19.aprill

Kiire traavel paremas silmanurgas. Väga kiire. Orlovi tõugu. 23aastane. Sitikmust. 11kuune varss ja jahmunud poni sabas. Hommikul kell viis. Maruusja keeras endale heinarulli nööri mingi valemiga ümber kere ning – ilmselt noorusemälestused hipodroomilt meeles – pani ülipikas traavis mööda koplit, tuustirakend järel 😀

Kaheksa paiku piima toonud metsataat ütles, et ühe rulli ümber on 60 meetrit nöört – palju õnne, Maruusja 😀 Samas – ma mõtlesin eile õhtul, et see nöör tuleb kokku kerida. Kui mõte tuleb, et mõni asi tuleb teha, tuleb kohe teha.  Kerisin siis koplist – ja tänu taevale, et nii hästi läits.

Metsataat vaatas, kuidas koeraemale ja kutsikatele eraldi plänne hommikusöögiks kombineerin, Alfast hommikumusita mööda ei pääse, Nibirule enda kohta vanaema ütlen – vanaema kohe tuleb…  Ja ma tundsin end väikese tüdrukuna, kes mängib oma nukutoas. Kogu südamest. Ja veri ninast väljas. Sageli. Salaja.

Hetkeks viskas miski mu täiesti sõlme – tahtsin ühe korraga lambakoplit korrastada, silorullide ümbert nööre kokku kerida, pesu pesta, hobuseid harjata, raamaturetsensiooni ja Lemmiku lugu, uut raamatut ja Erki-Vaike lugusid kirjutada, pesukappe korrastada,flaiereid välja printida ja asjaosalistele helistada, kummikuid ja köögiakent pesta – ja magada-magada-magada…

Meeleheitepuhangust kühveldasin ennast Taja tallis välja ning kirjutasin raamaturetsensiooni. Püüdes mitte ärrituda Indi küsimuste peale – mis kell õetütar tuleb ja millal läheb, kellele siis need kolm kutsikat saavad, kelle tahtjad ridamisi kas pudelisse või teise kutsika kaissu, kodust ilma või tööst lahti sattunud on. Ehkki Indi üldiselt mõistab, kui mul on vaja poole tunniga lugu kirjutada, käis täna üks pidev kus ja miks ja mismoodi. Tema hääletule pandud telefoni leidsime ka üles hetk enne, kui karjuma hakkasin 😀

Kumb on loomam – kutsikas või kass? Kas nii saab küsida? Igal loomal elurattal oma rada pusida.

Mis see on või? Tekst, mille Indile kolm korda ümber kirjutamiseks luuletasin, et ta vagusi püsiks 😀

Pärast kirjutamist ja enne lapselapse saabumist jõudsime ära sorteerida-korrastada Indi riidekapid – ja minu omad ka. täpsemalt – töö- ja koduriiete kapi. Kuna ma luftiriideid peaaegu ei kanna, polnud sel midagi sättida – kostüümid-kleidid-tualetid lihtsalt on seal. Häbelikult.

Lapsed võtsid mu auto, jätsid tirtsu – ja läksid kuhugi Vigala kanti jõe äärde laupäevitama. Indi ja Hanna mängisid seni kutsikatega, kuni porgandid-kartulid koorisin ja ahjukana juurde keerasin. Siis viisin kümmekond eripikkusega ja kireva elulooga kopli posti lambakopli metsapoolse serva taha ja toestasin kõik ära – tütretütar sõitis seni oma vankriga lammaste vahel ringi ega olnud seda nägugi, et tuttu tahab. Ronisime Indi ja Hannaga kolmekesi üle aia ja võtsime lambadadele noori kuuski. Tirts tüdines, aga ei uinunud. Võtsin viielt tunamulluselt silorullilt nöörid maha – 20 ringi igaühe ümber – mitu sammu südamenädala puhul tegema pidigi? Ja harutasin rullid kuivama. Pesin köögiakna kasside vitraažist puhtaks ja viisin Tajale lõunasöögi voodisse.

Seni jäi Hanna pooleks tunniks magama, pesime Indiga kindad-mütsid-sallid… ja tirtstükk ärkas taas.

Saabusid Kristi ja Olavi koos Adeele ja Adoga. Katsime laua õue – kõigepealt pidin selle ära parandama 😀 – sõime keset kutsikaid, mõnulevaid tallesid ja oma kahemeetrilisi jalgu taevasse siputava Nibiru elunautimist.

Ma armastan väga seda kirgast paari – ja parim, mis juhtus, oli see, et jutuks tuli osade koerte vastupandamatu jahikirg. Nende peni murdis äsja naabrite kuke. Ja Pantalone ei lähegi homme Kareka käes pakule. Läks hoopis mu elektrisae kasti – milleks mulle seda kasti enam – ja sõitis Saar-Klettenbergide naabritele! Olen kangesti õnnelik. Et sõpradel pole enam süü- ega võlatunnet – ja et punane braama jäi ellu. Hõissa!

Augustis läheb mu lammaste-kaudu-sugulaste juurde Amatsoon, kes kenasti sünnitas ja Saarte juures kohe tööle hakkab. Ja meil kõigil on vaja üks üldine jäärade ristpiste sooritada. Karekas-Saared-Ande-Allikad-mina – homme mõtlen välja, kuidas see välja näeb. Engelbert-Ulkur-Osvald-Sküüt-Orelipoiss – vot ristpiste sooritamist alga nüüd! 😀

Kütsin sauna, pesin veel ühed pesud, talitasin loomad, saatsin Hanna, kes ka ema tulles ega pärast sauna magama ei jäänud ega jäänud ega jäänudki – ning sain tuttavaks ühe maalikunstnikust Helinaga, kellega meil saab olema koos palju rääkida ja teha. Ma tean selliseid asju.

Üks tekst tuli toimetuselt, teine läks toimetusse – küll on Margit Sarri ikka jumalik-jumalik-jumalik olend…

Teadsin teatavasti ka varem Siiriuse ja Nibiru, anunnaki ja Meie Omade süsteeme, aga sõnastada ei osanud – ja täna saadeti mulle see:

Kes me oleme ja kust me tuleme? Selle kohta on meile pajatatud mitmeid müüte ja muinaslugusid ning oma versioone on esitanud ka teadus. Seekord vaatame aga üht pisut teistsugust lugu meie päritolu kohta ning kasutame selle jaoks 2011. aastal eetris olnud Raadio 2 saadet ”Hallo, Kosmos!”, kus Maharata õpetusel baseeruvat inimese, maailma ja Universumi lugu ehk maailmamuinasjuttu jutustas reikiõpetaja Jaan Jääts.

Maharata õpetuse järgi on olemas hulk suuri kosmoseid, mille sees on alamhulkadena lõputu arv universumeid ja nende sees siis väiksemaid struktuure – galaktikaid, tähesüsteeme jne. Meie kuulume mingisse konkreetsesse kosmosesse. Me oleme ühe loomingumaailma sees ja see loomingumaailm alustab oma jumalikku avaldumist.

Selles esimesel eneseavaldumise tasandil ilmneb Looja/Allikas teadvuse osakestena, enesest teadlike, aistivate, mõtlevate, tundvate osakestena. Nendest väiksemat selles loomingumaailmas ei ole. Nad on omnipolaarsed, polariseerumata ja sisaldavad kõiki potentsiaale, kuigi nad neid potentsiaale veel ei avalda.

Järgmisel tasemel, hakates oma loomiskavatsust realiseerima, toimub omnipolaarsete osakeste jagunemine ehk polaarne jagunemine. Jagunetakse kahe erineva pöörleva vastandliku omadusega osakeste voona. Kõige lähemal on nad heli omadusele ja neid nimetatakse eelheli osakesteks. Loomismaailma välises kihis on suur sfäär omnipolaarseid osakesi ja selle sisse tekib polariseeritud osakeste väli. Seejärel tekib  koondväli, mis sisaldab nii polaarseid kui polariseerimata osakesi. Neist algseist omnipolaarsetest osakestest ja polariseeritud osakestest kokku – nende koondumise, struktureerumise, selle sama algse loomiskava üha täielikuma väljavoolamise tulemusena – tekivad kõigepealt nende osakeste jadad ja korjates kokku teisi osakesi, moodustuvad võrgustikud.

Üha keerulisemate  võrgustike moodustumisel luuakse struktuure, koode. Üha enam moodustades suuremaid ja suuremaid kogumeid hakkavad nad looma kujundeid ja need kujundid hakkavad isiksustuma ehk individualiseeruma. Ehk siis loomiskava avaldub üksikasjalikumalt, üha üksikasjalikumalt, voolab välja ja moodustab struktuure, mis kirjeldavad siis seda kava ja lähevad üha üksikasjalikumate arengute suunas luues ajamaatriksi ehk Universumi…  Ja edasi galaktilised struktuurid, tähesüsteemid, planetaarsed struktuurid ja kõike, mis nende struktuuride juures on. Kaasaarvatud kosmilised rassid erinevates tihedustes ja dimensioonides.

Taara ja turaneesiumi inimene

Meie planeet Maa eksisteerib ühes arvukatest 15-dimensioonilisteks ajamaatriksiteks nimetatud energeetilistes struktuurides. Ajamaatriks on jagatud viieks ajatsükliks ja 15 sagedusvahemikuks. Maharata õpetuste järgi on inimene loodud viiendalt tiheduselt tulnud kavatsusena luua olend, kellel oleks teadlikus nii hinge- kui ülemhingetasandil.

Lähteideest kinni haaranud kolmanda tiheduse Lüüra elohimid seitsmendast dimensioonist ja viienda dimensiooni Siiriuse olendid, anunakid, tegid eksperimendi, kus sajad tuhanded kosmilised rassid annetasid oma geneetilist materjali, et luua olend, kes oma keha olemasolus bioloogilise vormina omaks 12-dimensioonilist teadlikkust ehk oleks teadlik neljast tiheduse tasandist samaaegselt. Loodi planetaarne teadvus ja keha teise tihedusse, mis hakkas kandma nime Taara.

Taaral lasti miljoneid aastaid areneda ja 560 miljonit aastat tagasi paigutati see looming Taarale. Seda loodud inimest nimetatakse turaneesiumi inimeseks. Turaneesiumi inimene arenes väga kiiresti, lõi ühiskonna ja tehnoloogiad. Arengus tekkis kaks suundumust, kaks erinevat rahvast – allaanid, aktiivsed kontaktide ning tehnoloogiate otsijad ja lumeenid, kes olid vähem tehnoloogilised.

Turaneesiumi inimene oli loodud Taarat hoidvaks, kaitsvaks ja hooldavaks jõuks. Paraku aga kokku puutudes erinevate kosmiliste rassidega, kes oma loomulikus arengus olid alles kõik väiksema teadlikkusega võrreldes taaralastega, võttis turaneesiumi inimene omaks mõtteviise, mis ei olnud neile loomulikud, näiteks võim ja võimu kasutamine enda huvides. Ka teiste kosmiliste rassidega lihtviisil järglasi saades degradeerus nende geneetiline materjal. Allaanid otsustasid laiendada oma võimu ka lumeenide üle , millega lumeenid mitte nõus ei olnud ja pöördusid abi saamiseks Siiriuse järelvalvenõukogu poole.

Selleks ajaks olid tekkinud lahkhelid  Siiriuse nõukogus endas. Nimelt osa anunnakisid hakkas pidama turaneesiumi inimese arenguid ohtlikeks ja nõudis selle projekti lõpetamist. Puhkes kosmiline sõda Siiriuse nõukogusse kuuluvate teise tiheduse rasside vahel. Huvitaval kombel ühinesid ka allaanid anunnakidega ja kosmiline sõda laieneb Taarale. Sõda, kestes 40 000 aastat, nõrgendab Taarat. Lumeenid koos elohimidega  nägid ette, et Taara võib puruneda ja seega käivitati päästemissioon. Päästemissioon luuakse sinna, kuhu Taara võib langeda ajamaatriksis ühendustee ajakoordinaatide vahel, Taara pealt vaadates katastroofi eelsesse aega ja Maa pealt vaadates katastroofi järgsesse aega.

Taara ja Maa

Taara ja Maa eksisteerivad ühel ajal. Taara teise tiheduse viiendas dimensioonis ja Maa esimese tiheduse kolmandas. See osa Taara teadvusest, mis langes esimesse tihedusse, jaotus kaheteistkümneks. See on meie päikesesüsteem. Siin olid planetaarsed kehad, mis võtsid oma hoolde need teadvuse osad, mis langesid välja ja moodustasid terve selle päikesesüsteemi. See päikesesüsteem tegelikult ongi Taara teadvuse sageduslikult langenud osa.

Tänapäeva inimene on langenud Taaralt, killustades oma teadvuse veelgi peenemateks osadeks kui ta seal juba oli killustunud. Kui sealt hinge tasandilt killustunud hinge osad langesid Maale, said nad kehastuda sellisesse vormi, mille ülesehitamiseks neil jätkus veel informatsiooni ja energiat. Ja seega nad kehastusid ka liikumatusse mateeriasse nagu kivid, asjad, taimed.

Turaneeslased, olles veendunud, et asjad lähevad Taaral käest ära, lahkusid mujale planetaarsetele vormidele. Rühm turaneeslasi otsustas tagada oma terviklikkuse kaotanud ja esimese tiheduse reaalsuseese langenud rassikaaslastele võimaluse terveneda, taastada oma teadvuse terviklikkus ja naasta ehk üles tõusta teise tiheduse algkodusse viienda dimensiooni Taarale. Nad sõlmisid leppe, mida toetasid viienda tiheduse rishid ja Lüüra eohimid seitsmendast dimensioonist, kelle toel selle rühma turaneeslaste teadvus ja geneetiline informatsioon teisendati valguseks ja saadeti Maa tuuma.

Kui inimene otsustab tulla hingetasandilt kehastuma siia tasandile, siis juhtub samuti nagu Taaraga, ta jaguneb kaheteistkümneks. See tähendab, et samal ajal kehastununa võime olla suhteliselt erinevates kohtades, aga omada samaaegset olemasolu. Korduvalt kehastudes Maa peal oleme me ka iseendi esivanemad. Seega kõik, mis on, on meie enda kätetöö nii hävitajate, loojate kui ülesehitajatena.

Inimese bioloogiline vorm on Maal korduvalt erinevatel asjaoludel täielikult välja surnud. Aga alati on järgnenud uus “külv”, ehkki iga kord erineval kombel. Nii siirdati Maale mingil hetkel seitse juurrassi, kes igaüks omas ainult ühte aktiivset DNA keerupaari, mis polariseeriti sooliselt. Seitse rassi on siia sündinud järjestikuse arengu protsessis. Praegu domineeriv rass on aaria rass, mis on järjekorras viies rass. Järgnev rass on indigo. Nemad toovad sündides läbi erineval arvul aktiivse DNA säieid, ehitades üles ja sellega andes võimaluse kõigile korrastada ja taastada bioloogilise vormi teadvuse suuremat terviklikkust. Aaria rassid taanduvad ja indigo rassid osutuvad uue reaalsuse põhitegijateks.

Inimese praegune seisund

Inimesed on Maalt korduvalt ära pühitud. Siin on olnud neli erinevat tsivilisatsiooni. Põhjuseid on olnud mitmeid, nii maavälised sõjad kui inimese enda põhjustatud kataklüsmid. Kuhu me edasi läheme? Inimene on praeguseks seisundis, kus kogu geneetiline materjal on tal olemas aga ta ei pääse suuremas jaos sellele ligi. Ligi pääsemiseks on vaja teha tööd ja on vaja teadlikkust, kuidas aktiveerida oma DNA isiklike praktikate abil. Suurel määral on võti meie enda käes.

Meie eesmärk on  areneda seisundisse kust me oleme välja langenud. Meie kolmeteistkümnes tšakra on Maa tuumas, kõik mis lisandub Maale, lisandub meile. Me kannatame ja areneme koos. Näiteks võib tuua Atlantise, kus inimene oma energeetilistes “mängudes” läks ahnitsema liiga suurt tükki põhjustades kataklüsmi, mis mõjutas kogu planeeti. Inimkond langes kirjeldamatusse kannatusse, mille tagajärjel tema teadlikkus langes tasemele, mida on hakatud  nimetama kiviaja teadlikkuseks.

Enne seda oli inimesel side oma kehaga, inimene rääkis ja kuulis oma keha. Praegusel ajal keha kannatab nii meie mõtlemisviisi, tegude, vale toitumise ja vale elamisviisi tõttu, aga me ei saa sellest enne aru, kui keha näitab, et on haige. Reaalselt me ei kuule oma rakkude hüüatusi.

Palju varem me kaotasime oma rassimälu, see tähendab et me ei tea oma ajalugu ja oleme sunnitud selle üles ehitama killukeste näol, mis teised meile annavad. Kuid kui tõene see on? Igaüks eksisteerib oma individuaalses reaalsusväljas ja on omaenda peremees. Seega ei peaks inimene loovutama kergekäeliselt  õigust otsustada oma asjade üle. Olles Looja üks lõpmatust hulgast väljendustest on sul seesama potentsiaal.

Kuna me oleme oma rassimälu kaotanud, tuleks see taastada, siis ei tekiks enam küsimust, kas me tahame veelkord hävineda. Kõik algab inimese  kavatsusest liikuda sellel teel. Indiviidina ületada eelkõige duaalsus iseendas – väljendada end näiteks rahumeelse, üksteist toetava, lahke ja sõbraliku olendina. Äkki hakkaks oma kavatsustesse võtma neid toimimismudeleid, mis viivad konstruktiivsesse arengusse, mitte hävingusse?

Selleks peaks toimuma inimese mõtteviisi muutus, tekkima kese, mille ümber ta võiks end häälestada. Teadvuse muutudes hakkab ka muutuma füüsiline reaalsus. Sisemine rahu, sisemise duaalsuse ületamine on õnnelikkuse võti. See ongi meie põhiline väljakutse.

Igale indiviidile on arenguliselt tähtis tema ühendus oma kõrgema identiteediga, temaga häälestumine ja sellega kooskõlas olemine. Arenguline seisund  võimaldab meie teadlikkusel laieneda juba järgmise dimensiooni teadlikkuse tasemele  läbi sobivate praktikate, küsimise ja teadasaamise. Kui inimene suudab säilitada oma sisemise telje, siis ei ole ükski kataklüsm talle muserdav.

Kuula Jaan Jäätsiga saadet “Hallo, Kosmos!” siit.

ÕNNELIKKU ÜLESTÕUSMIST, SÕBRAD!

HOIDKEM ÜKSTEIST JA ENNAST – JA ALUSTAGEM SELLEGA NÜÜD! HALLELUUJA.