7.aprill

Kutsikate kisa ja kohutav peavalu… Järelikult olen elus. Taja tüdinud puusanõks ja toetusjala vahetus heinarulli juures – järelikult ikka ühes tükis ja mina ei maganud midagi maha. Pangaülekanded ja arved. Järelikult maailm toimub. Projektid ja kalkulatsid – järelikult toimib ka edaspidi 😀

Lapse palaviku endasse tudumine teda kaissu võttes kujutab endast alati riski see palavik endasse tõmmata. Kui oled vähe maganud, palju rännanud ja töötanud ning ressursid ära kulutanud. Blokke pole mul nagunii, millega ennast kaitsta. Ja kuidas sa oma lapse häda eest end üldse kaitsedki.

Indi keksles terve ja tragina kooli. Kogu tema kaunis kompott oli minul küljes. Mis siis ikka, teeme Sille Poola teksti kirjutades seda, mida seal tekstis ka kirjeldan. Laseme kehal rahulikult ja sõbralikult selle viiruse läbi põdeda. Kemikaalideta. Isegi tänulikult – põlemine puhastab.

Loomadele sellisena musi ei anna. Küll aga võtsin oma magamistoa tagasi – nad ei püsi enam kastis, ööd on plussis – uus eluetapp! Orelipoisse hoian läbi plärtsuperioodi veel naisvägilastest eemal – õieti nende emajobu, kes lollakalt lahke anniga on.

Ja kui Taja on kenasti kaheks saanud, on tõesti vaja klassijuhataja-piknik korraldada. Pean kõigile lastele selgitama, millist vastutust ja tegelemist, ajakulu ja privaatsuse kadu tähedavad külla saabuvad lapsed. See on töö.

Jah, mul on kodulehel ootame-külla-kontaktid. Aga see on teenus, sõbrad. Minu aeg ja energia, toit ja tegelus. Ei ole nii, et loobun õhtuti oma kirjatööst ja tütrega tegelemisest otsekui karistuseks selle eest, et mul on talu ja teistel korterid. Selge, et lapsed tahavad loomade ligi olla. Sama selge, et oma lapsi ja loomi saan toita, kui teen tööd. Ja külalaste varjupaik on kulu, mitte tulu.

Seega tuleb reeglid paika panna. Et ma ei peaks Indile kooli järele minnes iga päev sama kogema – ei, täna ei tule kooliõed meile, me läheme teatrisse, ei, homme ka ei tule, me läheme kinno – ja ülehomme tuleb mulle üks kolleeg tööd tegema, üleülehomme teen teise kolleegiga koostööd ja nädalavahetusel võtan vastu mentorklubi, mitte lapsi, kellele nende vanemad pole muinasmaad rajanud. Sorri.

Mitmes faking kord ma siin seda sama juttu ajan? Ärritades neid, kes tahaksid oma lapsed õhtuteks siia hoiule-kostile-tegelusele saata. Sõbrad, mul on kindel plaan ellu jääda – kui soovite teenust, ostke, kui mitte, ärge sundige mind iga päev ei ütlema. Ma ei oska ega armasta seda. See teeb mind kurvaks ja kurjaks. Aitäh.

Millise moega teatris köha maha suruda? Mõtte jõuga.

Enne teatrit avastasime, et Taja tissid tilguvad. Panime Indiga ta siiski suvetalli – sajab jubedalt ju. Ja õnn oli, et ikka teatrisse läksime – praegugi on rahu ja vaikus. Maie oletas, et varss sünnib kella kahe ja viie vahel. Ma ise pakun, et see kõik võib veel nädala võtta.

Mait Malmsten, Ago Anderson, Riho Kütsar ja Indrek Sammul esitasid absurdselt ja haledalt naljaka meesteka, mille parim ja koomim osa oli see, et neil endal oli kohutavalt naljakas. Just Sammul ja Kütsar omavahel vastamisi ajasid teineteist naerma, nii et etendus komistas vahepeal kõige lustakamal kombel näitlejate naerukrampide taha. Vot siuke meestekodu…

Homme tulevad Lelle omad ühele kutsikale järele – mis siis ikka, pereema on vilunud koerakasvataja ja beebiga kodus, nii et kuuvanuse kutsika võtmine on teadlik enesenöök 😀 Ja kui Taja lubab, läheme Indiga Risttuules-filmi vaatama. Eelselgituse, et see on üks neist lugudest, mida eestlaste nagu indiaanlastegagi on tehtud, olen lapsele juba teinud.

Loen üht korrektuuri, iga peatüki järel hiilin talli. Köha on muidugi lahe. Oli teatris – ja on ka nüüd. Oeh. Aga see pole üldse tähtis. Ma ei tea, miks ma sellest üldse räägin. Kõneväärt pole seegi, et sain kutsikatelt oma toa tagasi, aga täna ikkagi seal ei maga. Võib-olla isegi nädal veel… Pool kaksteist öösel puhastasin Tajaga boksi, Nibiru siputas, tissid nõrgusid. 7.kuupäeva sisse see titt ei tule. Eks ta ise otsustab, kas tuleb 8. – või 9., kui on Maie sünnipäev. Aitäh 😀