27.aprill

Täna auto-Kristjaniga teenindusest tagasi sõites avastasin sirmipeeglist, mis mulle mind näitas, et mul on tuka alumine pool – kui juuksed on püsti, siis ilmub lagedale – selle kevadega täiesti halliks läinud. Ja pole ka ime. Eile, kui Nibiru nabanups ära tuli, tundus mulle mitu tundi, et nüüd tekib nabasong. Täna, kui Taja indlema hakkas – Maruusja ka 😀 – muutus Nibiru suhtes õelaks. Vaevu-vaevu lubab tissima. Ja tissi küljes on sada kihulast muidugi ka. üldist murefooni kaunistab pidev kutsikaralli. Täna hommikul on tekkinud viis kutsikahuvilist – üks Ida-Virumaal – väga mõnus venelannast vetarst. A kak tuda štšenka poslatj – faksom? Sinti palutakse lahkesti kutsikas… kohale sõidutada. Idee poolest on aeg minna supiköögi parem-enne-kraami luhvtitama, aga…

Ma ei tea, mil moel endale nüüd küll selle läbilõike Eesti elust tuppa tellisin. Näen nukraid saatusi, naiste-meeste vahelisi kokkuleppele jõudmatusi, makse- ja transavõimetust, kirjaoskamatust – ja lugemise suutmatust – hingevalu ja üksildust. Tere talv, arvasin ekslikult, et tean Eesti elu kohta juba kõike.

Varahommikul, kui tolmuimejaga mööda maja kappasin ja telefoni ei kuulnud, ilmus Kristjan mulle selja taha ja teatas, et nüüd viime Mazda-rondi ära. Viisime. Jube oli. Kui mootor ei tööta, ei tööta ka pidurid. Väga lõbus sõit. Tagasiteel kurtsin, et tahtsin ka Maamessile ja üldse kasvõi üht vaba – täiesti vaba, mitte töö pärast ära sõitmise päeva – tahaksin ka. Kristjan ei vastanud silpigi. Vaatas ühe lühida ja väga klaari pilguga, kus oli tuhande asja kohta miljon asja kirjas. Nii täidetud pilku ma vist kunagi varem näinud polegi. Mõni ime, et see poiss – täna Kaitseliidu mundris, juulist läheb sõjaväkke – Indiisule meeldib – vaikne ja tegus ja vägavägaväga laetud silmavaatega.

Ja minul on tuka alumine külg täiesti hall.

Ja vot ei värvi ka.

Lasengi hallil tukal lõuani kasvada, panen ta üles – et kõik näeksid, olen hall 😀 Seda vada siin ajan spst, et mitte rääkida, kui väga mures ma kümnete päris asjade pärast olen. Ja vot ei räägi. Muretsen ka tuka pealmise külje halliks. Iseenda kiuste.

Neil hetkedel, kui mure krediidi ja auto, managemendi ja graafiku, heinte ja lugude pärast – auto, noh… – üle pea kokku lööb, lipsan siia. Iseendaga tšätutama. Ja kui käsikiri, mida praegu kirjutan, mind liiga üheselt nuuskama ajab, põgenen ka siia. Ägan paar lauset hallide karvade teemal – neid äsja nõelaga üles pannes avastasin, et selle kevadega on neid ikka veel palju rohkem tekkinud kui sassis pea välja näitas – tukk on lühidalt ja konkreetselt öeldes hall! – ja siis suudan jälle.

Keskpäeval sain teate, et Paldiskist hakati kutsika järele tulema. Sügasin seepeale Taja tissi, kuni ta lubas Nibirul jälle luttida. Putukad, raisk! Aina põhjus millegi üle vinguda! Ja püüdes kirjutada oma käsikirjasse episoodi grimmitoa geidest sain ühelt plikatirtsult kirja, kus pakkus 20 küülikut poni vastu. Abuaaaaaaaaaaaaaa! Minu kaks küülikukogemust ütlevad – ei jänkerdustele! Ja meil pole ju üldse keegi müügiski. Ega saagi olema. Ja kui, siis tulevikus Indira otsusel, valmis hobustena. Ju see pakkumine tuligi selleks, et meelde tuleks, kui õige ja kallis isikkoosseis siin praegu koos on.

Ühtlasi avastasin, kui paljud kenad inimesed kõõluvad õitsva ilmaga FBs, et heietada ümber asja, millest ei saa mitte iialgi asja. Kohutav aja raiskamine – laigime, esitame küsimusi, teeme ettepanekuid – ja… pusssss! Nad vist elavadki niimoodi. Tore teada. Ja teistmoodi elada.

Perekond, kes Culmeri valis ja koju Paldiskisse viis, oli lihtsalt võrratu. Ämari sõjalennuvälja teenindavad noored Annika ja Siim. Soojad ja tulevikulised, helged ja lootusrikkad. Valisid enamvähem hetkega Oma Koera välja. Olid siirad ja avalad ja üldse… aitäh!

Üritan nüüd järge pidada. Nii, Leopold on Karksi-Nuia sehve, Šunka Kareka krahve, Silver tuleb kuidagi Ida-Virumaale toimetada, Siim on justkui Türile bronnitud – nende bronnidega on nagu on – ja Pliks hõljub Pärnu ja Vahakulmu vahel. Aga see-eest on Välk Lelle vürstina kenasti paigas ja kodus. Ee.. Ise sain millestki aru või? Ei, tänan küsimast 😀 😀 😀

Hilisõhtul, kui Erki Kaikkonen ja Agne Nelk olid pärast ühist tööd – mis polegi õieti töö, vaid aina rõõm ja lõbu – läbi Kandlekoja tagasi Tallinnasse sõitnud, sain asjadest tegelikult veel vähem aru. Erki ja Agnega vestlemine oli kirgas ja võrratu. Produktiivne ja tulevikuline ja üldse. Aga kutsikate seis veel sigrimigrim kui enne.

Kaks Rapla titeootel blondi – väga mõnusad naised – tulid Siimu järele ja…

Viisid kaasa Silveri. Ida-Virumaa Veera ootab tumedat kutsikat, aga mul on talle pakkuda oma kullakallis Siim – või kuldne Pliks. Jeerumküllnoh… Ja selge on ka, et olen Siimule Oma Märgi peale pannud. Tuleb maha võtta, muidu… Meile piisab ühest koerast. Ohjahnoh…

Selle kõhukeste ja kutsika, loomade ja loovuse päeva jooksul ma küll jõudsin isegi kirjutada – aga mõistagi oluliselt vähem kui tubli oleks olnud. Mind on üks. Homme panen edasi. Erki-Agne teksti ja oma suurt teksti ja mäneka värki – millest ka Erkiga rääkisime – ja krediidi ja auto ja kõike värki. Täna mulle igatahes ühtki halli karva juurde ei tulnud. Justkui see oleks tähtis 😀

Aitäh-aitäh-aitäh ilusa päeva eest!

Selle lõpetuseks sain Paldiskist tänukirja – Culmeri perenaine ütles, et läks siit tundega, et kõik on uus ja hea ja nüüd alles elu algab. Ja täpselt nii ongi!