5.mai

Laupäevane vigursaagimise perepäev käsib mul sel nädalal lambavillad ära pesta. Need seisavad saunas suurtes pottides, aga potte on vaja supi keetmiseks. Mis siis ikka. Peseme. Vaatamata sellele, et pea iga päev on talin ja suur käsikiri põleb. Kusjuures mida meeleheitlikumalt keskendun, seda kindlamalt tuleb Indi lobisema ja kallistama. Aitäh.

Eile oli mu keskkooliaegse poihvrendi sünnipäev ja lühidalt jumalaga jätmas käinud Barbara teise tulemise-kiire minemise päev. Jaanika kirjeldas õhtul oma viimaseid aegu – metsas, preeriakojas – eks ma ju saaks, kui tahaks, ka. Ju ei taha. Ka siis, kui lammaste lõugamine ajab leili, kutsikad turnivad kus-iganes ja hobuste hooldamine kisub rutiinseks – ikka on mu koht praegu nende juures. Nii, nagu Vaike on oma Valgussaarel – sest see on praegu oluline.

Eile õhtul miskipärast kogunenud ärrituse maandamiseks tõlkisingi luuletuse ära:

 

When I Am An Old Horsewoman
I shall wear turquoise and diamonds,
And a straw hat that doesn’t suit me
And I shall spend my social security on
white wine and carrots,
And sit in my alleyway of my barn
And listen to my horses breathe.

I will sneak out in the middle of a summer night
And ride the old bay gelding,
Across the moonstruck meadow
If my old bones will allow
And when people come to call, I will smile and nod
As I walk past the gardens to the barn
and show instead the flowers growing
inside stalls fresh-lined with straw.

I will shovel and sweat and wear hay in my hair
as if it were a jewel
And I will be an embarrassment to ALL
Who will not yet have found the peace in being free
to have a horse as a best friend
A friend who waits at midnight hour
With muzzle and nicker and patient eyes
For the kind of woman I will be
When I am old.

-Author Patty Barnhart

 

Kui vana hobunaine olen,

kannan türkiisi, teemanteid.

Õlgkübar sobimatu, kole –

ja ostan kogu pensionist

ma valget veini, porgandeid

ja istun teel, mis viib mu talli

ning kuulan hobuhingamist.

 

Ma hiilin suveöösel välja

ja kappan vana ruunaga

kuupaistest helendaval väljal –

kui vanad kondid lubavad.

Ma külastajatele näitan

talli ümber laiuvaid

viljapõlde – mitte lilli

ja puhtaid bokse põhuseid.

 

Endiselt ma higisena

kannan heinu juusteehteks,

Rahumeeli hämmastan ma

kõiki, ise kes ei leia

rahu vabadusest olla

parim sõber hobusega.

See sõber südaöölgi ootab

nohinal ja krõmpsutades

kannatlikul pilgul

seda naist, kelleks

saan, kui vana olen.

 

Tõlkimise käigus mõistsin, miks Lilli viga sai. Mis toimub minu hingega, käib läbi tema keha. Kuna mina olin hingeliselt haiget saanud, näitas kass seda kehaga. Pikk paranemine tuleb. Kuni mina piilun mööda netti neid, kes kuuluvad mu ellu, ent ei kuulu ka ega saa selle haige olukorra vastu midagi tegelikku teha, seni kass põebki. Minu ülesanne on mitte midagi tehes probleem lahendada. Tänada võimaluse eest netiski nendega kohtuda, kelle puudumine mu elust, kuhu nad kuuluvad, mitte hädaldada, et see teeb haiget ja katki. Katki-jutt pole minu ampluaa. Lahendada-lahendada-lahendada – samas mitte midagi tehes. Väga mõistlik jutt tuli nüüd küll 😀

Hommikune PRIAkäik oli sissejuhatus järgmisele. Ka panka tuleb veel kord minna. Agrovarusse kassitoidu järele jõudsin enne pensionipäeva 😀 Kui selgus, et mu autol on tuled kadunud ja homme siis, kui Indi läheb hambaarstile, läheb auto jälle arstile, oli mõtlemiskoht. Miks on Margoti autol järjest juba teine viga – ja minu omal ka – valed sõidud???

Tänane Tallinna-sõit oli küll õige. Enne Maire saadet rääkisime Karmeliga, kas ja miks ja kuidas me enam telemajas töötada ei tahaks. Mairega lendlesime nagu kaks liblikat õielt õiele – pindamisi ja pealiskaudselt – ajapuudus! Ühele küsimusele jäi mul vastamata. Ta küsis, miks ma ometi nii ilus ja noor olen. Ee-möö, ütlesin tõuse-sära-salvestusel. Pärast mõtlesin välja – ühest küljest nagu oleksin raisatud, eksju, meheta puha – teisalt teebki just see ilusaks, et meest pole mind raiskamas. Aamen.

Vaatasime Solarises Rio 2 – oi kui hea, no ma lihtsalt armastan neid multikaid – ja 3D-s Rios ja Amazonase vihmametsades naerda ja nutta ja täitsa ära olla. Aitäh.

Kodus oli Maruusjal külm, kutsikad ähmis – koerte aediku uks oli tuulega kinni lennanud. Kütsime ahjud, tegime tolmuimejaringi ja õhtusöögi – ja eks ma püüan ikka õhtuste sarjade saatel ühtteist peast ja sõrmist arvutisse ka voolutada 😀

 

*

Soone talu korraldab 10.mail kell 10 puitskulptuuride vigursaagimise pere-õppe-teemapäeva. See on abiks põhikoolinoorte kutsevalikul, inspiratsiooniks peredele ning kogukonnale.

Ettevõte Arborest OÜ langetas oma aja ära elanud saarepuude rivi talu naabritepoolse tee äärest. Jätsime 15 puukujude saagimiseks sobivat kõrget kändu. On ka lahtiseid saagimissobivaid pakke, millest loodu on võimalik pärast koju kaasa võtta. Üks suur kodu, kuhu läheb nimeline puukuju, on Valtu lasteaed Pesapuu. Puitskulptuuride saagimisele kutsume kutsevaliku eas koolinoori – ning nende pered. Perepäeval pakume:

1. Loeng puude hingeelust ning puudesse suhtumise eetikast (Luua-kooli õppejõud Heiki Hanso)
2. Loeng ja praktika ohutusest ja turvalisusest puidu töötlemisel (Arborest juht Hannes Valdna)
3. Ettekujutus kutsevaliku võimalustest – kutsume nii vigursaagijaid kui Luua-tüdrukuid ka naiste seast – nt. Kreedera Arula – et näidata: puude kasvatamine, hooldamine ja töötlemine on ka naiste ala
4. Kutsevaliku ees seisvate noorte emadele-isadele avastamisvõimalus, mida oma kodutalu kändudest teha ning millised avastamata anded neil endil võivad olla
5. Lisaks kändudele, mis jäävad skulptuuridena loovus- ja loodustallu, saeme ka väiksemaid kujusid, mida saab kaasa võtta
6. Loeng  elust loovus- ja loomakasvatustalus (Kati Saara Vatmann)
7. Piknik koos hobuste-ponide-lammastega

Isadel ja meesõpetajatel palume kaasa võtta mootorsaed, mis endale juba tuttavad-käepärased.

Emadel ja naisõpetajatel on võimalus müüa ja pakkuda omaküpsetatud-valmistatud suupisteid.

Tere tulemast eriliselt lahedale laupäevale! www.aabramihobulausujad.ee – 5107709