12.aprill

Tahan ise vahet teha ilusal ja inetul,

uue tähenduse leida enda jaoks veel nimetul.

Ise mõistatada lahku varjud valgusest.

Minna mööda Oma Rada. Päris algusest…

Aita Kivi

Selle luuletusega tervitas hobuajakiri tänavusi varssu. Minul olid täna varahommikul silmad seda uuesti lugedes märja koha peal, sest oli otsekui Nibiru teine sünnipäev. Ütlesin Tajale kuue ajal, kui Nipsikut ikka veel Joeliga kahekesi püsti punnitasime, et täna lähevad nad välja. Aga härjapõlvikutele ja taevaisale unustasin öelda, mis kell ja millisest uksest.

Kell seitse hommikul, kui Hanila Aire teksti kirjutasin, ilmusid nad kahekesi mulle selja taha. Taja oli oma buduaari hoovipoolse ukse lahti saanud ja saabus televiisorit vaatama 😀 Pärast seda saab Nipsik püsti nii õues kui pesas, nii ülespidi jalgadest alustades kui selili veeredes. See juhtus temaga, kui emme püherdas mõnuga ja teda riivas. Kusjuures jõudsin juba muretsema hakata, mis küll saab, kui Joel oma teed läheb – tänu taevale, ikka jõudsin. Muidu otsi veel mõni teine muretsemise põhjus 😀

Lugesin eile õhtul värskest Oma Hobu ajakirjast vastsündinute kohta. Ja sain juba eile aru, et Nibiru käib päris kindlasti mu patustel väljamagamise öötundidel ise emme all söömas – nii noorukesel titel ei jätkuks üle nelja tunni vurtsu muidu. Järelikult on ta üks sindrima kavalpea – üksi olles saab hakkama, kui vanaema tuleb, plaksutab oma valgeid ripsmeid ja laseb poputada. Nagu inimlaps. Jumal tänatud, et ma hobuajakirja – sünnituse alguse passimine, ohud jne – enne üsna painavat nädalapikkust lauspassimist, rasket sündi ja tõsist vastsündinu upitamist ei lugenud. Siis oleks küll Jaanikal õigus olnud. Jaanika hoiatas, et mu koormus võib katuse minema lennutada. Ei või. Edasi läheb kõik aina paremaks ja kergemaks ja helgemaks ja selgemaks.

Kui kevadtorm toob seletamatu – õieti küll apsaluutselt seletatava – kurvameelsuse, toob ta ka kõige ootamatumast allikast vabastava naeru. Kurvameelsus komplekteerus luuseri-mamma tundest ja hüljatusest. Indi õpetaja ütles, et tirts viilib osades õppeainetes – eriti loodusõpetuses (!!!!!!). Võisin jah küll mõelda Sille ja Merje julgele ja õigele filosoofiale ja teiste kodu- ja vabaõppel laste peale – ka Brigita oli enamuse Liu-talvest koduõppel ju. Ja leida, et kui laps ütleb – nõmedalt koostatud ja tegeliku elu kauge õpik on-noh – siis tulekski lasta tegelikul loodusel oma õpetust jagada. Ent koos autopesula omaniku emmega oma punast mazdunjat vannitades – tema väljast, ma seest – tundsin ikka end pahandust teinud koolitüdrukuna. Sellepärast, et igaüks, kel selleks tegelikult vähimatki õigust pole, peab vajalikuks mulle roostes naeltega silte ja hinnanguid külge kolkida. Õpetaja nägi pärastisel laste kevadkontserdil, et olen lössis – ja lohutas-patsutas-julgustas – aga ta ju ei teadnud, et väike fraas sattus konteksti „nje sõp mnje sol na raanu…“

Kurvameelsuse teine komponent tulenes faktist, et kuldse lastekontserdi ümber peab olema võistluse raam. Indil läks hästi, tema sõbrataridel läks hästi – kõigil läks hästi! – ehk nagu ütles žürii esimeheks kutsutud Arne Lauri – nii võilill kui roos on kuldsed õied ning laste laul puhastab ja vabastab ja laeb vägesid. Ja selle päeva armsaim kohtumine oligi Arnega – nad Indiga ei tundnud teineteist muide ära. Sest kool ja prillid muudavad ning selle eest hoiatas ka Tulelaps Vaike…Aga selle lastelammutamise hakkisid mu sõbrad Harri ja Mahmoud fb-s põhjalikult läbi – nii et minul pole enam vaja kedagist hakkida.

Kolmas osis oli põhjustatud tõsiasjast, et ma ei helista oma lastele. Pole kunagi helistanud. Mõtlen nende peale igal hetkel – aga telefoniga rääkida ei taha. Ning ei Nipsiku sündimise päeval seda kuulnud Gribita ega järgmisel hommikul õnnitlenud papa ei öelnud seda Aleksannile. Polnud tähtis. Ja valmis ta oligi. Suur ja sügav nukrus.

Aga siis tuli metsataat piimakoormaga. Ja ütles, et lisaks volilt käes olevatele putkerullidele pean paar korda nädalas tema juurest päris heina tooma – 2 mahub kärru. Ja siis tuli Reimo, tõstis ühe korraliku rulli lambadadele, neli putkunni hobunatele – ja ajaski mu südamest naerma. Ühest küljest ütles ta traksi ja tragi Niperdist vaadates, et nii tugev ja tegija titt on lihtsalt ära hellitatud. Marss õue ja mitte üks muti kiusamine enam. Teiseks, kui kurtsin, et Joel läheb esmaspäevast Pärnusse tööle, aga Nibiru ei tõuse ikka veel kuigi ladusalt püsti, ütles ta mind ülalt alla mõõtes: kui sinusugune nälgind tüdruk kurjaks ajada, viskad koos sõnnikuga tallist ka selle suure hobuse välja, ilma et märkaksid, et hobune hargi otsa jäi 😀 😀 😀

Ja ma tegin pattu.

Lugesin ajalehti-ajakirju. Nende hobuinimeste nahas küll olla ei tahaks, kes veel varssu ootavad – õõõõv! Ma saan end välja magada! Päris oma voodis! Patt oli aga see, et lugesin ajairju, mitte raamatut. Ega kirjutanud. Poisid ja Indi läksid varakult magama – tsüklon ju – ja ma lihtsalt kõlgutasin varvast, lugesin – ja sõin vahet pidamata. Kõike. Aga selle eest palju.

Kell kuus ütlesin Tajale, et ta läheb täna õue. Mõtlesin, et teiste hobunate siesta ajal suurde koplisse. Aga tellimus taevasse läks ebatäpne – ja kell seitse ilmus ta koos titega mulle kirjatöönurga akna taha 😀 Sai oma hoovipoolse ukse lahti ja tere. Pärast kolmetunnist idülli – mille ajal ma ise vedasin tema boksist seitse kärutäit välja – pistsin ta kappi tagasi, sest ta ei seisa paigal ega lase lapsel puhata. Ja kündis joostes-lustides kogu õue üles, nii et kui mius oleks veidigi iluaednikku, oleks see täna depreka saanud. Ilmselt.

Poisid panid täna batuudi üles ja tegid kanaaia puhtaks.

Kuni Taja esimest ringi õues oli, vedasin tema boksi puhtaks – mõnuuuus! Siis kirjutasin Aire teksti lõpuni ja saatsin üle vaatamisele. Misjärel tegin puhtaks Maruusja ja Namaste pesa, panin nad siestale ja lasin Taja-Nibiru välja. Oeh, mõne päeva pärast võib nad kokku lasta – praegu on Taja veel liiga ärritunud, võib titte kaitstes talle endale liiga teha. Ta sügas end täna pool tundi vastu puud – mediteeris ja palvetas. Oli nii süvenenud, et Mann võis Nibirule lausa musi teha.

Viisin lapsed seltsimajja sünnipäevale. Ja jõudsin koos PRIA dokumentidega koju Aita ja Mattiga samal ajal. Meil oli võrratuvõrratuvõrratu kolm tundi, mille tulemus võtab homme hommikul Eesti Naise juubeliloo kuju.

Panin Taja ja Nibiru puhkama ja lasin teise ema välja. Namaste, kes eriti ei armasta õrnutseda, keeras end ümber minu ja küsis, kas tema enam armas polegi – üks tants ja ninnunännu ümber uue kogu aeg. Kallistasime pikalt ja mõnuga.

Tõin lapsed koju – oli õnnestunud pidu, keegi ei tahtnud ära tulla – tõin Eliise Mää aia tagant ära – miks need kirjumirjud dekoratiiv-ülbikud alati kõik aiaaugud üles leiavad? Mullu oli vaja pidevalt O’Harat aia tagant ära tuua, nüüd Eliise Mää…

Kütsin sauna, arreteerisin kisakõrid – ma ei mäleta, et varasematel aastatel oleksid lambadad niimoodi lärmanud – kirjutasin Aita loo telje – voodi… Minu oma voodi… Oiiiiiii… 😀