26.aprill

Nägin unes, et püüdsin väikese valge autoga bussijaamas parkida ja üks kahekorruseline hiidbuss ründas. Esimesel ringil riivas bussi esistange autot, ent tegi ise oma musi pehmeks ja suudleski meid riivamisi. Teisel ringil astus buss esiotsaga auto kapotile ja jäigi sinna rusuma. Kargasin autost välja, käratasin bussijuhile, et tal enam kunagi ei seisaks – ja sõnad läksid sassi – ning siis märkasin, et bussijaamas on tuhandeid inimesi, kes seda kinupilti ja minu sõlmuvaid sõnu jälgivad.

Ilmsi hoian sõnad endale. Ma ei ütle, mida arvan inimestest kes tahaksid kell kümme olla Eestimaa teises otsas ja tõusevad kell üheksa. Ega ütle, mida arvan nende teekaaslaste korraldamatusest, kellest oleneb ka minu käekäik.

Midagi ei ütle. Kirjutan. Ja nuuskan. Püüan end mitte pildituks süüa. Ja nuuskan. Ja kirjutan. Ja nuuskan. Tore on.

Kui Indi jõudis õnnelikult isani ja kammis koos papaga tolle berna-Mitsut ja minul oli Maruusja harjatud – appi, kui kõhn ta seal talvekarva sees Namaste emmemise tõttu on! – pidasime pooletunnise kõne. Põhisisu – midagi lollimat kui ligimeste naginate vahele jääda pole olemaski. Ärakuulamisest me ei pääse. Aga järgmisel hetkel istub ligime juba sellel süles, kelle peale tuliselt kaebas – ja meie roll on nüüd… Ee… Mnjaa. Me ise teame seda – aga teeme ikka. Meie lapsed teavad seda – aga võtavad ometi vastutuse asjade eest, mida vähimalgi määral ei valda. Ja koos vastutusega krabavad õigused, mida neil pole. Tulemuseks ongi tagajärg. Oeh, kui hea oli sellest võitluskaaslasega rääkida ja teada, et oleme ühelpool rindejoont, mida pole õieti olemaski, sest kõiki absurdisõdu peavad inimesed ise enda sees. Aamen.

Kuna kõik mu asjaajamised liiguvad rütmis kaks sammu edasi, üks tagasi – õnneks mitte vastupidi 😀 – kustusin siiski lõunatudule. Ja ärkasin koerte – ka väikeste! – haukumise peale. Üks keskuses elav pagaritoote-nimeline sell haises koridoris ja küsis, kas võib õelapsega hobuseid vaatama tulla. Mina küsisin, mida hobustel omakorda vastu vaadata oleks – urisesin, et ta haiseb – ja ütlesin, et tulla võib ainult kaine peaga. Järelikult never.

Pärast hobuste vahetamist liigutasin tubades üsna oluliselt energiaid. Kunstiteoseid tõstsin väga tõsiselt ümber. Täiesti uus ja kerge hingamine. Nende taga oli jubedasti ämblikuvõrke ja tolmu – nagu ikka kodudes, kus peetakse korda ja puhtust – aga kusagil on ikka seiskunud energiad koos kõige liigsega, mida siin ja praegu vaja pole ja olla ei tohi.

Sesmõts aitäh uksele ilmunud jotakotile, kes mind vihurdama pani. Sama sägaga läks siinsel esimesel jaanipäeval aardeke-vaeseke jalgratastega tagasi jaanitulele, kui me teised kõik ära tulime – noris ennast kipsi ja rattaid otsisin terve järgmise päeva. Teda ennast haiglast ka. Jummel, mis jura kõik elu jooksul juhtunud on! Huvitav, kas teised ka kümblevad sellistes mäluvoogudes, mis nõuavad puhastamist ja korrastamist – muidu ei loksuks ju pinnale…

Üheksast suurtöö failist ühe kirjutasin valmis. Hirmsasti Indi järele igatsedes – nagu ikka – kui ta Murutariks käib. Ma ise tegin ettepaneku, et ta võib ka esmaspäeva seal veeta – muidu sõidab täna 200, homme 200 kilomeetrit. Las olla homme rahulikult paigal, tuleb esmaspäeval.

Olen harjunud koos tütrega õhtuti kutsikaid ja tallesid ohjama. Eks ma saan ka üksi hakkama. Nii talled kui kutsikad oleksid otsekui teadnud, et eit on üksi – absoluutselt mitte kedagi polnud vaja taga ajada. Päris õhtul ilmutas üks Kohtla-Järve mees ja mitu FB neiut kutsikahuvi. Tänu taevale, ehkki keegi pole konkreetseks läinud tagab see rahuliku une.

Aga ilma tütretibata pole miski see. Kurb on. Lihtsalt. Valmistasin noortele pettumuse – ei jaksa nohusena sauna kütta. Teinehomme. Nagu ütleb poja saarlasest äi.

1.mail tuleb Karksi-Nuia rahvas, kellel on Leopoldi kuut valmis – ja Inglikaitse Rita. Täna tulla lubanud Claire tuleb teisehomme – ja Erki ehk homme 😀 😀 😀

Aitäh.