15.aprill

Tahan oma emmet. Vot tahan jah. Emmet, kes ei laseks pahakõnedel mu telefoni tulla ega liigkoormusel mulle kaela vajuda ega ühe korraga kõige juhtumisel mu koju kaost tekitada. Emmeeeeee! Enamasti igatsen isa järele – ja Isa tuleb alati appi. Aga täna on emmetahtmise õhtu.

Tuuli Roosma Saladused tüdrukust, keda kohutavalt kiusati ja alandati, on justkui minust. Eks paljudest meist. Tänase korduse ajal vahtisin suu ammuli. Ja tänasin õnne, et eile õhtul seda koos Indiga ei vaadanud. Tütar teab Asju nagunii. Pole vaja võimendada. Aga mina pole loodetavasti enda pihta lennanut kätte maksnud. Kindlasti pole. Vastupidi. Tüdrukut, kes minu piinamist juhtis ja 36aastasena suri, leinan tänini. Vt. Projektilaps Pärnust. Aamen.

Mihklile hakkasid tellimused tulema. Pääsebki ilmselt palgatöölt mööblimeistriks. Tänu taevale. Siis pole haraka monoloogid meile kellelegi enam nii ohtlikud. Kõik on kõigega seotud. Väga. Uskumatult. Kui keeruka puntra üks osis on rahul ja paigas ja õnnelik, laieneb see kõigile komponentidele. Huh.

Kirjutasin vaheldumisi saksanovelli lõppu ja toimetasin-retsenseerisin Ema Maie päikesetüdruku Minni uurimistööd noorhobuste ratsastamisest. Vaheldumisi sellepärast, et ühest küljest tulistas jumalik inspirats pidevalt episoode novelli lõppu – teisalt on preili Mangmani töö lihtsalt üliväga huvitav. Ja ma tahan, et tal läheks vägavägaväga hästi.

Issanda abiga sain muusikamuusa Margiti kätte – neljapäeval, kuni lapsed Kehtnas võistu laulavad, teeme loo. Mul on tekut võrratu töö. Just kirjutasin seinale nimekirja paar inimest, kellega tahan tuttavaks saada ja spst teen suvel loo. Aitäh.

Ja väemoorid Alavainu-Murdmaa ootavad suvel Hiiumaal. Meenutas Ave. Lähen. Rõõmuga. Ja naaberkülavanema säde-Heleniga, kelle treener ja vaimne ema Dagöl elab.

Sõitsime Indi ja Reneliiga metsatallu heina järele – mul söödeti kõht pealaeni täis ja lastel oli lõbus. Hein on erakordne – timut, raihein, orashein – võrratuvõrratuvõrratu!

Kodus tegin hobuste vahetuse, boksid… Ja just siis, kui Mihkel ja Reti tulid kasemahla tooma ja rulle koplisse aitama, lülis mul lammaste kisa sajaga ära. Mul hakkab Kormorani käivitatud lõugamisest, mis on kõik emmed – sel kevadel puhkajad on vait – röökima õpetanud. Talled ei kuula neid. Pidev inetute-katkendlike-hüsteeriliste määgimiste koor. Kohe, kui Kormoran on Kandle ja Kitarri võõrutusealiseks kasvatanud, tõmbab siit nahhui. Pardon. Ma ei suuda teda novembrikuise paaritamiseni taluda. Vabandust.

Avesta järgi oli täna päev, mil kõik tuli lõpuni teha ja midagi ei tohtinud pooleli jätta. Mul õnnestus vaid boksid puhtad hoida ja varustusretk termineerida. Pesu unustasin õue – ega jaksa end enam välja vedada. Kõik tekstid jäid pooleli. Kusjuures homme tulevad lambapügajad, nii et pundar süveneb veelgi – õhtul on kino, ülehomme teen laste lauluvõistlusele Kehtnasse transat, Eesti Naise juuninumbrisse loo, viin Indi Kaia Karlepi juurde – ja reedel tulevad Minni ja Maie, laupäeva õhtupoolikul Karekas ja pühapäeval saavad seltsimajas südamenädalale reganud tasuta ujuda. Ujulas mõistagi, mitte Estonia järves ega seltsimajas 😀

Ja ma olen sellest tekstides sumamisest, vastikutest helistamistest, orgunnist, emmemisest ja varustamisest, maksmisest ja muretsemisest, planeerimisest ja vastutamisest nii kohutavalt väsinud, et vaevuvaevu jaksan mind lapsendanud metsatalule tänulik olla. Tahan emmet!