29.mai

„Ei tohi jalaga äsada, kui titt tissi tahab!“ – „Sulle meeldis, kui lakkamatult tissi otsas riputi või?“ – „Mida tublimalt emmed, seda rutem suureks ja tragiks su laps saab.“ – „Sinul on oma varssade suureks saamine elu rõõmsamaks ja lihtsamaks teinud või?“ – Ups…

Selline dialoog siis Taja ja maavanaema vahel 😀

Hommikul viiest sain Erki-Agne-tekstiga ühele poole. Emmesin loomi põhjalikumalt kui tavaliselt – üle tunni – korrastasin fotomajanduse, pidasin kirjavahetuse, kiusasin Indit luuletuse päheõppimisega ja soovitasin kohe kooli jõudes Vilve sellega pikali tulistada, enne kui meelest läheb. Saigi tubli-kleepsu.

Täna kell üheksa oli päikesevarjutus. Meenus, kui oli möödas 😀

Ja üks päike – Jaanika – ilmutas end üle pika pausi. Arutlesime, miks ja kuidas praegune kaos inimeste sees, vahel ja ümber põhjaselguse poole sukeldub ja korrastumiseni viib. Aitäh. Nii vestluse kui lootuse eest.

Vastik vanaema Saara andis väikesele naiivsele Katile jalaga tagumikku ning too helistas Kiviõli lähistele Veerale. Ehkki sentimentaalne Kati tahaks oma lemmikkutsika endale jätta, saadab asjalik Saara ta 1.mail teele. Veera saab Tapale Ritale vastu sõita, nii et kõik on korras.

„Nägin unes, et mu kutsikas tuleb – ja ta pole must,“ ütles Veera.

Ma hakkasin sellele elatanud loomaarstile seepeale sina ütlema. Oma.

Aga seda ei öelnud, et Inglikaitse Rita pistab talle neljapäeval sülle täpselt selle pojakese, Soone Saara lemmiku, keda ta unes nägi. Vot Saara ja Veera…

Ja veel üks veider värk. Kui viisin üleeile Oaasi-rahva kotti Kandlekotta, vaatasin Pihlapite Kraele näkku… Šunka. On see võimalik, et Bella sahmerdas jooksuajal nii Laki kui Kraega ning ehitas osa pesakonda ühe, osa teise isaga? Kuidas nad muidu nii erinevad on? Nii pidavat juhtuma… Mnjaa. Suur Vaim teab.

Vigurkujur Maire tuleb päev enne suurpäeva siia. Siis tahan lähemalt kuulda, kuidas Suur Vaim viis ta pärast aastakümneid kokku esimese armastusega ja… Nad elavadki nüüd koos. Hea on teada, et ka nii võib minna.

Kas mind üllatab, et teadsin ühele sõbrale kirjutades, et vastus tuleb Inglismaalt? Ei üllata.

Indi klass matkas täna siia. Küpsetasin neile pannitäie lihapirukaid, sulatasin vaagnatäie maasikaid. Korjasime lastega koos lambakopli kuuserootsudest-käbidest puhtaks – volber võib tulla, tulehakatus sai lõkke põhja! – lambad ei kartnudki neid väga. Lapsi, mitte käbisid ma mõtlen 😀 Oli rohkem huvitav kui jube 😀

Näitasin noortele ette Namaste seltskonna ja selgitasin, kes ja mis on hobune. Vahetasin naiskonnad – ning kuni Nibiru kekutas ja hirnus, pühendus kolmandik lapsi kutsikatele, kolmandik batuudile ja kolmandik püramiidile-mängumajale. Neid oli paras hulk, et kõigile jätkuks silmi ja südant.

Huvitav uudis oli, et jätan väljapoole muretu lillelapse mulje 😀 Hõissa! Hea, et see veel suurte tähtedega näkku pole kirjutatud, et tõusin kirjutamiseks kell neli, põskkoopad põlevad ja olulisimatele kirjadele pole ikka vastuseid. Küll tulevad ka vastused. Jumal on hea! Keetsime õpetaja Vilvega ühed mõnusad kohvid, arutasime elulaade ja suhtumisi, suhteid ja võimalusi.

Olin Indile kangesti tänulik, et pärast kodule külaliste järel kerge pai tegemist kammis ta täiesti vabatahtlikult mu juukseid. Juuste kammimine oli Lius parim hetk – Brigita seisis mu selja taga, kui kirjutasin, kammis ja tegi patse. Nüüd kammib Indi – ja ootab patse 😀 Hästi-hästi, las kasvavad. Hallikirjud lillelapse patsid 😀

Sajandal katsel sain telefonitsi auto-Kristjani kusagilt kapoti alt kätte. Auto oli sedavõrd valmis, et sõita võis – aga bensupaagi salongipoolne osa tegemata, istmed ristirästi, jõrmi bensuhaisu kõik ilm täis. Kordategemiseks leiti neljapäeval kell neli üks tund. Mis tähendab, et Inglikaitse pere ja Karksi-Nuia uued hõimlased koera kaudu peavad üsna hommikul tulema ja pool neli läheme õnnelikena laiali.

Väimehe auto pistsin puksiiri taha hoiule. Enda omaga leekisin koju, võtsin käru – ja heina järele. Ossaissand, milline hais, põuatolm – ja veel kord hais…

Otse loomulikult söödeti meil kõhud täis, saime oma kolm plänni piima ja kaks rulli heina – millele metsataadid kahekesi mitu meetrit lisanööri ümber kruttisid. Põuast tolmavaid teid pidi koju tuikunult – kasepunga tinktuur, mida mulle tulitava ja lehma häält tegeva koonu peale määriti, mõjus tõesti – mitte ainult teadmine, et määriti – tegime Indiga kangelasteo.

Lükkasime kahekesi kaks täiesti lapergust heinamütsakut hobukoplisse. Meie Indiga kahekesi jah! Tütar oli seejuures uskumatult asjalik ja konkreetne – juhtis pärakäru võimalikult väravast sisse tagurdamist – saatis segavad hobunad jalust nii veenvalt, et vanamoor lõi kulpi ja Namaste kulmud kerkisid pealaele. Piimad kaevu. Kõik riided pessu. Oijee, volbripäeval tuleb ülitõsine autopesu, kui auto sellest mitmeosalisest katsumusest lõpuks väljub… Mis tolm ja bensuhais, kaos ja lärm ja üldse appi…

Praegu mängib Indi flööti, et liiga äkki liiga vaikseks ei jääks, lasin Namaste poolkonnal tunnikese uudseiheina nosida, siis tuli vahetus – seitsmest kümneni Nibiru poolkond õues – ja tuttu. Ilmselt ei juhtuks midagi katastroofilist, kui hobunad koos õue laseksin – aga mul on turvalisem ja tasakaalukam tunne, ma saan nendega lähemalt ja tegelikumalt suhelda – ja kirjatööde vahele sobivad just need kolme-neljatunnised pausid kallistamistega.

Metsapere selgitas, miks nad meid on lapsendanud – keegi peab ka meid kaitsma ja toetama, kui kõik ilm arvab kadedalt, et oleme muretud lillelapsed, kellele küllus varvastki liigutamata sülle valgub – et mul oma töö jaoks natukenegi rohkem jõudu, aega ja elurõõmu oleks – sellepärast nad meid Indiga emmevad-issivadki. Mehiselt süüa teevad iga päev – materjali on, inimesi liigub – ja mida meie, nirud, ka sööme… Oh heldekene küll… Aitäh…

Magamamineku ajaks oli põskkoobaste tulekahju järele andnud, ent nüüd põlesid lõuaalused lümfisõlmed ja kõigi hammaste juurealused. Teretorekene. Talv ja emotsioonid, kuutsüklilised materjalikaotused ja unevõlg on muretu lillelapse ära uuristanud. Aga umbrohi ei hävine. Ma pole mäletatavasti ei kartul ega apelsin, vaid ingver. Venceremos!

Viimase õhtuse hobuvahetuse ajal istusin äsjatoodud heinarullisse ja… sulasin ära. Nibiru heitis mulle sõna otseses mõttes sülle ja loendamatud metsalinnud laskusid söömisplatsile. Viiksatasin, et omavahel öeldes olen ma ka siin… Aga ma sobisin lindudele. Nad otsustasid, et see lõõskava näokoljuga asi seal nurruva varsa all pole ohtlik – ja olid minust mõnekümne sentimeetri kaugusel. Isa, kas Sul oli mind tehes tõesti Lumivalgeke nii silme ees, et isegi tänased metsalinnud jäid Su taotlust uskuma? Püüan nende usku õigustada ja usaldust väärida.

Üks moodus selleks on Tulelaps Vaike koduleheküljesse sukeldumine – jääb ööseks settima ja hommikul olen tema jaoks valmis. Ta soovis Reedalt kotitäie sitta – see ei tee mu auto segipaisatud-lehkavat sisemust enam kuidagimoodi hullemaks 😀 😀 😀

Nibirust tuleb Inimeste Hobune – talle meeldivad lapsed, ta on nõus, et teda puudutatakse, ta jutustab ja suhtleb, annab jalgu ja poeb sülle. Tajagi vaatab imestusega. Mann ei imesta – tema on samasugune. Ja uuemal ajal ongi nad kahekesi kaelakuti. Nagu ka teise vahetuse puhul – ka Namaste ja tädi Mann on südamesõbrannad. Oh, milline perekond… Aitäh – ja täna veel üks lisaaitäh Erkile, kes mu teksti ja muinasmaa kohta väga ilusaid sõnu ütles. Nurr 😀