13.aprill

Pantalone on kukk. Hitškukk. Ja ma pean kiiremas korras välja mõtlema, mida temaga peale hakata. Kui hommikul hobunaid emmema kappasin, ajas ta mind üsna ühemõtteliselt taga. Kuna eile sai linnuaedikust Himaalaja-kõrgune sitamägi välja veetud, lasime linnud haljale – ja hommikuks oli ka hitškukk välja tulnud, võimu võtnud ja territooriumi kontrolli alla krabanud. Õnneks on maavanaemal silmad ka selja taga, jõudsin kiiresti ümber keerata ja talle jalahoobiga selgeks teha, kes siin talus ruulib. Võttis teatavaks. Ja ma tänasin õnne, et see duell sai kell kuus ära peetud – braama-peletist oma lastele turja küll poleks tahtnud, aitäh.

Nibiru on suller. Kui hommikul talli läksin, proovis korra tõusta – pusserdas ja heitis mõnusasti külili – näed ju, maisaaaa! Saad küll. Panin teise  ema-laps paari paaritunnilisele hommikueinele ja tegin uuema ema-laps paari ukse lahti. Taja tuli jooma, ringutama ja ringitama, Nibiru põrnitses mind oma valgete ripsmete alt – vanaema või asi! – volksas püsti ja pani emmele galopeerides järele.

Kirjutasin Aita ja Eesti Naise loo telje. Mõnuga. Aita on võrratult karismaatiline, helge ja armas daam. Aleksander sorteeris seni oma riided ning pakkis helitehnika, et see Vehendi heliaita viia. Õige otsus. Mitte et maavanaema oleks terrorhorror muusikavihkaja – aga päevade kaupa ridamisi mulle so-so-meeldivatest lugudest paari fraasi ja siis järgmisest paari fraasi ja järgmisest – kuulata pole tõesti see. Kuna vanem vend võtab täna poja bussilt maha, on sobiv päev kilakolakandmiseks tõesti. Nii arvasime. Läks teisiti. Indi tõi naabrite juurest õetütre köha tõrjeks inhalatsiooni-agregaadi.

Emade-laste paare sisse-välja vahetades kuivatasin nii Tajat kui Nibirut kokku nelja käterätikuga – mõlemad võdisesid, aga õnneks läks kuivatades hetkega üle. Heldeke, nüüd saan õnneks muretseda, ega ma oma kullakapsaid ära külmetanud. Nojaa, tuul ja vihm, mitte otseselt ma – aga ma ju võtan kõige eest vastutuse.

Kuna ma tegin bokse, pesin pesu ja tegin lõunat läbisegi ühe korraga, kõrbesid kotletid just sel kombel tibakene ära, nagu Gribita seda Kroonikas värvikalt kirjeldab. Nii just ongi. Kollased teavad 😀

Ning tänane novembriilm on selge põhjendus, miks turismitalu Eestimaal üks arutu idee on. Oletame, et mul oleks täna grupp või paar olnud tulemas – kuhu ma nad pannud oleksin? Talli peal on küll kuiv, aga külm.  Plaanis oli püramiidi purjed üles tõmmata. Sellise ilmaga? Hihii. Mõte oli Joeli tädile kasvuhoone jaoks sõnnikut viia. Sellise ilmaga? Hahaa. Oli kavas kutsikad õuemurule lasta – aga neil pole kummikuid 😀

On, nagu on. Tegime seda, mida saime. Lapsed vaatasid üht šokeerivalt sünget filmi meremiini otsas õhku lendava ingelliku plikatirtsuga. Riigitelevisiooni pühapäevane kingitus… Eelistasin Aita raamatut lugeda.

Siis algas mingi kummastav sigrimigri. Aleksander kandis oma helitehnika autosse. Sai sajandal katsel venna kätte – see teatas, et väikevend tuleb liiga hilise bussiga. Õde korraldas talle sõbranna isa bussi vastu – aga päev otsa pakitud-sätitud tehnikat kaasa võtta ei lubanud. Poja tahtis siis ühe oma isa sõbra kutsuda, selle peale vallandunud kuri kosk ajas aga pea laiali. Nii et kui asjad olid autost jälle maha laetud ja poeg aitas mul linnud lambaaedikust linnuaeda ajada, jäi lambaaedik lahti. Monoloogide lammutav mõju. Seilasime, teame.

Viisin Joeli tädi juurde, Retile inhalatsioonimasina – sel nädalal kolmandat korda sauna kütta vot lihtsalt ei jõua, piirdun intriigide kuninganna ja manipuleerimise maailmameistri tiitliga ning kukun kell seitse voodisse – viisin poja bussile, sain tema tuju Hessis päris mõnusaks. Tagasi kodus tassisin Tajale heinad ja vee, asusin Aire teksti üle käima ja… Keegi vahtis kuklasse. Alfa. Ja kõik teised ka. Viimne kui mää hobusekoplis. Indi kargas palumata appi. Manöövrid, mille tingisid pojale järjest tulnud nututavad kõned, algasid hobuste talli panemisega. Siis ümber talli ja läbi hoovi lambariviga nende koplisse määgimine – kahju, et fotokat polnud, vot see oli  dekoratiivne vaatepilt. Kuni koeri toitsin ja kõiki väravaid-uksi-haake üle vaatasin, kallistas Indi tallis Tajat. Nibiru püüdis seni tema prille endale saada.

Nüüd suudan ainult lugeda, Aita teksti kirjutan hommikul viiest.

See ongi heale uuele nädalale parim algus. Homme on Nibiru sünnitähtaeg ning nüüd ta sünnivalmis isetoimija lõpeks on ka. Aitäh.

Me saame kõigega hakkama. Varsa emmemise ja kevadtöödega, telefoniagressioonidega, mis külvavad kurba kaost, tekstide ja projektidega, juba ette kirjuks tehtud homse päeva kalendriga – saame alati hakkama mistahes sissemurdmiste ja segipaiskamistega – ja koduhaldjad hoiavad ja kaitsevad meid, sest Jumal tahab nii. Jumal on hea ja ta on alati kodus. Meie kodus. Aitäh.