25.-26.märts

Kareka sünnipäev. Must Hunt tervitab. Aho!

See on hea, et talli ja lauda emmemine ristpistes kirjatöö ja majapidamise korraldusega ei lasknud ülearu ette tähtsustada fakti, et Brandon Bays – Rännaku-meetodi ülemaailmne gurutar – andis mulle eile intervjuu. Tänu sellele kujunes siin ja praegu tasandil ääretult siiras ja lähedane naistevaheline kohtumine. Häälestuse tekitas odratera, mis mul sokitalla küljest hotellisviidi vaibale veeres – „Ma tunnen end nii koduselt! On sul neid veel? Elan Walesis väikeses külas keset tuhandeid lambaid ja sinu viljatera viis mind hetkeks koju. Aitäh :D“

Kerisime ameerika-austria-koguplaneedi Meistritariga diivanil jalad tagumiku alla ja avanesime parimas mõttes. See, mida ta Meritoni saalis paarisaja inimesega tegi, oli üsna tavaline – loeng ees, meditatsioon järel – ent tavalisust muutis mu jaoks edevust patsutav hetk, mil ta ütles, et kohtus just enne intro-rännakut väga awake ja aware ajakirjanikuga, kes esitas nii sügavaid küsimusi, et ta nuttis äsja pool tundi ja nii hea on olla. Aitäh, Brandon…

Taaskord oli põhjust mõelda suurkeelte massiivtoodetele – ülemaailmne Brandon on üles ehitanud võimsa töökindla paketi, mis töötab laitmatult – lood ja legendid, esinemise stiil ja emalik-naljatlev kuningannalikkus. Uhke toode. Ent mul on ääretult hea meel, et ta kinkis mulle mu isikliku tunni enne selle toote tutvustamist. Kohtumisteni, Mama Brandon!

Tsüklon lähenes eile neuroosi ees lükates. Täna on päikseline hommik, tormi ainus saavutus üks alla tulnud eterniiditahvel töötoa kõrvalt, kuhu suudan kõrgusekartust trotsides ka ise ronida. Ent eile oli totaal-ähmi hommikupoolik.

Rahu-rahu-rahu… Nii, vastsündinu tõttu õue jäänud seitsmest utest pole keegi poeginud, seega on nendega kõik korras. Kutsikate emale ämber toitu – selle seltskonnaga on kõik ülitibens, sest nad said ju minu toa endale! Biodyl süstlasse ja eileõhtust titte vaatama. Kanade toit ühes, lammaste jahu teises kaenlas. Rahu-rahu-rahu… Tajat piilun läbi saunaakna, kui hobustele vett lasen, laudaukse teen hiljukesi lahti ja olen kõigeks valmis. Rahu-rahu-rahu…

Taja tukkus tegelikult Manni boksis, nii et ma sain sellest, et teda kohe õue minnes ei näinud, veel ühe rahu-rahu-rahu sessiooni 😀 Haav on kena, turse peaaegu maas – aitäh-aitäh-aitäh… Rahu-rahu-rahu…

Lamba-titt on ülikobe, kuna viljadega jamades tuli süstlanõela otsik taskus ära, süstisin pool vitamiini ootamatult iseendale kintsu. Pruunika karmilokilise keha ja valgetes uduvillastes pruunitäpilistes hipipükstes jalgadega tütarlaps ei teinud nõelatorke peale teist nägugi. Ema sõi, nagu loom – ja lapsuke imes ülimalt rahustava ja liigutava heliriba saatel – uuts-uuts-uuts 😀

Kirjutasin rootsi moori kassikanga loo lõpuni. Otsekui selleks, et ma kogu aeg Tajat passimas ei käiks, tulid hobunad mulle siia aka taha ennast näitama. Kirjuta, memmeke – kõik on korras. Rahu-rahu-rahu. Autot  ei puhastanud – toppisin sinna munad ja täispuidust välisukse ning kuna täna tulevad metsa-Karlad alleed korrastama ja ma vean pärakäruga produkti õue peale, polnud sel süldi soojendamisel mõtet.

Kuna Taja on astraalis, tilgutab tasapisi ja ilmutab kõhu vastu teravdatud huvi, siis… rahu-rahu-rahu… Leppisin Reedaga kokku, et ta tuleb kuue paiku tädisid vaatama. Lelle pere helistas, et tuleb oma Lordi välja valima. Kutsikad võtavad midagi väga mängulaadset üles. Karekas saatku oma Mustale Hundile korraldus – must not hunt seni, kuni nädalalõpus soojeneb ja jõmmid õue kolivad – ei roni kastist välja, noh! 😀

Ma tean, miks Maruusja Tajataja vastu nii õel on – olelusvõitlus – kuna Nibiru läheneb, võitleb ta, tegus tibla, Namaste koha eest. Ja tean ka, miks üha salenev Mann oma varsa järgmiseks aastaks jättis – Soonele on kombeks üks varss korraga. Mullu oli Namaste aasta. Tänavu – Nibiru aasta. Nadja aasta tuleb järgmine. Aitäh.

Pesen aga pesu, sahmerdan ja kohmerdan – rahu-rahu-rahu…

Indi haldjalik klassiõde, kes koos perega läbi tormi siia tuli, sirutas titetoa lävelt südame Oma Koerale. Ema-isa pakkusid valida ka teisi poisse. Ei, see on minu koer. Just see. Nii need asjad käivad…

Ning ma tegin endale tüüp-Saara autluki. Panin Tallinna-retkeks valged püksid, karja tormi eest lauta ajades tahtsin üksiti Amatsooni tissi kontrollida – et talleke ikka kindlalt korralikult süüa saab. Kuidas teisiti kui kaksiratsi ute selga. Valgete teksastega. Normaalne. Sõitsime Indiga kõigepealt Raplasse – Rütm ja Mihkel – ning siis Tallinnasse. Teised uted on korduvsünnitajad, nii et ma ei pea nende tagumiku taga närveldama ja oma rahu-rahu-rahu-mantrat auklikuks kulutama.

Brandoniga vestlemise ja intro-rännaku vahel sõin Perrooni kohvikus hunnitut boršši ja Pavlova kooki – beseerõngas, mägi vahukoort sees ja kiivi-maasika imeilu kõige otsas – ning kirjutasin Brandonilt kuuldu üles. Meritoni ukse ees kohtusin nägijatar Teresaga. Parkisime tema auto minu oma kõrvale ja kohvi kõrvale kõnelesime tema viimase poole aasta retkedest.

Reet, kes Tajat kontrollimas käis, helistas ja edastas – haav on võrratult paranenud, mammil tema nägemisest hea meel, kassa-Puhh anus tormi käest tuppa ja ei saanud, sest eit keeras ukse lukku 😀

Hommikul pakkusin Ayale – talle nimi on Aya, jah, tuletis pühast taimest, millega ma küll kohtunud pole, ent millest laulvat taki-taki-muyki-indiväelaulu aina laulan – Indiisu ka, aga tema laulab Curandera asemel „kurameera“ 😀 – lutipudelist igaks juhuks lisa-titekat. Ta on tragi, oli endale lehma-Tissust jäänud söödaküna voodiks valinud nig parkuuris sealt meetrise hüppega välja – „vanaemäää!“ – titepiima-lisa vastu oli ta viisakalt uudishimulik, aga mitte vaimustunud. Ta tundub mulle tiba õhuke. Mis muud kui jälgime!

Kirjutan Brandoni teksti. Siis vean kullatükiliste taatide jupitatud allee koju. Õhtul jõuan ehk lõpetada torpeedotõrjujast soomlanna novelli – ja otse loomulikult on üks silm kogu aeg Tajataja saba all. Aitäh 😀