31.märts

Sofi Oksanen ütleb Postimehes, et kuna maailm ei tea Ida-Euroopast muhvigi, on Venemaal lihtne sellele tasakene käpp peale panna. Me ise võime end Põhjalasse arvata – ka ilm arvab 😀 – aga meid ei teata. Telekas näitas üht karvast filmimeest, keda olen väga lähedalt näinud. Uskumatu. Miski ei muutu. Mitte miski.  Kui mitte rakendada Ylar Lindepuu ja Moksha Vürsti – kellel on täna sünnipäev – mineviku ümber tegemise metoodikat. Sellega tuleb ajas – mida dimensioonina tegelikult ei ole – tagasi minna Liu rannatallu. Mida ma öistes unenägudes kummastaval kombel juba tegin ka.

Arutasime eile Margotiga, et inimesed külvavad nii enda kui loomade sünnituste asjus arutut paanikat – FB on täis varsapilte, keda kuivatatakse. Aga ema? Ja kohe püsti ja poseerima upitatakse. Lehmade vasikaid tiritakse viie mehega välja – ja pärast on vaja emakas tagasi lükata, sest tegelikult nii ei tohi. Ema poegib-tütardab ise aegamisi, siis jäävad ka ihujupid oma kohale. Meie Reimo on ka kogu oma küsitavuse juures seda meelt, et loodus ise teeb ja teab. Ja pole ühtki vasikat ema seest ilmale kangutanud, tald vastu lehma perset – tänu sellele pole ka äpardusi olnud. Mis aga veistesse puutub, siis nägin eile Kandlekojas käies hulka piiksarvilisi veiseid kiigeplatsi kõrval. Pullid väää? Jep. Lindikese taga. Keset küla. Hihii. Muu.

Kroolisin läbi saksa marioneti juhtumiste oma raamatu lõpu poole.  Püüdsin Taja koos teistega õue jätta, ent seepeale trügis Maruusja tema buduaari, sain enne jaole, kui päris jamaks läks. Rahustasin hingeldava emme maha ja kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin…

Valvasin ja kirjutasin – ja kui õhtusöögi enne teistele andsin, pidi Taja üle lasipuu hüppama. Nibiru hüppas veel hulk aega edasi. Heldekene küll…

Veeretasin lammaste rulli, kuni paha kiht ja võrk maas – vabalt veeres – miks ma hobuste uut rulli ka kangiga paigastki ei saa? Juured all. Päriselt ka. Reet lubas esimesel võimalusel appi tulla.

Nii armas on näha, kuidas Hagali Ralf on kirjalainel ja avastab, mida tähendab Sõna Vägi. Kõrvalttulija värsket pilku on huvitav omakorda kõrvalt vaadata. Eriti kui „kõrvalt“ tähendab eesti keeli nii eemalt kui kuulmisorgani pealt. Ja kuidas kursuseõde Inga kroolib oma uut raamatut koostades tuttavlikel lainetel. Lubab endale seda, mida mina ei saa lubada.

Pean nüüd otsustama, kas reedel kuhugi lähen – ja kaks intekat mulgimaale kokku leppima. Ee… Mnjaa…

Lobisesin Düsseldorfi Maria ja Colorado Stephaniega. Esimene kasvatab oldenburge, teine kremellosid. Küll oli hea ja rahustav…

Indi klassijuhataja palus öelda, millal – enne kutsikate laialijagamist – klassijuhataja tundi võib meile pidama tulla – ja ühtlasi on Indi sel sügis-talv-kevadel esimest korda päris tõsiselt ja kõlavalt tatine-köhane. Kes käskis eile mul käest minema lipsata? Krdikrdikrt! Homme ei saa koju ka jääda – kohvik. Seda ma tean küll, kes ülehommme ujuma ei lähe.

Ilm on akende pesemiseks – ja toonus pesu pesemiseks – vale.

Talverehve ei võta enne alt, kui pakud alleelt kodus.

Pakke ei vea enne, kui jõlejäine tuul vaibub.

Kuna just loodi kuu, läheb sellega nüüd võib-olla kaks nädalat – täiskuuni. Krdikrdikrt.

Kui pärast lugude vormistamise-üleandmise pärastlõunat loomikutele vilja andsin, kakles Alfa – jälle indleb ja hing täis – Oikuitorega ning Taja oleks äärepealt üle talliesise lasipuu hüpanud, kuna teised said enne teda õhtukaerad kätte. Näh, just meenus, et rääkisin seda juba 😀 😀 😀

Jätsin ka telefoni talli – nii et avastasin sealt õhtuse talituse ajal hulga Eve ja Külvi kõnesid. Kaks tundi päevast Isa juures käimist ka päris enda juurde ei toonud. Niisiis korrutan totakalt üle ka selle, et Nibiru hüppas ema kõhus veel hulk aega 😀 😀 😀 Kirjutasin Naistele, miks ja kuidas haritlannat hulgi lapsi saavad – nüüd ei julge ülegi vaadata, mida ma sinna kirjutasin 😀 Appi, palun tagasi endaks. See juhtub, kui Nibiru on kolmepäevane, istun sooja päikese paistel ja kirjutan järgmise raamatu telge, ema ja laps mu kõrval… Oh palun seda hetke juba… Ja siis järgmist… Täitmatu naine.

Jätsin mammi pärast õhtusööki vabalt jalutama – ilma terroriseeriva Maruusjata. Tal on täna terav ja terane pilk.  Tajal, ma mõtlen. Venelane hakkab Namaste isuka imemise kätte kõhnaks jääma, pean pärast olude rahunemist hakkama võõrutamisele mõtlema. Ilmselt pean lihtsalt Namastega nagu tuuker tuukriga kõnelema.

Aprill…

Kalendrilehte keerates lugesin Ravi Ramlovi suhteliselt triviaalset lauset, et stressi tagajärjel võib sel aastal lihtsasti endale haiguse külge mõelda – ja mulle tekkis mõte, kas mitte minu ähmerdamine Indi nohu-köha pole põhjustanud.

Olen kapp, kust kõik võivad aina võtta. Ka haigusi?

1.aprill on tänavu karjalaskepäev, pesupäev ja noorkuine naljapäev – Harri-Haraldi-Heraldi nimepäev ka…

Isa, ole palun minuga ja mu kallitega ja tuleta Isale meelde, et me vajame siin hoidmist…