24.aprill

Rästikud! Loomakoplid ja kodude ümbrused on täis rabadest välja roomanud noori rästikuid. Ei mahu. Soe talv. Tore. Head, isu, kurekesed! Ja ettevaatust, inimlapsed-hobused-lambad! Ja metallidega toimub midagi kummalist. Kui hoida käes kohviveski metallist vänta või mõnd metallist pastakat, jooksevad aatomikesed – mis muud! – nii intensiivselt nahasse, et käed jäävad metallilõhnaliseks ning metallimaitse tuleb suhu. Sooh, viis korda sai nüüd metall-sõna kasutatud, nüüd peaks veenma küll, et mingi hevi värk on mateeriaga teoksil 😀

Üldse on kummastavad ajad. Reetchenil käis eile hobugurude juures koolitatud Agnes külas – ma ei saanud tema pärleid püüda, sest telefon hõõgus smsidest. Kui Indi sõbratarid koju olid läinud, läksime mu kõõksuva autoga Kristjani juurde diagnostikass – filtrid-küünlad. Ja kui pärast endale kumbki hessrämpsu lubasime, selgus, et enam ei lähe – meile mõlemale hakkas väga vastu. Tublide tüdrukutena sõime küll lõpuni, aga see oli viimne kord.

Hommikul ootas postkastis teade, et erivajadustega paar, kes pidi ühe kutsika järele tulema, ostab kaukaasia lambakoera. Neil on väikesed lapsed… Ja mina olen õel. Kirjutasin neile lühidalt, kuidas üks mu hea tuttav oli oma überkurjale kaukaasikesele sunnitud ise surmava vüsti installima, sest arst ei saanud ligi – ja süstima pidi poolte sõrmedeta, sest kaukaaslane sõi need ära. See kõik on tegelikult õige ka. Aga ju siis on sel erilisel perel vaja kogemust killerkoeraga. Edu…

Pärast sellise soga lugemist on inimene absoluutselt kangelaslik, kui jätab kisamata Maruusja peale, kes on öösel kogu ühe metsataadi lõdvasidumisega rulli laiali laotanud ja tükati täis sittunud. Seitsmest erinevast kohast. Puhta heina korjasin kõrshaaval kokku. Seitse musta mõrra lataka alust kohta tassisin talle endale boksi siestapidamiseks. Nad käivad endiselt vahetustega õues, kuuest üheteistkümneni oli traavlitiblal paras periood järele mõelda, miks heinast mööda sittuda on parem kui pihta 😀

Kareka sõber Mardikas teatas, et tahab üht kutsikat. Jess!

Mina jäin tekstitelge ehitades tuttu. Reet helistas selleks, et hoiatada rästikute eest, keda on rabast hulgi, lausa hunnikutes välja roninud, ning katkestas unenäo, millest püüdsin edutult väljuda. Seadsime lasteisaga taas sisse sama Haage korterit – või mingit analoogset – kõik oli puhas, valge, helge, mööbel juba osaliselt sisse kantud. Otsustasin sedapuhku kõik hoopis teisiti sisustada, teise loogika järgi paigutada. Kui seda Alole ütles, keeras ta minu poole ja tal oli… minu ema nägu!!! Siis helistas Reet ja ma ärkasin kuhugi dimensioonide vahele kõveraks magatud kaelaga, kohutava peavaluga – aga mitte halva sisetundega. Vastupidi.

Halva tunde – lausa nutu – sai Indi esimesest tõsisest mööda planeerimisest. Aleksanni pole mitmekihilistest planeerimistest õppinud. Indi õppis ema-sarnasel kombel endakuhjatud jamast välja kroolimist. Leppis kokku, et läheb homme pärast kooli isa juurde, aga näidend seltsimajas algab kell viis. Ja see oli nädalaid teada. Seega läheb laupäeva hommikul ja peab saama kas vanaema või vennaga Võrtsu äärde. Jälgin vaikselt, kuidas ta korraldab. Küll korraldab. Minu tütar ju.

Ja mina olen tark. Kui ma poleks kõrvalmajakest maha lammutanud ja püramiidi peale ehitanud, oleks mul seal nüüd viis naist sees. Hõimlased jäid korterita ja elavad kõik ühetoalises. Oleks mul see majake, oleksin nad juba siia kolinud – aga köök on ju ainult elumajas! – ja juba oleksid hõimlased võtnud sead ja lehma – minu rõõmu ja loaga ikka – ja olekski sama ratas ja ketas 😀 Soomes üksikul saarel elav haldjast haldjamaalija itsitas just – aga mahuta nad elumajja – just-just poja tuppa pooled, tütre tuppa teised pooled, sahvrisse ja arhiivi kah 😀

Pugisesin Tajale südamest kõrva naerda, kui iseenda üle kõõksusin. Einojumalaeest…

Kontrollides Indi orgunni – saigi hakkama! – kuulsin Alolt, et Lehte Hainsalu abikaasa lahkus. Rahu neile… Peaksin Lehtele helistama… Oh…

Veetsin päeva nagu unenäos. Kirjutasin ennast paberihunnikusse. Suure teksti episoodid ja kompositsioon, fragmendid ja ümbertõstmised. Kaks kolmandikku minust oli seda tehes täiesti ära. Kohalolev kolmandik harjas koos Indiga hobused, tegi koplitiiru – jälle hullud metallitükid-okastraat – pluss üks vahva köis, millest tegime kutsikatele nässerdamise-mängimise tarzaniraja. Küpsetasime õunasaiu, tegime koos oma küüned korda, sõime end pealaeni keedupeeti ja saiakesi täis. Ja ma kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin. Mind arvutis nägema harjunud Indi silmitses huviga, kuidas end paberihunnikusse kriban 😀 Olin seda tehes keegi teine – olin teise inimese sees – vaatasin kõike läbi teise inimese – ja see paistis kindlasti välja. Unenäos. Mitmestunud. Aga mitte skisoidne. Teistmoodi. Ah, kes teavad, saavad aru – kes mitte – neile polegi vaja selgitada, mis need ärakäimised on. Jumalikud. Ka siis, kui teemad on sünged. Ikka kirgastav. Aitäh.

Homme tuleb otsast harutama hakata. Täna tuleb sügav ja tänulik uni. Pärast ekstrasensside finaali äravaatamist. Mul on hea meel, et Marilynil on Šeps. Olgu muuga, mis iganes. Just.