5.-6.aprill

Mu lapsepõlvesõbranna emme sünniaastapäev. Tema pilt on mul siin seinal oma vanemate ja laste ja lapselaste piltide seas. Tähistasin seda inetul kombel sedapidi, et ei saanud oma ema kõnele vastata – kappasin mööda õue, heinad kaenlas, lutipudel ja vitamiinisüstal taskus, munaämber käevangus ja põlved nõrgad – kella kaheksast kaheksani koristasin-koristasin-koristasin. Ehk siis – tegin kodule pai. Üleni. Kuna oli kaks home-alone-päeva. Lapsed ja noored olid über-tublid – ent paratamatult olin mina ju ära.

Selliste paitegemiste tulemus on avastus, mida kõike teha on vaja. Siia-sinna tugiposte, värviparandusi, Indi kappe sorteerida – me siin ju kasvame. Enda kappe sorteerida – me siin ju kahaneme… Lootusetu. Vahepeal geinitud kolmekas on jälle kuhugi kadunud – veel enamgi, kuu ajaga Taja pärast muretsedes, tallesid-kutsikaid emmedes on neli kilo kaotsis. Palun tagasi, mul on neid vaja!

Lutipudel ja vitamiinisurakas on mul taskus seoses Ofelia õppetundidega. Jäärapoiste blond ema laseb kõigil, kes vähegi tahavad, tissi kallale vargile lipsata. Mul pole sellist kogemust aastate jooksul olnud – Karekas avastas – peangi teda eraldi hoidma, muidu jäängi kõrvaletõrjutud kottmäne järele aitama.

Ka siis, kui neist ühte Ande uueks sugujääraks ei kasvataks, ei laseks neil hädas olla. Kõigi rahvaste ema…

Namaste mängud muutuvad iga päevaga järjest teadlikumaks ja vaimukamaks. Me kõik oleme minu ähmist ja Taja vaevast tüdinenud – ja kümnekuune hobunatibi lõbustab kõiki. Tõmbab Indil näiteks mütsi silmade peale. Korduvalt. Sihilikult. Ja naerab ise koos meiega. Huumorimeelega hirvekene 😀 Kui Indi teeb Mannile sabasse patsi, harutab lahti. Nii ütlemata armas. Aitäh, tibi 😀

Kui me Indiga naerame, siputab ka Nibiru Taja kõhus – palun välja, tahan ka naerda! Tule siis ometi…

Mulle endale on ärakäigud kahes mõttes hästi mõjunud. Väga heade inimeste väega laadimine. Viljandis korjasin kallistusi Kallastelt ja Kristalt, Andelt ja Viktorialt, Aavelt ja Maielt, Renelt ja Laiapealt. Seda on väga vaja. Hanilas oli väga soe ja kallistusteküllane kohtumine Andrus Vaarikuga. See annab hulk aega teist dimensiooni, jõudu ja sooja. Nii empaatiline ja helge, soe ja oma…

Teine asi, mis laeb, on kõrvalteid pidi rändamine. Viljandimaalt tulin koju Vändra-Käru teed pidi, mööda savist jõekallast pidi looklevat ja kobraste töödeldud teed, läbi sookurgede palistuse. Tõeline rännak, mille eest ei küsita 400. Meie poe müüja Olja pistis täna mulle mu loo Brandon Baysiga nina alla ja küsis, kesse saab endale 400eurost kursust lubada. Ma ei tea. Olja on kõik Brandoni raamatud läbi lugenud, usku-lootust-armastust täis – ja see summa on tema kuupalk…

Ma ise ei lähe ühegi summa eest ühelegi kursusele. Prioriteedid, seltsimehed… Seda enam, et Brandoni rännakul tundsin end Mart Laisa ja Teresa Mängeli vahel nii turvaliselt, et seda meditatsiooni peab ausalt magama jäämiseks nimetama 😀 😀 😀 Kogu raha eest.

Eile hommikul sai toortoidu kuninganna Sille loo telg kirja – sealt vähemalt ei tule kellelegi pettumusi ega kirvest. Vastupidi. Süsinik-vesinik-hapnik on kõigile tasuta. Sobivas kombinatsioonis.

Kui Reet sai minult ka oma aastaraamatu kätte, arutasime tema hobunate kõrval tuuldudes – Mari ja Anella on veel kõvasti paksemad kui Taja! – oma arutust – võtsin Manni jaoks paaritustunnistuse, et ta mais uuesti meestesse saata. Endal pole praegunegi ootus lõppenud… Oeh. Katsumused ja kooliraha pole veel käes – sisetunne käsib ennast üha survestada, järgmiseks kevadeks jälle viis utte paksuks pista… Normaalne…

Sisetunne ütleb, et ainult nii on õige.

Eile sõitsin Hanilasse Raikküla-Velise-Märjamaa kõrvalteid pidi. Ilus ja armas. Ja tänu taevale, et Juurimaa kandis sõitis Eve mulle treikuga vastu – viis Krissu ja kaks hobunat võistlustele – muidu oleksin võib-olla tagasiteel sealt läbi põiganud ja paar põrsast autosse pistnud. Huh. Jääb ära.

Ämbriralli ja kiindumus, söödakulu ja… Ruiiik! Jah, mul on suurepärane sigade aedik jõude. Ja vot praegu on jah. Aamen.

Kõt-teatri „Kurge oodates“ oli aga tegelikult ju Karin Raski tellimus. Kirjutatud talle, Alina Karmazinale ja Liina Vahtrikule – kirjutatud rasedana ja rasedatele. Žürii esimees Andrus Vaarik ütles mulle, et nii nagu purjus peaga ei saa joodikut mängida, ei saa ka rasedana sünnitajat mängida. Ja mu leige suhtumine – ah, harrastajad – asendus paari esimese stseeni järel liigutuse ja tänuga. Ajas naerma ja nutma ja äratas imetlust – kui leidlik ja täpne, delikaatne ja paljukihiline lavastus ja kui head näitlejad! Kirikuõpetaja, sepp, raamatupidaja, militaar… Uskumatu!

Millised inimesed!!!!!!!

Andrus Vaarik oli aidanud Aire Argel seda materjali sügavamaks lavastada, näitlejate lapsed liitusid ise etendusega – võimas! Kohalik ajaleht sai minult ülivõrded. Ja ma ise andsin endale vastu kukalt – kuidas võib leige eelarvamusega suhtuda nii sügavasse ja kõrge vibraga sooritusse, ah, mis? Uskumatu seltskond! Aitäh.

Nutt ja naer tulid vaheldumisi peale, kuidas teisiti.

Tagasi koju ohkides – oijee, need olematud ööd – tegin kodu jooksu pealt korda. Noored olid aeda ehitanud, puid lõhkunud, süüa teinud – ja kõik nägi välja täpselt nii, nagu sellisel puhul nägema peabki 😀 Leopoldi pere saabus juba paika nügitud elamisse, ainult ma ise polnud paigas. Ilus ja kirgas Tammarude pere Mulgimaalt sai kolmandiku – äh, üheksandiku tegelikust minust. Käsitöömeister-pankur-jne-Janne on inimene, kellega tahaksin palju ja põhjalikult rääkida. Kui nad 1.mail oma koerapunksi järele tulevad, räägin. Ootan neid väga. Ja Lelles oodatakse Välku väga – läheb üsna vara koju.

Viisin selle sulni mulgipere tallede juurde – poisse oli vaja juurde toita, emmesid joota, mää ja köginmögin, nagu ikka – nende jaoks muidugi erakordne 😀 Hobuste juures olid nad nii vaiksed ja rahulikud, et lausa uskumatu. Kogenematud tekitavad tavaliselt energeetilise kaose. See pere mitte. Kohe üldse mitte. Vastupidi. Hobused olid neile tänulikud – ja mina sain, pea Taja kaela peal, vaikselt hinge tõmmata.

Ja siis surus pime peale. Et aiaehituse lõpetuseks  lindid maha võtta ja teisele poole võrkaeda tõsta, tuli hobused arreteerida, enne tuli ülehelikiirusel boksid puhastada ja hobused kappi pista. Tegime Karekaga kahekesi tema päevatöö lõpule – ta oli postid vaatamata laste usinale tasalülitustööle maasse saanud – minul oli vaja lindistik ümber tõsta ja temal võrk kinnitada. Kui nüüd mõnipäev mõni ilm ka jälle tuleb, saab talled siia rohelise peale lasta – siis kutsikad mulla peale pissile – siis jälle talled – huh, seda aeda oli väga vaja – ja ta on olemas! Aitäh, Karekas!

Kui aed oli valmis, jõudis Mihkel mu sõpradele-kolleegidele mööblit ehitamast – imeilusaid asju nägin tema kaubikus – noored sõid Kareka valmistatud õhtut, minul oli esmane platsipuhastus – tööriistad, jäägid-värgid. Kütsin sauna ja pesin pesu. Koos Retiga sauna minna ei suutnud – ei tahtnud end riidest lahti võtta. Teate küll seda väsimuse astet. Õhtusöök sai ühitatud poiste saunas-oleku, kirjadele vastamise ja lapselapsega – ta oli eile haruldaselt heas tujus, suhtlev, mõnus ja kallikallikallis. Suur inimene.

Ja kui magama jäin – Phoenixiga filmi vaadata polnud lootustki – saabus mulle palavikus Indi kaissu. Hommikuks oli palavik möödas. Ja hommikul sai ka Aire loo telg kirja. Tallepoistele lutti. Hobude pesad puhtaks.

Ning ehkki sadas ja polnud koristuspäev, pesin tekid ja baldahhiinid – kui noored need alla tõmbasid, oligi aeg nad ära pesta – padjapüürid ja pesud. Koristasin põhjalikult aita – kanad nautisid kõike, mille põrandalt kokku kratsisin. Seadsin korda töötoa. Pühkisin puhtaks hooviteed. Tegin korda puukuuri ja

Taja buduaari. Korrastasin koplinurka ja lammaste majapidamist. Indiga kahekesi rookisime kevadekorda püramiidi – lapsed olid eile servamata laudadelt koore maha harutanud – mul on õnneks veel muldvärvi – täna korjasime laialilennanud koored kokku – ütlesin ju, et absoluutselt kogu kodu sai põhjalikult pai. Grillplats ja laste mängumaja ja puha ja…

Koer ja kutsikad õnneks tuletasid ise end meelde – et tuleb ikka süüa anda.

Siis tuli KÕT-teatri Aire rõõmustav sms – tõime enamvähem kõik auhinnad ära! Sellest jõupuhangust tassisin puud ja kütsin ahjud. Helistas Kuremäe kloostrisse tädi juurde sõitev Kessu. Ja andsin

Indile igasugused rohud – viiruse ja palaviku ja kutsikaid tassides siniseks kukutud põlve vastu. Hea enesetunde poolt.

Tütreke jäi tuttu, minul läks enam kui tund, et tubahaaval asjad kohtadele aidata, vooditesse puhas pesu panna. Tolmuimejaring Indit ei äratanud. Ärkas siis, kui puhtad voodid ja baldahhiinid lõhnasid. Kuni mina tolmulapi ja mopiga trallasin, tegi laps endale ise süüa. Ja siis kaapisime poodi. Indil oli vaja taarakott kahe apelsini ja kahe tomati vastu vahetada. Mina ostsin uued piimad-leivad.

Kodus lugesin hilise lõuna juurde hobusekasvatajate seltsi aastaraamat – ja mitte Aita Kivi romaani, mille lugemisega läheb pakiliseks, sest ta on ühe meie ühistöö asjus peagi Soonele saabumas.

Ja nagu öeldud, mu ema helistas just siis, kui musinaid emmesin. Indi rääkis temaga pikalt. Loodan härdalt, et ta ei solvunud.

Tere, uus nädal. Kõige tähtsam on Tajakene. Talled-kutsikad nagunii. Pakud-suverehvid-autopuhastus, vigrusaagimise päeva ja talgute korraldus. Kaks uut lugu, mille teljed on olemas, eelmise raamatu lõpuspurt ja uude sukeldumine. Homme on Raplas Ugala teater, ülehomme Valtus Risttuules-film. Tuleb Aita.

Ja Sauterile ütlen siiski ära. Jah, kui tehakse ettepanek, olen enamasti alati jaa öelnud. Aga ma ei taha oma koju nii õrnal ja tihedal ajal kaameraid ega ööbijaid. Seda enam, et tegemist on proovivõttega – minult võetakse aega ja energiat, pühendumist ja hinnalisi tööhetki, kodurahu ja loomade turvatunnet – kusjuures pole sugugi kindel, et päriselt ka asjaks läheb. Võõrad mehed kutsikate ja tallede ja viimase vindi peal mära vahel – ei!

Et pühapäeval meie uue klubi mentorid tulevad, see on iseasi – üks tihe ja tegus tund. Seda ma ootan ja tahan ja vajan.

Tajakene, mis plaanid sinul uuel nädalal on?