24.märts

Armas aeg, kuhu ilma me küll ärkasime? Venemaa vallutas Fedosia. IRL on valmis Keskiga opositsioonis koostööd tegema. Peaga linn jääb peata – mu venna sõber-bädikaaslane Urmas läheb ilmselt ministriks. Meie Eerik – ja krimisavi… Issand… Kaks kutsikasoovijat ütlesid ära. Aga see-eest magas Tajataja pärast traumat esmakordselt pikali – tänu taevale! Oh aitäh…

Mida tegi Soone Saara eileõhtuse talituse ajal? Selle asemel, et rõõmu tunda – külm öö tuleb – turse oli kõvasti alla läinud – kuni teisi loomi emmesin, hoidis Indi oma pisikese käega poolt keedetud siblut Taja haava peal, põsk vastu Nibirut – ja laulis – igal linnul oma pespuuuu – Selle kõige üle rõõmustamise asemel ma mõtlesin, kui palju haiget teeb loomapidamine lastele. Seal see väike ingel ravib hobust ja laulab tema varsale kogu hingest – aga kui nendega midagi… ptüiptüiptüi! Ma ju mäletan, kuidas ta nuttis, kui mustad kaksikud Maarja ja Magdaleena surid – teised talleäpardused pole südamesse läinud, aga need küll – ja nüüd viis tütrekene oma töö teinud sibula Maarja ja Magdaleena hauale, ütles, et öösel tuleb Garfield sinna, aitab ja ravib ja kaitseb ja valvab…oiiiiiiinoh… No ütle, mis muret oleks linnakorteris – praegu oleks mask näos, et homme kontorisse kobida – ainult kaktus kasta ja aamen. Praegu ei viitsi ma oma hinnalist deSheli kohvrit lahtigi teha… homme…

Täna kirjutasin lõpuni Leedu rabadaami loo. Tegin majale ja tallile pai. Käisin Indiga Click OK-s ja Rütmis tahvelarvuti klaasi vahetamise võimalusi uurimas. Rütm ruulib. Saime tänu sellele retkele kokku Reeda ja Reneliiga. Ja arutasime tallis või õues poegimise eeliseid. Sisetunde järgi jätsin täna Maruusja ja Namaste sisse ning Taja ja Manni vabakäigule. Sisetunne ütles ka, et veel pole hea Indiga tuppa minna – puhastasime suvetalli põhja eile toodud kastidesse tulehakatuseks. Ja mind jäi vaevama kummastav õhkkond, mis valitses laudas, kui lambaid toitmas käisin. Vaikus. Ja söömise asemel läksid eided õue tagasi. Ja siis ma kuulsin. Presside rütmis hädaldamist. Nagu mamma Alfa, nii ka tema tütar Amatsoon – üks mullustest kolmikutest – poegis häälekalt. Tänu taevale. Tall – nädal enneaegne, kuivõrd viisime Reedaga ju tussud jäära juurde 2.novembril – oli lootekestas ja viimast pressi ei tahtnud tulla. Jõnksutasin tulija noore ema saba alt lagedale, aitasin kotist välja ning edasi hakkas Amatsoon juba väga tubliks. Tegi tite puhtaks, see sai oma pikad koivad alla ja lutsis, nii et laut kajas. Huh. Olin juba valmis ternest lüpsma ja mida kõike. Täiesti võimalik, et nad oleksid tasapisi seal kahekesi ka hakkama saanud. Ent ma sain end väga vajalikuna tunda ometigi 😀

Silmitsesin jumaliku tarkusega askeldavat ema ja tütart ja imetlesin-tänasin hardunult – kuidas küll loodus OSKAB – kui äkki kuulsin asjalikku häälekest: „Sa pead paraku saja-aastaseks elama – mina küll ei oska niimoodi tallesid vastu võtta.“

Indi 😀

Ütlesin tütrele, et kui tall kestab hommikuni, siis ta jääbki. Ja kui… siis on seitse kutsikat läbi ema paar päeva hästi söönud. Nii on. Ja laps sai väga täpselt aru, et nii ongi. Ja see ongi maailm… Mitte opositsioon-koalisatsioon-kanalisatsioon.

Kirjutasin lõpuni kassikangast kuduva rootslanna loo. Aitäh. Väga aitäh nii tegusa päeva eest, mis tipnes sünniga.

Homme kirjutan vene koeratantast, teen auto puhtaks ja me sõidame Indiga Tallinnasse. Tema läheb Sophie, Jaana ja Naomi juurde. Mina Brandoniga vestlema ja rännakule. Namaste…