20.aprill

Taja 6 ja Margot 60. Tajakene sai värske soengu – puuvaiguga tupeeris seda mõistagi ise. Indi sai ümberkirjutamiseks sellise teksti: Ülestõusmine ja lihavõtted on ilus inimeste võte lõpetada paast ja süüa liha, mitte pastat. Siis on jaksu üles tõusta, kevadele vastu paista.

Ajasin jäärade vahetamise asja – Engelbert-Orelipoiss-Osvald-Sküüt-Ulkur – ja vigursaepäeva flaierite asja. Kirjutasin ühe raamatu lõppsõna ja teise raamatu sissejuhatust. Valmis ei kirjutanud midagi, sest me läksime Indiga seltsimaja juurde, registreerusime tervisekõnnile ja saime selle eest ujulatalongid. Indi kõndis. Mina olin hommikuste töödega juba kuhjaga sama maa maha vihtunud. Ja kuni Indi astus, viisin Reedale munad, vahetasin hobused ja riided, toitsin kutsikad – ja me sõitsime tibiga Margotit õnnitlema.

Ohekatkus Kuusemäe hoovis tuli meile vastu… Mu ämm nr.2. Jessuke. Naljakas oli. Indiga nad kallistasid päris toredasti – ja juubelit tähistasime pool tundi laudas, pool tundi lastešampust juues – siis olid Margotil käibekad, mul Karekas. Kangesti sarnased meie sünnipäevad… Ma ei meenuta.

Jõudsin koju täpselt hetkel, kui üks kena ja tubli saemees hakkas vigursaagimiseks püsti jäetud kõrgeid kände maha võtma. Ehkki olen sellest kutsevaliku-perepäevast nii palju rääkinud-kirjutanud ja naabrite noorproua käis siin projektigi arutamas… Ma ei räägi, mida sel hetkel tundsin. Keegi solvub. Jälle jama. Kännud jäid püsti, kõik toimub. Ja kõige toimumine ongi põhjus, miks aina juhtub. Ja ma olen igasugusteks jamadeks liiga hõivatud-haavatav – ei, aitäh.

Karekas ja Indi panid purjed püramiidile – korralikult, läbimõeldult, liistude ja nööridega. Võrkkiige ka. Mina püüdsin seni üht hobuste juures olevat õunapuukönti, mille otsa Nibiru ohtlikult koperdas, käsisaega maha võtta. Siis panime mitu pikendusjuhet üksteise otsa, võtsin mootorsae ja – tsirr! Kogesin taas oma hobuste jäägitut usaldust. Mann toetas koonu mulle tagumikule, Taja seisis kahe meetri kaugusel ja titt lebotas päikesepaisel, kui eit mootorsaega tsirr ütles – neil ei liikunud kulm ka. Selline usaldus ja veendumus, et emme teeb õiget asja… Aitäh, tüdrukud…

Poistel – kutsikatel – oleks aeg koju minema hakata. Karekas saab oma Šunka alles pärast emadepäeva ära viia, algaval nädalal teen teiste heaks kiired kükid ja kätekõverdused – mina tean hõlpsamaid mooduseid kodutöid teha kui kuus kutsikat kannul – ja Bella on väsinud. Koju-koju-koju!

Karekas läks Reeda juurde küülikupõldu harvendama. Meie Indiga ujulasse. Istusin lastebasseinis massaažijugade all ja olin reheahi.

Kodus oli taas hobuste vahetus – titt ööseks tuppa – lammaste vaigistamine, kutsikate arreteerimine – ja selle asemel, et hommikul alustatud tekstid lõpuni kirjutada, sõin koos tütrega krevette, keetsin ja koksisin mune – tuli ikka meelde! Nüüd tassin pärast tõsist päeva – kõnd ujulatalongide eest, päris tõsine püramiidi-püstitamise töö Karekaga, ujula – Indi diivanilt voodisse – ja sukeldun ka ise. Isa juurde.

Nüüd tuleb vaikus ja oma olemine.

Selle kohta käis väga tõsine vihje täna per telefon. Helistas üks siitkandi naine – tiba johmane vist – omadega puntras, mehega raksus, sõprade-sugulastega – palus, et läheksin homme sinna, pakiksin tema asjad ja tooksin ta seniks enda juurde, kui ta uue töö ja elukoha leiab. Mis asja??? Pole lihtsalt võimalik. Absoluutselt uskumatu. Ahjah, enne kõne lõpetamist ütlesin, et lammutasin vammi ja paha vaimu täis külalistemajagi selleks maha, et katastroofikolded mu laste ja loomade ligi ei koliks. Ta kinnitas, et ära pean ta ikka kuulama – ja kui inimene kirjutab sensitiivsetel teemadel, peab ta ligimest ka reaalselt aitama. Õigus, sotsiaalmaja ma just avada tahtsingi… Appikesekenenoh, mis ometi inimestega toimub???

Lähiajal on teretulnud vaid kutsikate järele tulijad. Vaikus ja rahu. Loovus ja tasakaal. Tasa-tasa-tasa… Aitäh!