29.märts

Noorperenaine jälle kell kuus jalul. Saara silm seletas juba enne viit esimese vaatepildina öösiti elutoas plinkivaid ERR uudiseid – esmaspäeval lumesadu, teisipäeva öösel miinus seitse. Kell viis oli Tajakene absoluutselt ühes tükis ja küsis haigutades, miks ma talle ööd läbi meeldimas käin 😀

Ka Ofelia on ühes tükis. Kõht ühes ja tissid teises suunas lõhkemas. Keelpillikaksikud on nii trikstraks timmitud, et läksid õue.

Kui kutsikatel küüned ema rõõmuks ära krõhvitsetud, läksid nemad ka. Küll nad on erinevad. Must Hunt on jorm uriseja. Lelle Lord stabiilsus ise. Plõks on hellik. Leo kisakõri. Kulmer ja Silver – kaks musta, ühel kulmud, teisel hõbedased äärised – on mängulised eluvennad. Minu lemmik on Siiam. Värvus on täpselt siiam, noh. Olgu tal õnne.

Avesta-Kai rääkis Naistes tänase kohta võimatut juttu: Päikese päev on pühendatud taevasele tulele ja seega loomingulisusele. OK, alutasin pärast torpeedo-poro lugu loodust kartvast ja vihkavast poolatarist. See on võimas päev, mille mõju tuleb kindlasti ära kasutada. OK, kuni Indi ratsutas, klaarisin hobuste heinaplatsi kivihunnikuid ja ladestusi. Ei tohi kaua magada, palju paigal istuda ega laiselda. OK, seda pole viimased 47 aastat minuga juhtunud. Kasulik on arendada ideid, kuidas muuta oma elu külluslikumaks, sest päev annab jõudu võiduks ja muutusteks. Nii… OK… ee… Midagi peale loomise ja loomandamise see maavanaema siin ei oska, nii et täiskäik edasi! Tegin ühele teisele inimesele tööle kandideerimise pullat, aga oma enese projekti suhtes on pigem tune, et saen need puitskulpad rõõmsasti ise. Päriselt ka. Päev toob kaasa selgeltnägemise ja telepaatia juhtumeid. OK. Kui naabritüdruk püüdis kaht kaklevat kõutsi lahutada – ta enda oma ja Nurinööp – röökisin talle talli juurest, mida puhastasin, et ta käsi sinna vahele ei pistaks. Meenus, kuidas Kairos ühes Eesti naiste dünastias külas käies lasi Reeda vend sinna korterisse trepikojakassi, kes läks eestlanna oma kassiga kokku, perenaine pani käed vahele ja… oli sidumist. Kusjuures see meenutus jõudis mu teadvuses sadamasse, kui vestlesime pikalt Aloga. Tema kujund oli küüne alla läiud pind. Minu kujund – kaklevate kasside vahele käe toppimine. Ja seejärel meenus mulle, kuidas Hille Hanso tõi Liusse meie juurde ühe tõsieluka rahva – oli vist Buss. Noored oli vaja tööle panna. Üks pumpas keldrit tühjaks, tüdrukud pidid süüa tegema, poisid ehitasid parve. Nunnu. Ainult et pärast saate lõppu viskus üks neiudest moblamastist surnuks, sest ta oli saates napsisena teinud asju, mis hukkasid tema suhte ja hõissa. Samal ajal indles Barbara, kellega sõitsin võttepäeva lõppedes Pärlistesse – ligi kaks sajakat pluss kolmekümnega – Made Varuli peni juurde paaritusse. Retil oli külas sõbranna, kellega teda öösel küla vahelt püüdsin – ja pärast püüdsin väärtuslikku paaritust küla vahel ümber laadida püüdvat litat… Sellised mäluvood… Täituda võivad unenäod, ended ja ennustused. OK, aga mis sai minu peas kummitanud 28.kuupäevast??? Mitte tallegi ju! Päev aitab läbi meditatsiooni ja palvete jõuda kõrgemate tõdedeni. Soovitatavad on puhastavad rituaalid ja harjutused. OK, kui kutsikad olid õues, tegin tolmuimejaringi ja puhastasin peeglid. Aknad pesen homme. Ja katan metsanurga prügila oksarisuga. Ära koorma silmi, aju ja pead tervikuna. Võiiiimaaaatuuuuuu! Need on mul küljes juuuuuuu!  Nii, külmetada ei tohi ja kui sooja ei saa, on kaitseingliga sidemed sitasti… Küpsetamine pole soovitav… Polnud plaaniski, võtsin selle asemel hoopis välisukse küljest vedru ära. Ja puhastasin õnnetoovad kellad. Süüa tuleb intensiivselt – seda teeme nagunii, rituaalne toit on peet. Seda sain teada, kui Indi valikul olime juba potitäie boršši nahka pistnud. Soodsad värvid kollane-tumepunane-pruun. Jajah, ebasoodsalt jahedates toonides kampsunid läksid õnneks enne koeratekke pesumasinasse juba 😀

Jäin pärast tütrega kahekesi müdistamist magama ning ärkasin ehmatusega loojangusse. Kõige hullemad ongi titeperioodil ärkamised. Alati ehmatusega – issakene, mille ma maha magasin. Vutt-vutt-vutt – Taja välja, Maruusja sisse, kutsikad tuppa, mammale süüa, lambad sisse, Kandlele igaks juhuks kõhutäis titteli-tuttelit – õues kepsakas ja ümara kõhuga tibi on sulus blondiinjas mina-vä-uinamuina. Saun köeb tekstide toimetamise taktis. Pärast sauna läheb Taja sisse, kuldne trio välja. Sel ajal, kui Namaste korraldas tõelise rodeo, oli mul fotokas laadimas – sai ratsutavat Indit ja tallesid pildistades tühjaks – ehk õnnestub homme mõni trilladitralladi konserveerida. Justkui ta pildistamata olemata oleks… Küll oli hoogne päev, peab ütlema. Mets laulab. Suured linnud on oma kohtadele jõudnud, nüüd hõiskab terve mets, saed vaikivad. Kui Taja seljast õunapuu all järjekordse kilomeetri talvevilla maha silitasin, palusin lindudel lahkesti see pesadesse viia. Taja enese voodipesu sõid sõbrannad korduvalt ära – nisupõhk.

Ja vetid on puhkusereisidel. Hihii. Ma ka. kogu kevad ongi üleni üks rännak. Võrratuuuuu!