16.aprill

„Magasin kuuvarjutuse maha!“ kurtsin hommikul Indirale. „Misse kuuvarjutus oligi?“ „Päike tuleb Maa ja Kuu vahele.“ „Ole normaalne! Ikka Maa jääb Päikese ja Kuu vahele,“ hakkas Indi naerma. „Maga edasi!“

Pärast kooli, kui ta läks musinatele leiba viima ja ma ütlesin – „hobunad on meil muidu sealpool…“ – ütles ta lühidalt – „lollakas, ma elan siin!“ – ja ma pidin naeru pärast püksi tegema. Need hetked on helged. Eriti kui võrrelda neid per telefon saabuvate energiavargustega. Iga päev vähemalt üks kõne, kus näiliselt süütult sulle auk sisse lüüakse ja selle kaudu tühjaks tõmmatakse. Jah, ajad on sellised, et kõigil on energiat vähe ja kevadel on kõik kurnatud, aga see ei õigusta vargusi. Loomade abiga saan energia müstiliselt kiiresti tagasi. Istusin emasid-lapsi vahetades – reedel, kui Maie ja Minni on siin, püüame nad kokku lasta – päikese kätte tuttu jäänud Namaste juurde, selg vastu jumalikku heina – ja jäin magama. Namaste toetas molu mulle õlale – ja ma nägin selles kiires õhulises linnuunes suuri väga värvilisi liblikaid. Palju liblikaid… Aitäh, Namaste 😀

Hommikul tegin hobu-Minni uurimusele korraliku korrektuuri, õhtul analüüsi. Sellise:

RETSENSENT KATI SAARA VATMANNI ANALÜÜS

Olen oma kauase sõbra ja eeskuju Maie Kuke kõrval juba mitmeid aastaid jälginud üht väga erilist tüdrukut. Ta on loodud hobustega tegelema. Pisike ja peenike – ja täiesti kartmatu. Aga see-eest hobuste suhtes tundlik ja mõistev, empaatiline ja austav.

Minni ratsutab nagu haldjapiiga, juhib hoburakendit, nagu jumalanna – ent ühtlasi värgib hobuste kapju, võtab poegimisi vastu, põetab ja hooldab – ja loeb lisaks Ema Maie õpetustele ka kogu eesti keelde tõlgitud hobuteemalist kirjandust. Maie Kukk on oma ustava parema käega nii harjunud, et ei saa arugi, milline aare tal kõrval on.

Lugedes Minni uurimistööd – võib nimetada ka osalusvaatluseks – hobusega Prezilee, üllatas see noor daam mind taas. Tal on täpne ja asjakohane sõnakasutus ning  oskus lihtsat asja ka lihtsalt väljendada.

Preili Mangmani töö on võrreldav nende ratsastusõpikutega, mida toimetanud ja-või lihtsalt lugenud olen.

Ääretult rõõmustav on Türi Ühisgümnaasiumi suhtumine – õpilastel lastakse uurimus teha alal, mis tõeliselt huvitab. Tänu sellele on tulemuseks ka tõeline uurimus, mitte formaalsus. Minni sai oma tööd kirjutades väärt kogemuse, kuidas see käib. Seda kogemust on vaja treeneriks-hobusekasvatajaks edasi õppides. Ja kogemus kujunes selline, et hästi tuli välja!

Ühtlasi peaks Minni töö õpetajatele näitama, miks teda on oletatavasti vähem koolis kui võiks – ta õpetab-treenib hobuseid ja võistleb, võtab varssasid vastu ja ravib hobuseid, lõikab nende kapju ja lakkasid ja korrastab bokse-kopleid. Julge ja järjekindel, oskuslik ja süvenenud tüdruk pälviks Prazilee-tööga austust ka siis, kui töö oleks kuidagi keskpäraselt ja vormi täiteks kirjustatud. Aga ei ole.

See on väga põhjalik ja tasemel – võiks isegi öelda – igas mõttes professionaalne saavutus.

On päris palju inimesi, keda on Prazilee-saaga kui ühe eluetapi vormistamise puhul põhjust õnnitleda:

1) Preili Mangman ise

2) Minni vanemad

3) Mentor Maie Kukk – selliseid teejätkajaid ei kingita õpetajatele tihti

4) Türi Ühisgümnaasium – õpetajad võivad Minni Mangmani üle uhkust tunda täna ja kindlasti edaspidi – on õnnestunud toetada seda lausa loodusjõuna peatamatut asjade kulgu, et Minni väljub gümnaasiumist juba faktiliselt elukutsega. Jumala antud anne on ülesanne.

Lammaste pügamine-pediküürimine  – Raivo ja Mehis lõikasid täna ka nende sussid, kui prouad juba perseli olid 😀 – oli helge harjutus, nagu nende meestega ikka. Emmed said õiges järjekorras laste juurde tagasi lastud, nii et lollidemaal väga suurt segadust ei tekkinudki. Aluspesus beibed on hoopis võrratult vaiksemad. Oh oleks, et jääbki nii. Raivo ja Mehis ütlesid, et tõeliselt lärmakad on hoopis Gotlandi lambad. Metsataat, kes täna uuris, kuidas hobunnidele hein maitseb – no mida küsimust, see on kvaliteetseim hein, mida eales näinud olen! – ütles, et olen sunnikud ära hellitanud. Röögivad maiuse, leiva ja vilja järele. Tal on paraku õigus.

Luban end parandada. Läheb haljaks. Enam ei emme. Kõik. Punkt. Lõõõpoooon! Peaaegu 😀

Rapla alevisse raadioparandusse Edgar Valteri matuste korraldamiseks ostetud raadio järele sõites haarasin üksiti Reti juurest kapsasupi – mis osutus ülimaitsvaks mulgikapsaks! – ja kuna Maximas oli ülisoodne penitoit (Maxima ei kukkunudki pähe 😀 ) – on mul kutsikate lahkumiseni nämm olemas.

Ja kujuneski tore 80eurone päev.

See juhtub nii lihtsalt. Lammaste pügamine. Raadio remont. Koeratoit – ja natukene lapsele ka süüa 😀 Kinopiletid.

Ja siis ütlen ma jälle ajakirja Lemmik 32eurose tellimuse peale jah. Spst, et mul on seda teksti pärast nagunii vaja. Ja selle nagunii pärast meile nende olematute honoraridega näkku pannaksegi.

Helen ja veel kaks meie külade naist käisid siin täna vigursaagimise päeva korraldamist arutamas. Palju häid täiendavaid mõtteid. Lähevad käiku. Aitäh.

Olen tasa teinud energialekke tõttu tekkinud puntra ja jälle töödega ree peal. Ja rohkem ma energiat varastada ei lase. See on nii läbinähtav ja lapsik – ja vastupandamatu. Aga ma panen vastu. Laste ja loomade nimel. Ja nende abiga. Aitäh, mu kullakallid.

Ps. Indira jäi diivanile tuttu – ja räägib unes mingis tundmatus keeles. Mitmendat korda juba. Paljude r-idega eksootiline, väga selge ja reaalne keel. Kes ütleks, mis keel see on???