18.aprill

Mull-mull väiksed kalad, mul on armsad jalad. Tallel ka. tal on neli, mul on kaks. Tall teeb neli, ma teen kaks sammu kevadrõõmuga. Hingan sõõmu ma kaasa hingab maa.

Ei läinud lolliks, see on üks tekstidest, mille Indile kirjutusharjutuseks kirjutasin – Kaia soovitas tal kirjutada-kirjutada-kirjutada – ja kontrollida, mida kirjutas, et oleks kirjas, mida kirjutas – mitte oletada, et kirjutas.

Hommikul oli telekas Kevad südames – Uibod ja Palestra, Malmsten ja üldse – liigutav. Minul oli nagu ikka – kaks talli puhtaks ja Margit Sarri tekst. Ja Indile järgmine tekst: Küll mõni poiss võib ilus olla oi-oi-oi, külmaks jääda teda nähes küll ei või. Süda hakkab puperdama, kui teda näed, oh kuis tahaks kaela ümber panna käed… Need on ühe vana laulu sõnad, mis meenusid Indi joonistatud pildi peale. Kirjutas lustiga. Kolm korda 😀

Keskpäeval saabusid Maie ja Minni ning Maie talli Maarja koos oma väikese õega. Oli mõnus lõunasöök, munad mütsi sees – panin ema Maie munad valge stetsoni sisse, mida ma teatud põhjustel kunagi kandma ei hakka – Reet tõi talle mahaistutamiseks nartsissi.

Tüdrukud ja kutsikad siblisid õuel – kui läksin talli sadulaid viima, avastasin, et Must Hunt, Kareka karvane oli mulle hobuste vahele järele paterdanud. Mine koju, väike vunts, ma ei taha liiga palju vastutada…

Siis tuli Jeesuse ristil rippumise päeva helgendamiseks etüüd MinniMannTajaMinni – ja Nibiru 😀 Kui suur Minni oli kolmekuise pusi järel sadulasse saanud Tajaga esimesed ringid ümber väikese Minni teinud, ajas ta mu enese sadulasse. Plaanis polnud – põhused-äkased vildid jalas ja puha – aga niiiii hea oli. Ka Kuke Maie kisa püramiidist, kus nad Reedaga vadistasid – säär-puus-õlg ühele joonele! 😀

Maavanaema jälle sadulas – et nüüd keegi ei sisiseks, et küll nüüd eputab… Aga ma ei eputa. Ei oma. Ei pretendeeri. Tahan lihtsalt õnnelik olla. Ja olen ka.

Kirjutasin päikeselisel õuel Minnile retsensiooni, panin tema nääpsukesele seljale Fastumgeli ja kinkisin talle magnetvöö. Aave Kullang helistas mu sünnipäeval ja käskis ennast hoida, et tema-sarnaselt end ära ei trööbeldaks. Mina kippusin noorukesele Minnile ütlema, et… Mis ütleja ma olen, kui öeldes keskelt kookus olen ja vigisen. Tee mu sõnade, mitte tegude järgi?

Kallite lahkudes riputasin pildid üles ja võtsin mälupulgale – miks see hetkede püüdmine ja jagamine nii tähtis on? Sest see on osa valgustööst.

Tegin hobuste vahetuse ja  tallide puhastuse – kõrvus Maie tunnustus – küll sul on siin hea aura…

Kirjutasin Margiti teksti lõpuni ja läksin tunnise bjuutisnäpi käigus tuhande unenäo kätte üleni higiseks.

Mispeale läksime enda arvates teatrisse, kus… polnud kedagi. 28.on 😀 Ups! Väga mõnus õhtu kujunes – ostsime Indiga porgandeid, seemneleiba ja kilusid. Kodus talitasime normaalsel ajal loomad. Saatsin Sarri ülevaatamiseks, mõttes olid ajakirjad, raamat, Avatar…

Aga õhtune maailm näitas end kuidagi karvasena. Kallis viimase vindi peal rase Airi sõitis talinas trammiga bussile sisse – Rita rongile sõitis veoauto sisse, metskits lendas Tartus autosse sisse, šerpad jäid Everestil laviini sisse…

Ja mees, kes homme Tartust kutsika järele pidi tulema, jäi pudeli sisse. No aitäh. Järelikult on see kellegi teise koer. On olnud nii kaunis päev – Jeesusele ja meie tänastele kannatustele, mida tal lunastada ei õnnestunud, mõtlesin igal hetkel. Mitte sellepärast, et pidi – sellepärast, et mõtlesin.