2.-4.mai

„Teha ühte asja korraga“ — nii defineeris Zen’i põhiolemust üks Zen’i meister. Teha ühte asja korraga, tähendab olla täielikult selles, mida sa teed, anda sellele kogu oma tähelepanu. See on alistunud tegutsemine — väestatud tegutsemine.

Just sellele põhimõttele ehitasin merepääste-Marge teksti – ja näe, Zen on juba öelnud 😀

Ja õigupoolest selle põhimõtte järgi elamegi – muidu oleks ammu sõlme läinud. Kui vaid neid märke ometi õigel ajal märkaks… Õigemini – tõlgendada oskaks. Eile õhtul, kui hobuseid vahetasin turritas Lilli-kiisu teel talliesist teed pidi metsa poole. Mõtlesin tema turritamist põrnitsedes – pean ta ööseks tuppa kutsuma. Aga mul oli külm. Ja lasteisa halistas et soovib poja tuppa pesa, tegi eksami ära ja väljub teiste ohvitser-eksaminandide ähmis väljast. Ja kaks kirjatööd nõudsid otste sõlmimist. Kusjuures ühe sõlmisin ikkagi alles täna. Seega ütlesin ähh – ja õigupoolest oli see ime, et täna üheksa ajal oma hinge-Lilli tagasi sain.

Tugevasti vasakut tagumist liibates, liivase, puidu-sambla-lõhnalisena liipas kohe pärast Lõvide lahkumist – Alo ja Aleksander sõitsid läbi Alu staabi Tartusse – lagedale. Nojah, ohvitsöörid on korduvalt öelnud, et ta on kole kandiline kääbik… Kõik luud-liigesed-kõõlused terved, aga ütlemata ehmunud. Nurrus ja hädaldas, sõi ja magas. Ja nautis seda, et me Indiga teda lohutasime-hellitasime. Kuhu vahele-alla-sisse mu kiisu iganes jäi – tema kojujõudmine on tõeline kingitus. Aitäh.

Reedel korraldas Jumal asjad valutumalt. Kuna merepääste-Kalevi jahtklubi Marge oli tulemas, viisin Indile jalgratta, millega ise koju tulla. Ratast koolimaja taha parklasse viies leidsin ümberkukkunud rataste vahele lõksu jäänud loomakese. Siil. Mind nähes ütles kergendusega – tänu taevale, et tulid, ma olen parajas jamas. Ei tõmbunud kerra ega turtsunud, vaid peaaegu ronis mulle kampsunivarrukatesse. Viisin ta kõrvalmaja aeda kuuri juurde.

Marge kui päästja külaskäik päästis siili 😀 Vestlesime temaga kolm tundi, imetlesin tema Kohaloleku oskust. Tekst tekkis, kui tema lahkudes boksid tegin ja ennast tasakaalustasin. Misjärel tippisin arvutti Vaike teksti.

Rita kirjutas, et tahaks koos minuga indiaanilaagrisse minna. Neli päeva, kaks-kolmsada raha, et indiaanlased Eestisse lennutada… Ma ei saa ju! Tütrepere võiks muidugi need päevad siin olla – aga see raha… Ja ma ei taha. Kodu üksi jätta. Ega kooris indiaanelda. Mul on kodus igapäevane indilaager oma tseremooniatega.

Üks Jaanus tahtis klassivend Ivari autot osta, vahendasin neid – ja jälgisin, kuidas selline näiline eimiski võtab hulga aega ja energiat. Meie igapäevast killustumist õpeta meil vältima tänapäev ja õpeta meid ütlema ei või panustama teenetesse võimalikult vähe…

Sepp Andrus oli märkide märkamise ja inimeseks olemise kõrgema kaare kingitus. Kasutan feissarit tööks ja suhtluseks ning teavitusi enamasti huupi ei uuri. Neljapäeval klikkisin sepa postitusele – ja veerand tunni pärast oli kokku lepitud. Kui küsisin, kas ta on ka selliste varssadega kokku puutunud, kel päitseid pole peas olnud, ütles ta ujedalt – mõnda ikka olen näinud…

Tegelikult oli suur õnn, et ma mõnevõrra vastu puikleva Reeda tema juurest peale noppisin ja siia tõin, kui Andrus hobust lausus. See oli ilus ja helge ja oskuslik, mida tegi Namastega mees, kes naudib keerulisi hobuseid kui väljakutseid. Kui Maruusja oli värgitud panime emme risti boksi, nii et jahmunud tütrele jäi väike ruum, kus Andrusega tantsida. Meister libistas talle oheliku esmalt ümber kaela ja sealt üle nina, tantsis kümmekond ringi mööda boksi. Maruusja värises – ent mõistis, mis plaanis – ja seisis vaprusest värisedes risti lapsel ees. Meie Reedaga rahustasime-julgustasime… ja siis olid neiukesel päitsed peas. Parajaks pandud. Oheliku põhimõte läbi mõeldud ja arvesse võetud. Jalgu on ta alati kenasti andnud – nii et värkis Andrus teda juba niimoodi, et ohelik tilbendas maas ja Namaste oli temaga väga nõus. Toetas koonu ta seljale, nägu muutus sekundiga – LAUSUTUD!

Kui kaunis on näha tööd, mida inimene oskab ja armastab ja milleks loodud on. Kui Andrus Manni värkis, toetus Indi nagunii kolmel jalal seisvale sõbratarile. Kuna Reet hoidis Tajat ja mina pildistasin, ei toetanud Taja kellelegi selga – selleks olen mina 😀 – küll aga toetas Mann seppa, kes Tajat värkis. Sellised ilusad toetamised ja hoidmised.

Kuna reedel tõi Alusse läinud Alo Aleksandri siia, nägi poeg – kui nägi. Ja tõi lammastele metsast kuused. Jaak tõi piima ja põskkoobaste-hambajuurte-kõrvataguste võiet. Mihkel ja Hanna inspireerisid kokku leppima, et teisipäeval lähen koos noortega heinale – näevad ära, kus elavad nood tasapisi meie sugulasteks saanud sõbrad 😀

Grill sai valmis just siis, kui Reti lauluproovist tuli. Saun oli valmis laste papa tulekuks. Istusime temaga nagu väsind võitluskaaslased lava alumisel astmel – saarepuu, uiui! – ja võtsime viimaste perioodide võitluste võite-kaotusi kokku. Võidud, aina võidud.

Hommikul sõitis Marge tekst paberile. Tegin tolmuimejaringi ning võtsin koos Vaikega neti vahendusel tema teksti uuesti ette – tegime kvalitatiivse hüppe. Õhtul veel ühe – ja täna hommikul ka. need on ühed põnevad vestlused, mis panevad üha ja jälle ja veel võtmeid lukuaukudesse.

Eile lendasime lastega Raplasse sepale sulli võtma – pistsime tee peal munad Reti laupäevahommikusse kööki, tühjendasime pangaautomaati, ostsime hullutavalt lõhnavaid värskelt hapendatud kurkeja rediseid.

Rääkisime Reti sõbratari Eegega lambaliha tekkimise tähtaegadest – ja mul tekkis palju täpseid mõtteid. Sünkrooni tahtel tellis naine, kelle tütre sünnipäev eile oli ja kellest siin jutustasin, täna mu väimehelt kahekohalise kiiktooli. Ning hommikul poe ees kohatud Ulvi tuli õhtul koos autotäie omadega meile. Kõik on nii paigas… Aitäh.

Nagu on paigas seegi, et Reet pidi Namaste päitsetamise-värkimise ajal püksi pissima, sest ma oma värvirohkes kõnepruugis ütlesin, et Andrus on suure M-iga Meister 😀

Seoses mitmepäevase lumesajuga kütsin ahjud, tegin lastele lõuna, töötlesin-jagasin pildid, vastasinkirjad – Indi vastas noore perenaisena kõnele talgustaabist… Jah, minu 7aastane tütar ütles teeme-äradele, et täna on meil hobuste värkimine, suurüritus on järgmisel nädalal. Ja talle öeldi, et meie vigursaagimise pere- ja teemapäev teeb teeme-ära-kampaaniale au mistahes laupäeval 😀

Koostasin õhtuplliku töödelisti – üsna 3 päeva pikk 😀

Ulvi sai seoses tütre Dea Tallinnasse kibelemisega vaid tunnikese – aga selle eest intensiivse! – siin olla. Lembitul pole enam patsi. 11 aastat Soomes elanud tütre lapsed räägivad soome keelt. Aga ehtekunstnik Dea töötab Solarises – ja me näeme teda juba esmaspäeval, kui Aunaste salvestusele sõidame. Eile sõitsid meie saripõgenikud igast koplist välja. Talled kolm ringi koplist välja. Kutsikad nii hobu- kui lambakoplisse – kuidas, kurat??? Karekas ja Plix-Beibe tulevane pere – tehke midagi!

Mina tõmbasin fotod üles – et Andrusele uues ümbruses tänuväärt klientuuri tekitada. Olin tänulik Krissu tänu eest – tänas Eesti Naise juubelinumbris ilmunud loo eest. Ja siis…

Oh, milline luuletus mu Colorado-hingesugulaselt cremello-kasvatajalt-Stephanielt…

 

When I Am An Old Horsewoman
I shall wear turquoise and diamonds,
And a straw hat that doesn’t suit me
And I shall spend my social security on
white wine and carrots,
And sit in my alleyway of my barn
And listen to my horses breathe.

I will sneak out in the middle of a summer night
And ride the old bay gelding,
Across the moonstruck meadow
If my old bones will allow
And when people come to call, I will smile and nod
As I walk past the gardens to the barn
and show instead the flowers growing
inside stalls fresh-lined with straw.

I will shovel and sweat and wear hay in my hair
as if it were a jewel
And I will be an embarrassment to ALL
Who will not yet have found the peace in being free
to have a horse as a best friend
A friend who waits at midnight hour
With muzzle and nicker and patient eyes
For the kind of woman I will be
When I am old.

-Author Patty Barnhart

 

Täna, pühapäeval tõlgin selle Maie jaoks ära. Oli hommik rahe ja musinatega. Namaste müsteerium püsib – ta pole kõlisevatest päitsetest põrmugi häiritud – pigem naudib neid. Hommikused pudrumäed ja piimajõed olid õpetlikud. Poja ajas õe tee ümber, mispeale sõimas õde – minu palve peale ojad ära koristada ja õele uus tee keeta, võttis nii näotult sõna, et sai isalt korraliku verbaalse kolaka. Aga pärast olin paha ikka mina, kes ma ei sõidelnud – vaid kellele poiss ise peega näkku kargas. Mina jäin vaatamata vaikimisele lahkumiskallita.

Marge teksti kirjutamisele järgnes ülipõnev infovahetus Vaikega. Ootamatute pööretega. Kaks kolmandikku Lillit jõudis koju tagasi – küll see liipamine järele annab. Ja õhtupoolikul on mul üks konkreetne tekst kirjutada – nii et püsin kenasti väestatud keskmes, nagu õpetab Zen. Ühtlasi tuletan meelde:

 

*

Soone talu korraldab 10.mail kell 10 puitskulptuuride vigursaagimise pere-õppe-teemapäeva. See on abiks põhikoolinoorte kutsevalikul, inspiratsiooniks peredele ning kogukonnale.

Ettevõte Arborest OÜ langetas oma aja ära elanud saarepuude rivi talu naabritepoolse tee äärest. Jätsime 15 puukujude saagimiseks sobivat kõrget kändu. On ka lahtiseid saagimissobivaid pakke, millest loodu on võimalik pärast koju kaasa võtta. Üks suur kodu, kuhu läheb nimeline puukuju, on Valtu lasteaed Pesapuu. Puitskulptuuride saagimisele kutsume kutsevaliku eas koolinoori – ning nende pered. Perepäeval pakume:

1. Loeng puude hingeelust ning puudesse suhtumise eetikast (Luua-kooli õppejõud Heiki Hanso)
2. Loeng ja praktika ohutusest ja turvalisusest puidu töötlemisel (Arborest juht Hannes Valdna)
3. Ettekujutus kutsevaliku võimalustest – kutsume nii vigursaagijaid kui Luua-tüdrukuid ka naiste seast – nt. Kreedera Arula – et näidata: puude kasvatamine, hooldamine ja töötlemine on ka naiste ala
4. Kutsevaliku ees seisvate noorte emadele-isadele avastamisvõimalus, mida oma kodutalu kändudest teha ning millised avastamata anded neil endil võivad olla
5. Lisaks kändudele, mis jäävad skulptuuridena loovus- ja loodustallu, saeme ka väiksemaid kujusid, mida saab kaasa võtta
6. Loeng  elust loovus- ja loomakasvatustalus (Kati Saara Vatmann)
7. Piknik koos hobuste-ponide-lammastega

Isadel ja meesõpetajatel palume kaasa võtta mootorsaed, mis endale juba tuttavad-käepärased.

Emadel ja naisõpetajatel on võimalus müüa ja pakkuda omaküpsetatud-valmistatud suupisteid.

Tere tulemast eriliselt lahedale laupäevale! www.aabramihobulausujad.ee – 5107709