Väga täpsete tellimuste aeg on, ei väsi ma kordamast. Kui posid mazdunja üle vaatasid, ütlesin – vahetan välja – aga ei öelnud piisavalt täpselt, millal. Täna hommikul ei läinud see käima, Indi väntas rattaga kooli – ja ma olin väga huvitavas olukorras. Indi oli vaja pärast lõunat etendusele viia ja tagasi tuua. Homme hommikul sõidab ta loodetavasti kas mu väimehe või auto-Kristjaniga Tartusse, sest need lähevad maamessile. Muidu peaksin jalgrattaga Raplasse pangaautomaadi juurde vajutama, Indi pakiraamil varahommikusele bussile viima… Mu majapidamises ongi just liiga vähe sporti 😀 Kusjuures Indi tahaks autopoisiga minna, sest see on nii kena ja naljakas poiss. Heldekene, hakkab aga jälle otsast peale… Juba…

Mihkel sai ürg-Mondeo, mida võin Mazda reanimeerimiseni kasutada, kuidas Hausisse selleni kroolida? Ahhaa, piimatoova metsamehega! Jeerumküllnoh… Auto Aarel pole praegu ühtki,mis mulle sobiks. Nii et kordan autovahetuse soovi täpsemalt – oktoobris!!!

Lootsin täna mitmeid lehekülgi sellist teksti kirjutada, mille tähtaeg läheneb paaristõugetega – ent keset õnnelikku keskendunud loomemulli jõudmist… tulid külalised. Ühel mu heal teekaaslasel lahkus paari päeva eest isa. Ta ei suutnud kodus olla. Pärast paari tundi siin stritsli ja kohviga oli ta täiesti teine inimene. Mina ka. Paari hetkega tuli kapitaalne nohu.

Vedasin selle nohu tükkis Indi ja kahe jalgrattaga Valtu külalava etendust andma ja vaatama. Indil olid kiivri asemel peas jänesekõrvad ja papud jäid koju. Metsataat korjas meid pärast etendust tükkis jalgratastega aiandi juurest peale. Vedasime viljad aita, piimad kaevu – ja sõitsime Mihkli auto järele. Mis osutus vaatamata vanusele väga kenaks, mugavaks ja sümpaatseks pereautoks. Mil moel selle neile tagasi annan, esmaspäeval autoteenindusse sõidan ja teisipäeval heina järele sõidan, veel ei tea.

Seda ka ei tea, miks mõni päev nii seletamatult sõlme keerab. Istusin – kogu selles sigrimigris rahutu ja läbi seinagi Namaste peale nii sõjaka, et emade-laste kokkulaskmine ei tule veel jutukski – Taja kõrval ja üritasin aru saada, mis toimub. Midagi samasugust nagu siis, kui Karekaga purjesid üles panime – purjed takerdusid iga asja taha, pikendusjuhe läks katki, kutsikad pugisesid jalus ja jalgade küljes ja üldse täielik sõlm ja segadus. Nii et tavaliselt leebe ja stoiline Karekiisu ropendas kut voorimees 😀 Täna siis käivitumatu auto, kuri mära – üritas ka Manni nunnust ümmargusest tagumikust tüki välja ahmata – jalgrattad, jänese kõrvad, kirjutamise ees kümme korda ristirästi takistused, räme nohu – ja lõpuks loomade seas kah kaos. Talled pudenesid koplisse laiali, kui Indiga lambad lauta panime – et nad, faking autistid (sorry, ühe eripedagoogi väljend selle liigi kohta 😀 ) selleks ,et nad vait oleksid – püüdsime. Pooled kutsikad saime ema juurde, kuni Indi teisi mängumaja alt õngitses, püüdis ema oma tissid nende käest päästa, siis lipsasid pupsikud ise välja – issand halasta, minge koju! Kusjuures see, kuidas mu äkki suureks neiuks saanud tütar neile täiesti rahulikult ja muhedalt ütles “kuradi vinguviiulid” oli jällegi ülimalt naljakas.

Pool üheksa arvutit vahtides sain aru, et vähe sellest, et minust pole enam millegi kirjutajat, pole ka õues kõik tehtud… ee…  Tajale jäid heinad andmata. Neid viima tormates põrnitsesin väravas seisvat Fordi – kesse tuli… Appi! Ma ise ju äsja… 😀 😀 😀

Ja ma küsin taaskord, miks niisugused puntrad sõlmuvad? Tundide kaupa köötsutamist ja orgunni, siblimist ja keset loomalaste vudinat-viginat närvide kaotamist. Lõpuks ajab iga krõpsatus-viiksatus pöördesse. Ning sisekõrvus kõlab metsataadi konstateering – pead tingimata endale manageri leidma – see on arusaadav, et talutööd on sinu sport ning loomad su perekond – aga nii ei saa, et valmis loomingut ise manageerid ka – nagu saardes öeldakse – iga lits kiidab oma putsi (pardon, rahvasuu) – raiskan end selle peale, mis peaks olema teise inimese tänuväärne elukutse.

Õigus. Ja mis ma siis teen? Panen hveispukki karje – määäneeeeekaaaaaat! Mu puntras päevades pole sekunditki potentsiaalsete mänekate sõelumiseks. Ja siis küsis metsataat ühe mehe kohta, kellega koos ta mind näinud on, miks. Miks ma teda endale ei võta – oleks katus vahetatud, tuulegenekas püsti, turvalisus tagatud, ma ise lõpuks ometi hoitud-kaitstud… Vaata, kulla metsavõlur, lugu on selline. Et ma ei tea milline. Mitmemilline. Veerand sajandit lähisõprust. Kuidas nüüd äkki… Tema elulaad eeldaks, et saadan teda õhtuti ülinooblites ringkondades. On see inspireeriv ja loovuseks võimalust andev, kui veedan päevad loomadega, õhtud eliitinimestega? Ja ma ise olen nii lukus ka veel. Tseremoonial panin tsurri peale. Ja seisangi servi.

Hiilin tuttu.

Ärgates on tänased sõlmed settinud ja lahti libisenud. Tänasesse energiasse ma pikemalt jääda ei taha. Ehkki oli põhjust taas metsataadile väga ja väga ja väga tänulik olla. Oli põhjust õnnelik olla, et isa leinav sõber siit hoopis teise näo ja teoga lahkus. Midagi sai ju tegelikult kirjutatud ka. Indi oli klassiõe Katriinaga jänkuna väga muhe ja sarmikas, laulis väga hästi, meeldis publikule. Tema jänesekõrvadega oli naljakas koos jalgratata. Aga… Nägin üht nähtamatult kägistavat kroonilist konflikti. Ja paari olemuslikult haput situatsiooni.  Arvutiguru jäi tulemata, et järele uurida, miks internet explorer ei eksploori, vaid eksplodiseb. Ning ma ei talu hääli. Mitte mingeid. Eriti mitte kutsikate-tallede-jne nõudlikke suminaid. Endal kõhud ja suud täis, kõik olemas – ja muudkui nõuame… Vaikuuuuuuust! Vot on sellised agapäevad, millest on mõistlikum Isa juurde libiseda. Ja hommikul uuesti tulla.

Uue koiduni on mäletatavasti eelmise päeva energia. Ei, aitäh, palun järgmine!