28.märts

Indiisu läks suveajale üle 😀 Õhtuti hiilib pool kaheksa voodisse ja hommikul on kell kuus üleval. Eit hiilib kell üks Tajat vaatama. Eile tukkus sel ajal püsti. Kell viis jäin oma hiilimisega vahele, ehkki mära norises külili, selg ukse poole. Mis tahad? Ee… Vett tõin sulle… 😀

Keelpillid on kobedad, Aya nagu vedru-vitalis ise – ja Ofelia oli hommikul kuuest ähkpuhk. Hoiab omaette, silmad kosmoses. Varsti-varsti…

Koostasin-saatsin arved ja ankeedid, Sepo teksti ja mõned kirjad. Sõitsin läbi pria ja postkontori hambaarstile. Põllumaa suurenes. Juurte suretamine-täitmine-hambaehitus läks maksma teise mootorsae. Üks käes, teine suus… Ah, see on kõigest raha. Seni valvas väimees Soonet – lõikas koerapesal jalad alt, et kutsikad sealt alla ei turniks, prakku ei poeks – parandas auto raadio, veeretas lammastele rulli ette 😀 – ja kui koju jõudsin, nägi Tajataja taaskord välja, nagu sünnitaks kohe. Konnaasendis külili, rütmiline puhkimine ja tuksuv saba. Tänaseks tutt ka suur ja paistes. Pardon, keset loomi ei taipa enam sellest teemast numbrit teha.

Kui olin Eesti Naise ja Brandoni agentuuriga, KÜSKi ja põlluülikooliga läbirääkimised pidanud, saatsin Reeda näidatud Tiinale ja ise otsitud Triinule alljärgneva kirja:

Püüdsin helistada, aga olite hõivatud. Olen ähmis hobumoor – www.aabramihobulausujad.ee – kelle 6aastane trakeen Battaya on iga hetk pudenemas. Möödunud kevadel sünnitas Taja täkust Bradford hiigelsuure enneaegse varsa (tähtaeg 20. mai – poegimine 2. mai), kes elas 3 päeva – lahkamisel selgus, et tal oli mitu kaasasündinud soolekeerdu, mistõttu mekoonium jäi kinni, tekkis soole nekroos ja sepsis. Täkk Nelsoni juurde sõitis Taja 5. mail 2013, sai 5. ja 6. täkku – ent Maie Kukk avastas, et pole siiski tiinestunud, nii et sai veel 14.-17. mail paaritatud ja see ajavahemik on ka paaritustunnistuses. Eelmisel reedel – 21.märtsil poetas Taja esimesi pruunikaid piisku, möödunud korral sünnitas nädal pärast esimest määrimist. Kolmel viimasel hommikupoolikul on ta maha heitnud ja rütmiliselt puhkinud, nii et arvasin – juba tuleb.  Täna olime väimehega valmis emandale juba appi tormama – mispeale ta püherdas mõnusa mörinaga – ja õõtsus heinarulli kallale. Meid pidi üle vaatama isand Tuvi, ent tal läks kiireks ja ta ei jõudnud siia. Istun nüüd, nagu püssirohutünni otsas – mu ähm on mulluse tragöödia tõttu mõistetav. Ehkki mõtlesin ja tundsin mulluse varsakese kiire lahkumise endale karmaliselt ja nähtamatu maailma tasandil selgeks, on hirm mis hirm – mida püüan hobuste eest mõistagi hoolikalt varjata. Ootus oleks kergem, kui 1) vet vaataks Battaya edenemise üle 2) vet oleks poole tunni kaugusel, kui kell 3 või 5 öösel hätta jääme 3) vet rahustaks ja lohutaks mind, et kõik on korras 😀  Vot sellist teenust oleks vaja 😀

Kui ööseks ei lubataks miinus viit, läheksin ilmselt sõbratari juurde talli magama. Aga lubatakse.

Mis tähendab, et mõned päevad jätkub veel ka laudalüürika mu magamistoas. Kusjuures – nagu näha eelnevast kirjast – võib Taja vabalt aprilli keskpaigani mind püssirohutünni otsas hoida. Selleks ajaks olen ilma tünnita täitsa ise lõhki lennanud. Tahan oma voodisse. Kõhuli magama. Joodipudel, mikrolax, vesinik ja lutipudel käeulatuses.

Kui teatan siin, et hakkan jälle mõnd mära täku juurde viima, tuletage palun mulle mu praegust praadimist meelde 😀 Aga ma teatan nagunii – paneme Manni mais külla tulevale Teemanti-onule kaasa ja toome laagri ajaks tagasi. Indiga laagrisse.

Veetsime Indiga ääretult mõnusa õhtuse poolteist tundi. Tema talitas linde, mina putitasin Kannelt – õrnake ja habras nagu sulekene, võrreldes Kitarri ja Ayaga. Tahaksin nad homme õue lasta. Mida on sel juhul ka väga vaja, kui Ofelia päevläbise mögina ja ägina peale pooldub.

Kuni Taja buduaari rookisin, turnis Indi Manni seljas. Mann oli vägavägaväga õnnelik. Namaste mängis minuga. Tiirles ümber minu Taja apartemendis. Maruusja püüdis Tajat korduvalt kiusata, ent õnneks piisas Saara kõvast röögatusest, lõpetas ära. Kui aga Taja on oma toas, pistab sealt teistele vastu nii kurja lohenäo, et kõik põrkavad tagasi.

Korjasime eelmiste omanike prügimäest taas ja taas välja ronivaid klaasi ja portselani kilde, metalli ja kilet. Jopantonio, ka siis veel, kui siit kord edasi läheme, saavad järgmisedki naabrid selle miinivälja… Andke andeks, ma ei saa sinna mitte midagi parata. Korjan ja katan, katan ja korjan. Neli aastat saab peagi täis.

Oli palju helgeid ja erilisi hetki. Valge toonekurg lendas üle Taja. Lilli andis Nurinööbile peksa. Kormoran limpsis mind, kui tema keelpille putitasin. Mann kallistas oma väikest emandat. Namaste vigurdas ja trallas. Nii palju elu…

Aitäh…

Homsest hakkame kutsikaid päevaks õue tassima.

Kui mammapeni õuest kell üheksa tuppa tõin, siis laudas tuhutas Ofelia – talled tulevad vist tänasesse kuupäeva. Taja magas rahumeeli oma buduaaris. Karge tähistaevas. Meie Isa, kes Sa oled taevas…