.

Tubakapalve – neli mahvi pühitsustega põhi-lõua-ida-lääs – tõi mind samuti koju. Põhi – Aleksander ja teised hobused. Lõuna – ma ise ja teised lambad. Ida – Indira ja kõik metsaloomad. Lääs – inimesed. Korraga jõudis pärale, mis värk – mul on Läänes kaitseks inimeste eest terve armee erinevaid kaitseid, need tuleb rahulikult üle käia.

Teadsime telgi-õe Aikiga enneselle riituse algust, et tuleb tubakas – ja käitusime vastavalt – ja oli parim riitus, mida olen kogenud – ilma pühatsemiseta, inimlik ja selge. Nii hea! Kusjuures nüüd ongi nii – vaist juhatab hambu vajalikud toidud, tajun hetke, mil avanevad kutsikate silmad, mulle näitavad end sündmuste kuupäevad – kõik tuleb hetkega kohale. Tulgu ka aeg, kui lähedasimatele ei pea aina midagi tõestama, meeldima, ära teenima – aitab-aitab-aitab!

Vihalaine koduteel selle uue energiaga just päris hästi ei sobisenud – nagu ka mitte hiljem meenunud jubedad sündmused – mis muud kui jätkame matka!

Kodus läksid poisid pärast huvitavaid Volvo-sündmusi kohe tuttu. Minu öine tänukümblus fb-s kestis mitu tundi. Paartuhat inimest olid minu õnnitlemisse nii liigutavalt süvenenud ja palju panustanud. Aitäh… Ka sweatis pidasin meeles oma võõrsisõpru, kellega meil on mitu aastat sügav hingeside – Saksa-USA-Leedu hobuinimesed – Peter, Klaus, Maria, Stephanie, Egle – kes te olete?

Puhh, sa oled… See ja teine. Vaid paaritunnise une järel ajas mu kõhule roninud kassikurjam mu kempsu. Hakkasin hommikupäikeses kutsikate küüsi lõikama. Kuna ka Indi ärkas ladusin kõik seitse talle sülle ja vahetasin ka nende küljealuse. Ja tundsin korraga, et keegi vaatab mind. Küüntenaksimise ajal süles selitav Must Hunt vaatas mulle sirgelt silma 😀 Eile avanes veel kolmel, täna kõigi ülejäänute silmad.

Kuni poisid ärkasid, oli meil Indiga pestud uuetäis pesu  – Bella õue- ja toaküljealused -, läksime ja ostsime Hanna kingituse sisse patareid, Aleksandrile lihtsa tarbenoa, fooliumi oina küpsetamiseks… ja mootorsae. Mihkel läks Karekaga Kirstu ära tooma – see jäi muide täpselt Margoti tütre Mary ja Ingrid Stahli majade vahele 😀 – mina vahtisin šotlaste toodetud elektrilist mootorsaagi ja…

Jah, ma ei saa seda endale lubada. Aga. Mul oli siiski sünnipäev, mul on seda iga päev vaja, see saeb mind lahti abitusest ja vihast kõigi pärdiku poolt läbi põletatud tööriistade pärast. Ja küll see selgub töö käigus, kuidas uue kuu kodulaenu maksan. Hästi maksan. Rõõmuga. Hõissa.

Uues energias tuleb harjuda teisenenud nägemisega – üleeile mitmestus mu maise ja mentaalse silma ees salveiga Karekas. Eile sisenes piduootel Babtšenkode majja  kolmandik Brigitat. Ning vanaperemees Helmutit kohtasin samuti – ta oli saunas koos Mihkli töötolmuste tööriistadega – kuna lapsed ja Karekas jäid Hausisse tegutsema, oligi laste esimene töö nende riistade puhtaks tegemine. Karekas tegi süüa – kuidas siis teisiti – ja noorpaar läks poodi. Issand jumal, kui palju me kõik vahetpidamata poes käime… Paranormaalne!

Mina sain seni kodus boksid teha – oleksin tahtud lõpuni kirjutada novelli Saksa marionettidest – mul oli selle töö suhtes äratundmisvärinaid, olen oma juttude telgedesse kirjutanud küsimused, millele tulevad tirinal vastused koos eilesaabunud energiaga. Tahtnuksin kodust järjekordse kuhugi tormamise asemel kutsikatele silma vaadata – nad on tulnukad, kes õpetavad Jumalat usaldama – aga tuli minna järjekordsele õppusele…

Hanna-Liisa eelsünnipäeval oli parasjagu ruumi ja külalisi, veerand tundi muhedat vestlust Brigitaga, söögi kõrvale piilusin, mida kujutab endast Nädalalõpp Kanal 2-ga – naljakas oli! – püüdsin mõtlemapanevaid pilke ja repliike. Ning koduteel sain teada, et romupoisid sigalamäelt siiski Kareka autot ära ei osta. Samas oli ilmselt millegipärast oluline neile ükshaaval silma vaadata ja nende garaažis – Tomi pubiga analoogne – ringi kaeda. Tere.

Kui koju jõudsin, mõtiskles Tajataja puu all. Kas juba? Nii sujuv ja õige sünnitus, nagu Marusjal Namastega kaheks saades õnnestub vaid siis, kui Nibiru sünnib päeval. Ööseks ma neid õue jätta ei saa. Pole hea. Vot.

Ja lammaste juures kujunes Alfa ja Puhhi lembehetk. Juht-lammas tuli kallimusipai norima – kass hellitas teda koos minuga – ja lammas nurrus. Sõna otseses mõttes. Tegin kodule pai – ma ei nimeta kõigi põrandate ületõmbamist koristamiseks – ja hiilisin kahe järjestikuse kahetunnilise öö otsa diivanile siruli. Nõrkusehetke maskeerivad lugemisprillid, ajakirjad…

Appi! Pool kaheksa! Pime! Lapsed olid Mihkli vanematega koju tulnud ja õues mänginud. Ja minul olid talli heinad ette viimata…

Hobunatele urgitsesin rullide seest käsikaudu heinad, lambad-linnud küsisid mornilt, kas ma ei tunne kella või mis – puud-pesud-ahjud ei öelnud midagi, tulid tuppa, läksid küdema ning meie kodu jäi valvama hanehäälne tähistaevas – pardon, ma pole viimastel päevadel just palju kirjutanud, olen ajakava serva peal – aga mind ennast lihtsalt polegi olemas olnud…

Täispikk öö lõppes sookure hõigetesse ärkamisega. Hämune-jahe hommik, mis sobis uue energia saabumise pohmakaga – ja Tajataja jalg oli põlvest õlani paistes. Mis muud kui töötame usaldusega Jumala suhtes. Vesi ja palved, käsi ja keedetud sibul. Kui õhtupoolikuks oli turse maas, meenutasin tänuga Jaanika kunagist väidet, et mul on ravivad käed. Oh aitäh, nii kangesti aitäh.

Haava tekkimisel märkasin, et mu käsi mõjub valuvaigistina. Täna hoidsin mitmeid kordi käsi turse peal ja tundsin, kuidas lümfiringe… kuidas seda nüüd öelda… käis läbi minu. Ma ei oska seda veel kirjeldada. Keedetud sibulat haaval hoides läks kõigepealt mu käsi jääkülmaks ja mul tekkisid külmavärinad. Siis hakkas sibul soojenema – paistes jalal oli normaalne temperatuur – kui sibul oli tulikuum ja haises üle meie peade, raputas Taja selle maha.

Mina korjasin hobuste juurest võrgujäägid ja talliseina seest naelad, tegin uue põhu lahti, lükkasin

lammastele rullipära laiali, tegin neile uue rulli lahti, tirisin tormi toodud kuuseoksad aia tagant koplisse, tegin lõkkeaseme korda. Puud ja pesud niikuinii.

Aleksander pani pakendist välja võetud mootorsae kokku, kinnitas suvetalli täiendavaks vaheseinaks hobuste ja puuriitade vahele kaks üle jäänud väravat – nüüd on veel üks värav mudilale ja siis ongi kõik paigas, kasutatud, õige, korras, terve, mõistuspärane ja kaunis ka veel 😀

Rahutus hobuse paistetuse pärast annab muide järele ikka traditsioonilisel meetodil – mine ja vaata. Siis saab hobune sind rahustada, hirm taandub vabandades ja kõik on jälle korras. Kui tuli väga väsinud ja ülitäidetud Karekas, tunnistasin talle, et mu Jumala usaldamise harjutusel on tagasilöögid – Tajakese paistetuse puhul jõudsin mõelda teetanusele ja sepsisele ja üldse kõike, mida tänasel hetkelise jõustumise uusajal ei tohi, muigas sõber üdini väsinult – ikkagi inimene.

Redelinali vallandas vabastava naeru. Poisid katsetasid saagi ja sättisid kuuritaguses tallis veel ühtteist, ronisin mööda redelit sauna peale materjale ära viima ja palusin – viige redel ära! Täiesti tõsimeeli 😀 Nad olid targemad kui mina – lasid mul siiski enne redeli äraviimist alla ronida.

Sõitsime Indiga piima, koeratoidu ja kastide järele – homme riisun kuuri tagaosast tulehakatuseks sobiva kihi kastidesse – poisid tegid seni süüa! Nüüd toimub tasapisine kokkuvõte viimaste päevade sündmustest. Indi pühkis saunas paljuäinud põrandad, mina tassisin talli õhtuks heinad ette, üle kogu mu olemuse kohisemas mäluvoog – päevikusse saab sellest vaevalt protsent. Mina, mu kallid, kirjutan raha eest 😀

Mis muud kui õhtune talitus ning seejärel küdeva pliidi paistel ja Palume-lavale-saate plinkides novell ämbliknaise mudamaadlusest Leedu rabas. Jah, ma tean, mis viimastel ööpäevadel Ukrainas on juhtunud. Jah, ma olen paljudele, liigagi paljudele nähtustele ja tehtustele liigagi sügavalt silma vaadanud.

Tuleb tegus ja õnnelik kevadnädal.

Jumal on alati kodus. Jumal on hea. Ta teab, mida vajame – ta hoiab ja kaitseb meid ja meie kalleid. Alati. Aitäh.