14.aprill

Nakkuslik lõugamine. Jälle midagi uut. Mää. Lõputu mää. Kareka Kormoran on pool mu karja määtõppe nakatanud – kõik neli emmet lõugavad lakkamatult. Talled kõhu all, suud täis – ja mitte ei mögise, nagu tavaliselt ja normaalselt titasid kutsutakse – vaid lõugavad. Vahet pidamata. Kui Kormorani missioon on täidetud, läheb ja lõugab Jõõpres edasi, krdikrdikrt!!! Nojaa, nakkuslik ka sesmõts, et selle lõputu lõugamise peale võtab maavanaema ise ka detsibellid üles 😀

Nüüd, kus olen juba kaks ööd oma voodis terve öö tudunud, vaatan feissarist huvi ja kaastundega, kuidas kõikjal maailmas mu sõbrad ikka veel varssu ja tallesid passivad ja unepuuduse käes oigavad. Miks me küll seda teeme? Maailm on hobuseid ja lambaid täis – ja me tuigume ikka varsa- ja tallevalvet pidades magamatusest poolteadvusetuina neid ikka juurde toota… Namaste ja Nibiru on meie oma pere lapsed, aga Marial Düsseldorfis on üheksa, Stephaniel Colorados üle kümne… Mnjaa…

Varahommikul kirjutasin Aita teksti, seitsmest läks uuem beebi õue ja mullune siestale, mina tegin eelviimasele heinarullile pärast Indi kooliviimist kolmeks loe – pask aukude täiteks, korralikust pool Tajale, pool Maruusjale.

Siis sõitsime Retiga Raplasse. Tema läks oma asju ajama, mina Hannaga oma. Nautisime tütretütrega seda asjatamist kohe väga. Tal oli huvitav, mul armas. Tammiku fotoäri-pank-postkontor-kodumasinad, kus kohtasime Ralfi Reeta, oh kui armas!-Rütmi Urmas ja mu mõlemad õhtale vananenud raadiod-Tammikust valmis pildid – ja laps emmele. Sain selle maratoni käigus aru, miks üle 45aastased naised beebisid ei saa – ihujupid ei kesta. Kui ma oma viiega kogu maailma läbi lendasin, ei märganudki, et laps kuni kaks kogu aeg kaenlas on – Hannake on väike ja muhe – aga minul olid seljakrampidest rõngad silme ees. Vana. Vist. Või lihtsalt ära pruugitud. Sellega tuleb arvestada – hobu-Aavel oli õigus – kui ennast tööga ära trööbeldame, ei saa me kusagilt uut ennast.

Kodus tagasi tegin põhupärale kolmeks loe – nagu hommikul heinale – ja kaks talli puhtaks.

Indile järele, lapselapsega koos ostetud abijoontega vihikud kooli ja loodusõpetus järele tõmbamiseks koju. Pärast järeletõmbamist lugesin Aita raamatut – kuni tuli Mihkel, kes imetles Nibirut ja aitas mul viimse rulli ette lükata.

Sorteerisin fotod, Indi pani need albumisse, mina vanaemadele ümbrikesse ja seintele. Korrastasin noorte kiiktooli reklaamteksti:

See on meie disainitud lebo-kiik-päevitustool, mis on loodud 100% käsitöiselt. Konstruktsioon on selline, et istmikualune on mugav ja lihtsalt kiikuv, ümber selle tooliga ei lähe ning püsti saab sealt hõlpsasti. Iga eksemplar, mille meilt tellite, on erinev ja eriline ega ole liinitöö. Üsna suur ese sobib terrassile, verandale, sauna, telerituppa. Oksavabast männipuidust liimkilp – 30 mm – on töödeldud tellija maitse järgi. Või leiame ise kõige vingema laheduse. Hindadest räägime sõbralikult nelja silma all. Ning meisterdame teile ka muud täispuidust mööblit. Teil on vaja, meie oskame teha! Tellimusi saab esitada Margareta Babtsenkole, Mihkel Babtsenkole ja meistri e-aadressil Mihkbab@gmail.com Kuulutuse jagajate vahel loosime välja ühe sellise lebo-kiik-päevitustooli.

Olles Indi viimased etteütlused üle vaadanud, pöördusin Kaia Karlepi poole, kellest olen kirjutanud – ja me läheme neljapäeval uurima, mis värk tal pikkade-lühikeste vokaalide ja tugevate-nõrkade konsonantidega on.

Õhtune talitus koos Indiga langetas Pantalone kohal eelkirve. Ma ei saanud parempoolsest kuudist mune kätte. Karekas, võta üks hea kukesupi retsept kaasa, kui tuled! Kuna tibusid me ei kasvata, poleks idee poolest kukke vaja – aga kukk peletab kurje vaime. Tahan sellist, nagu oli külaliste auto alla jäänud Viktor – rahulik, leebe, mõistlik ja mõtlik.

Juunikuise ajakirjaloo Margit Sarrit pole kolmel katsel kätte saanud, aga homme-ülehomme on vaja lugu ära teha. Küll saan, küll teen. Tegin ka saagimispäeva teksti valla lehte – nüüd tuleb Hannese ja Heiki, Kreedera ja Raidi, vigursaagijate ja Heleniga ning kooli-Andresega juba päris täpsed plaanid pidada… Küll peame ja teeme ja saame ja saeme.

Just praegu käis Indi mul süles kalli järel ja leelotas – tall ja arvuti, laut ja arvuti, tall ja arvuti, laut ja arvuti…

Jess, ma võin voodisse minna ja hommikuni magada! Kes pole igal kevadel kuu aega beebirallil rähelnud, ei tea, kui suur väärtus on öö läbi magamine. Aitäh-aitäh-aitäh!