10.-11.aprill

Täna hommikul magas Nibiru Taja kaisus. Eile ütlesin siin dokfilmi tegevatele kolleegidele, et lambaema soojendab lapsi kaisus, hobused mitte – ja mul polnud õigus. Ka hobuemme võtab tita kaissu.

Tädipoeg Saatpalu sai eile 49. Mõtlen tema peale iga päev. Ja need on hellad-soojad mõtlemised. Eile oli parim telefonikõne mu äi Asseri kauase kolleegi Kaja Väärsiga, kes peab Leigo taga torikaid ning otsis Liu kandist üht täkku. Ta rääkis, et temalgi sündis üks arutult kolakas varss, keda ta kolm ööpäeva püsti upitas ning kellest on nüüd võimas täkk kasvanud. Eilne hea külaline oli vet Andres Tuvi, kes tuli mede külla Reeda noorukest ruuna vaatama ja üksiti vaatas Nibiru üle. Küll harjutab ja õpib, oli diagnoos. Ja tohter kirjutas meile veel päevi ja päevi Joelit välja – kui tita saab 3/4 kordadest ise püsti, siis see veerand, kui ei saa, lõpeb kolme katse järel loobumisega.

Tulid metsatalu heategijad, et viia mu nahad Liusse Raja Peetri juurde parkimisele. Tõid piima ja kartuleid. Imetlesid lasteaeda. Misjärel sukeldusin keldrisse. Tõin sealt kuivama püramiidi purjed ning suvetalli välisseina tuulekindlustamiseks kile. Joel pani kile üles – see tegi Manni ja Namaste väga pahaseks – titte ei näinud enam! See-eest titt aina ütles, et ta on siin ja tahab juttu rääkida.

Kui  eelmine-eile olin sündimisest ja sündmustest ning Joeli Tallinnast-toomisest liiga pahv, et päriselt teadvustada üht pooletunnist telefonikõne, mille saatel linnast koos abilisega koju kihutasin, tuduv tütreke tagaistmel, siis päev hiljem hakkas mu fenomenaalne mälu tööle. Haraka monoloogid rullusid bokse tehes lahti.

Misjärel saabus Lelle koduloolane, kes oli minu salongiõhtul – kaitseliidu ohvitser Tõnis. Teda huvitasid kodukoha ajaloolised materjalid. Kuni me tõime tütrega parandusest tema tahvelarvuti ning meistrit klaasivahetuse eest kallistasime, toksis päev otsa allee-pakke koju tassinud Joel neid otsast juba halgudeks.

Mina tegin kodus koduka korda, pakud saabusid hoovile kahekordse kiirusega – Joel ja Indi kahekesi. Ning mina tänasin Jumalat haldjate sünkroonitöö eest. Kui hea ikka, et Joelile oli just vaja neid keskkonnavahetuse-tuuldumise-tegutsemise-eluhoidmise päevi – ja minule tema kõrvalolekut. Aitäh.

Testament, mille koostasin 30aastasena vähki põdedes, on saanud pidevalt uued lisad – loomade-lindude tuleviku korraldamine juhul, kui… Uuendasin lisa ning saatsin notarile.

Ning ootamatu juhus saatis konservatiivse Alo Kreekasse. Kuna tema poeg,kes seda tööretke jahtlaeva tutvustamiseks pikalt korraldas, ei saanud minna, läks isa tema asemel. Respekt.

Mina läksin tunniks Isa juurde. Pärast Taja buduaari puhastamist heitsin värskes voodis noriseva tita kõrvale. Lõunauinak beebi ja kassi-Lilliga teatas, et titt on titt. Nagu inimlapsed ja kutsikad, nii ka kahepäevane varss näeb unenägusid. Hirnub ja jookseb unes. Ja poeb vanaemale lõua alla, ehkki on temast suurem 😀 Kassi-Lilli aga müksas aeg-ajalt meid üle lugeva Taja nina eemale – pst, emme magab!

Üllatavalt varajast heina ja põhu huvi ilmutav Nibiru kogus oma hambutusse musisse põhunätsud, mida korduvalt välja harutasin. Tõusis ise püsti. Ning arendas õdede dialoogi läbi kile. Manni madin häiriva kardina kallal läks üha otsustavamaks ning hommikuks oli see maas. Ent hommikul oli teda juba pakkude katteks vaja ka.

Haraka monoloogide motiivid läksid mu saksa novelli episoodidesse ja andsid sellele värske vedru. Kirjutasin Risttuules-loo Pärnu lehele. Ja pärast kesköist titepoputamist ärkasin… kell kuus koleda ehmatusega. Väljamagamise jaoks oli Isa mulle ette näinud sissemagamise. Kell kolm vajutasin kella kinni, ohissakeneküll. Ent kepsakas ja heatujuliselt hirnuv titt oli päris kindlalt öösel ise oma ämblikukepsud alla võtnud ja söönud.

Kui Reimole hõikasin, et heinad on otsas, selgus, et tal läks kogu siloaugutäis sööta hukka ning seega pole ka heina. Toob täna ära mul siinsamas põllul olevad putkerullid. Hobustele sobib putk, lammastele vahepudi.

Kui  rehvide vahetuse asjus Marekile helistasin, kutsus ta mind juba paari tunni pärast letti.

Kui kolleeg Sauterile ütlesin, et suudan nüüd tema kaamera välja kannatada, oli ta mõne tunni pärast kohal.

Kui  lambaniitjad üheksat daami lahti riietama kutsusin, lubasid lähipäevil meid logistikasse mahutada.

Mul läks üle tunni, enne kui aru sain, mida räägivad virilad hobused aia taga – Manni-kiletatud veevann ei lasknud neid jooma 😀 Taja polnud viril, vaid vihasepoolne – kiiksus ja tahtis välja ning indles. Kolmandal päeval pärast poegimist peab hea gaselliemme pulli saama 😀

Kui Aitale ütlesin, et olen valmis meie suure loo sooritama, oli ta kohe laupäeval tulemas. Mägi ja Muhameed. Pean selleks ajaks tema uue romaani läbi kappama. Haraka monoloogid aga tiksusid südame ja teadvuse soppides kui mu enese uue käsikirja käivitajad.

Sille lugu Naistele sai valmis ja saadetud tänu sellele, et saatsin mehed poste toksima 😀 Pärast rehvivahetust läksin Indile tund aega varem kooli järele – nägin tänu sellele reketitega tantsupeokava ning sain Kadi Saksa sünnipäeva puhul kallistada. Siis saabus kolleeg Sauter koos operaator Leoga. Näitasin majapidamise ette ning läksime uuesti kooli Indi järele.

Vadistavate meeste pansionaat sai kõigepealt osa tavatöödest – lasime Indiga talled õue, vaatamata Taja viiksatustele Nibirut võõraste juuresolekul ei lasknud. Täna.

Tegin pärakäru pakupudist puhtaks, kuna see oli kuiv – kogusin pudi kasti tulehakatuseks. Ning siis andsidki kuvaldaga maasse tagasi toksimist vajavad koplipostid mulle endale vaikuseminutid. Mehed toksisid ja filmisid, uurisid põdrajälgi  allikaäärses joomiskohas.

Ja mina vaatasin tõtt oma kanajalgadel hingerahuga – piisas ühest lirtsust pahahaisulisest limast kena kollase varsakaki sees, et paanikasse sattuda. Kui seda veel õhtulgi oli, helistasin Maie… vallandus homeeriline naer – minu üle. Kui Brigitaga Kassaril eesti tõugu hobuseid valimas käisin ja Koit Tikk mõnepäevase varsaga tori mära treikusse ajas, et teda täku juurde viia, siis tema ju andis juba selleteemalise õppetunni – küsis, miks varss virtsal on. Ja ma sain teada, et indlev mära võtab hormoonipommist piima kaudu varsa mõneks päevaks äkale – ometi olin selle osavasti ära unustanud – no mis mõtet on sellist õpetada?!

Õhtune talitus tõi vapustuse eakale operaator Leole – Puhh püüdis lennuvõimetu-pool-untsus linnu ja sõi ära. Aumees mu meelest – ei tapa hasardist, vaid söögi pärast. Aga vaene ope filmis ja nuttis, oh heldekene.

Õhtusöök tõi mulle meeldiva üllatuse – Sauter tegi niimoodi süüa, et köök oli pedantselt puhas. Saunas pesin mõistagi pesu. Ja ausalt öeldes oli pärast nädalatepikku riides magamist tõeline lunastus end puhtaks rookida. Korraks.

Etendus magama jäämisest – doki jaoks filmiti, kuidas kaks kirjanikku enne uinumist lobisevad – mina oma kanaema pesas elutoas, alati stardiasendis, Sauter voodi ees põrandal 😀 – lõpetas võttepäeva – panin tagasi riidesse ja talli ja… Südaöine Nibiru oli Namaste koopia. Jalad seia peal. Aga niimoodi polegi ju ilmaski võimalik jalule saada. Kusjuures Namaste jalgu võtsin seina pealt alla veel siis, kui ta oli seitsmekuune…  Nelson, kas kõik Su tütred on sellised jalafriigid või??? Oeh…

Jäise tuulega tänahommikul lähen Rapla autopesusse, kuni südamlik emad autot väljast käsipeseb-leotab-vahatab, teen ise salongi puhtaks. Seejärel toob Reimo putkerullid ära. Õhtul, kui metsataat piimaga tuleb, peame aru, kustkohast korralikku heina saan ja toon.

Hanila Aire tekst koputab uksele. Lammastele on vaja kuuski tuua. Ja kui Aleksander jõuab, panevad nad Joeliga batuudi üles. Ilus külm sombune tuuline lambakisane indleva-Tajane seina peal titejalane aedikust välja tungiva kutsikakambane ilus päev. Aitäh.