27.märts

Rahvusvahelise teatripäeva tervituseks nägid ilmavalgust keelpillikaksikud – Kormorani tütred Kitarr ja Kannel 😀 Sündisid täpselt päikesetõusul ja võimaldasid vanaemääle teatraalse hommikuvõimlemise. Kühveldasin kolm kärutäit lambasulu eest välja, et sulu uks kinni panna. See oli oluline sellepärast, et kolmepäevane Aya oli isukalt Kormorani tissi kallal, kui märjad tulnukad alles püstijalu uinusid. Must Kitarr on mu lapselapsele läinud oina koopia. Valge Kannel udusuline ja unine. Ma ei lahkunud laudast enne, kui mu kõrv oli loomakasvataja lemmikhäält kuulnud – uuts-uuts-uuts tissist ternes väiksesse kõhtu. Huh, nüüd võin neile vajadusel ka pudelist juurde anda.

Kui Tajataja välja lasin, lendas meist üle 18 luike. Palvetasin. Tänasin ja palusin. Kell üheksa heitis Taja õues maha – puhkis ja pulseeris. Avanemine… Reet lubas telefoni käeulatuses hoida, et häid sõnumeid saada. Taja tõusis aga uuesti püsti ja jalutas ähkadipuhkadi edasi. Ma muudkui hiilin ja piilun. Hiilin selleks, et mitte segada. Kusjuures kogenud väidavad, et selline eelperiood võib peatuda ja mõne päeva pärast edasi minna. Maie ütles, et sättis põnni õigesse asendisse. Teate, prouad, põnni õige asend võiks nüüd olla ema tissi otsas, saba selgas, meel rõõmus…

Lammastel on ka nii. Alfa ähvardas kümme päeva varem ja seejärel sooritas kolmikud.

Avesta: päikese päev on pühedatud surematusele ning on seotud elu tärkamie, armastuse, õndsuse, rõõmu ja puhastava naeruga. Tunne elust rõõmu, suhtle, lõbutse. Viibi võimalikult palju värske õu käes – ja ära anna lubadusi.

Ma just seda kipun tegema – tahan Elfriide pärast villaniitmist kellelegi elusana seltsidaamiks-muruniidukiks pakkuda. Sest ma ei taha enam veretööd. Mõõt on täis.

Kuidas sellisel päeval kirjutatakse? Kümne sõrmega. Kümne minuti kaupa.

Brandoni tekst on saadetud.

Sepo kirjutatud – jahmatavalt sügav ja soe, eriline ja arukas monotükk see „Eesti mees ja tema poeg“…

Soomlannast torpeedotõrjuja novell lõpetatud.

Hetkel, mil helistas Eve Pärnaste, tuterdasin n astmes x korda Taja sabaalust imetlema – ja mulle lendasid korraga talli poolt vastu kollane ja kirju liblikas. Pärast nägin veel hulka kollaseid. Aga selle aasta esimene oli kahes isikus ja mõlemat värvi 😀

Kui Indile järele läksin, pakkus taas kaks tüdrukut end külla – nagu ka eile vahetult enne teatrisse minekut.

Kallid inimesed. Ma kordan. Väga aeglaselt. Kuni kolm emmet on veel viimase vindi peal, pole külaliste aeg.

Ma ei jõua ühtki lisa-last valvata-juhendada-lõbustada ega ühtki täiendavat kohustust võtta. Liiatigi on Indi koolist jõudes väga vässa – õpib ära, musib natuke talli juures, natuke laudas – ja täna kukkus näiteks pool kaheksa tuttu. Mina aga teen kirjatööd, mis meid kõiki toidab, poegimisperioodil kordades aeglasemalt kui tavaliselt. Ja seetõttu olen tähtaegadega piripiiril – mis tähendab, et mind ei jätku.

Andke andeks, ma pole uhke ega asotsiaal – igal asjal oma aeg. Koguja raamat. Indira ootab loomulikult külalisi. Mõistetav on, et korterilapsed kibelevad loomade juurde.

Ent mitte sünnitusmajja.

Ma tean, et te loete seda siin. Tänan mõistmise eest. Annan teada, kui kurepesa on komplekteerunud ja uksed avatud. Praegu on vaikne ja leebe, õrn ja tundlik aeg.

Aitäh.

Homme tuleb dr. Andres Tuvi Reeda juurde – ja vaatab meid ka üle. Ema Maie soovitas teise puuri pista ja mitte enne välja lasta kui põnn käes.

Täna tuli Kehtnast jalgrattaga Kalvi – endine bussijuht, kes töötab Kaupo juures – ja ütles, et kuivõrd tal on pärast 5 tööpäeva 2 vaba, pakuks neid päevi mulle. Miks mitte. Sünnitame ära ja võtame need päevad tõepoolest Soonele 😀 Kusjuures täna Indit kooli viies ütlesin noorperenaisele, et peame välja mõtlema kellegi, kes kiirendaks eilesaetud pakupuntra kojutoomist ja halustamist. Tellitud – saadetud! Nii need asjad käivad.

Nii käivad ka, et väimehel on homme vaja saematerjal tohhujaarikutest koju viia – kui Taja laseb mind hambaarstile, siis pärast seda saab ta mu autoga oma lauad viidud ja vastutasuks pakud koos minuga koju kärutatud. Hõissa!

Õhtul kell kaheksa: – Kitarr ja Kannel kobedad ja ümarad, Kormoraniga eraldi sulus, Aya lehma-Tissu söödakünas heina sees, ümarik ja endaga väga rahul, Ofelia väga pudenemise nägu, Oikuitore veel mitte – kutsikad üle kastiserva korduvalt kokku korjatud, tulgu ometi soojad ööd et nad õue saaksime – Tajataja oma tallis, tule jätsin põlema ja teised kolm hobust õue talle läbipaistva seina taha – rahu, vaikus, keegi ei puhi ega tuhuta…

Enne kui magama lähen, käin vaatamas – öösel püüan ärgata ja samuti sinna tuterdada – kuna tuli põleb, ei pea ma daami eksitama, piilun vaikselt. Reet itsitas hommikul, kui puhkivat – ja lõpeks lihtsalt mörinal püherdavat Tajat luurasin, et tahaks tegelikult praegu mind näha. Mina ei taha. Õhtul lobisesime Ema Maiega – leevendav, nagu alati… Mul oleks vaja kõrvale kedagigigigi, kes mul välja magada laseks. Kallid haldjad ja inglid, koduvaimud ja esivanemate hinged, armas Jumal… Ah, sõnad on kuidagi väsinud ja kulunud. Aitäh…