17.aprill

Meie Inglikaitse Rita oli selles rongis, millesse eile veoauto sisse sõitis. Vaguni seinatükkidega peahaavad saanud Jelena suri tema käte vahel. Ta sidus kaht memmekest. Ja me rääkisime temaga õhtuvaikuses pool tundi.

Katastroofid pole statistika ega film. Need juhtuvad inimestega. Meie oma inimestega. Aitäh, et Rita terveks jäi. Saatsin peagi tema hingehaavu ravima jõudva kutsika pildid. Mõjus kui palsam.

Ja aitäh, et Indi mu eile kinno Lumekuninganna multikat vaatama vedas. See oli midagi hoopis muud ja enamat kui Anderseni igihaljas. Kahe õe lugu. Ka Valtu tehnikaga lummav, liigutav ja põrutav. Aitäh.

Tegelesin 10.mai saagimispäeva turundamisega – üle tunni.

Kutsikate kodudesse korraldamisega – Bellal hakkab kõrini saama – üle tunni. Pole isegi mõtet öelda, et kui alguses oli topelt broneeritud, siis nüüd on tahtjad kahte lehte pudenenud – aga ma ei muretse. Igal koeral on kodu. Aitäh.

Toimetasin-korrastasin ühe lasterikka ema hagi isarajaka vastu, kes lastele elemente ei taha maksta. Tund. Olgu sel emal õnne.

Leppisin kokku kolm järgmist lugu – issanda abiga siin lähedal tehtavad või koju toodavad 😀

Viisin Indira lauluvõistlusele. Jälle. Ohnoh. Rookisin tallid. Teatasin villa alt ilmunud paksukestele, et jõusöödaga on jokk. Pesin pesuga koos ka käed. Ja sõitisin Rapla-külla Margit Sarriga lugu tegema.

Oli tunne, nagu teeksin iseendaga intervjuud. Lummav Kuninganna.

Mitte ükski Valtu kooli laps lauluvõistlusel edasi ei pääsenud. Palvetasin, et Indi solgutamine lõpeks – ta on pärast neid ähmerdamisi asjatult väsinud ja tühi ja hajali. Teiste eest ei palvetanud, nii et nende edasi-pääsmatus pole minu süü – küll aga mulle mõistetamatu – kaks tüdrukut laulavad maagiliselt hästi. Eriti üleaedne Stella.

Sedasorti võistlused – nagu ka laulupeole konkureerimise – peaks ära keelama.

Sõbrannad tulid pärast Indi juurde toibuma – mu tütar oli nii sassis ja ammendatud, et lasteaias Kaia Karlepi juures käies eksis teel kabinetist autoni ära – ja üldse olen järjest enam kooli ja konkursside vastu. Vabandust. Aga nii on. Ja samas sellised asjad, nagu Laula mu laulu – Genka Pankrotti svingiv Lenna näiteks 😀 – meeldivad mulle väga – sest pingerida ja tülisid ei ole. Huh.

Tegime kodule pai, turundasin veel kutsikaid. Panin nädalavahetuse külalised ritta.

Õhtune talitus oli lihtsam kui kartsin – enne oli selline tuul, et kippus hobused külili viima 😀

Kui paar kutsikat püsib kauem meie juures, pole hullu – aga suurem osa peab oma koju minema. On aeg.

On vaikne neljapäev. Homme tulevad Maie ja Minni suurele reedele. Paneme emme ja Manni sadulasse. Õhtul läheme Indiga Aunastet vaatama. Laupäeval Klettenbergid ja Karekas – paneme purjed püramiidile üles ja lambakoplile tugipostid. Pühapäeval saab Taja 6 ja Margot 60aastaseks, Valtus saab tasuta ujuda ja me Indiga sorteerime meie mõlema riided. Munade asemel värvime köögilaua üle. Just – ovaalne seegi :D.

Ja kõigil hommikutel-õhtutel kirjutankirjutankirjutan – töölaual on jälle seitse lugudikku lahti. Saame hakkama.

Seda kinnitas ka Taja, kellega õhtul pikalt kallistasime. Tita mängis meie ümber, Taja hellitles nii tema kui minuga. Ja kõrvus olid mul kolme väikese tüdruku inglihääled – tõeliselt ja südamest laulsid nad siin. Mitte võistlustel. Aitäh.