10.-12.mai

Kui ma kogu olemusega Isa ei tunnetaks ega usaldaks – uskumine polegi täpne sõna – siis nüüd küll hakkaksin usaldama. Sellist sünkrooni ja sujumist ei oskaks palvetadeski paluda – järelikult on Jumal kodus. Meie kodus. Kodu kinkis meile emadepäevaks Voolamise. Tänu sellele mahtus igasse päeva vähemalt nädal – enamgi. Terve maailm. Ja polnud rapsimist. Rahu.

Karekas ja Mardikas tulid mõlemad selgest kohusetundest üsna suure hilinemisega. Võtsid hoovis Mihkli toolidel tibakene hoogu. Ja siis hakkasid asjad juhtuma. Karekas tuli nagunii Šunkale järele – tänan küsimast, ta ei saanud isa käest peksa, kui täpselt oma koerteisikuga koju jõudis. Bioväljad ka mõlemal ühesugused sumesinised 😀

Mardikas istus Mihkli toodangul ja juurdles tislerina, kas ja mis. Ja korraga ronis Plix-Beibekene talle sülle – õla peale – ja võttis endale peremehe. Varsti 8 miljardi seast valis. Niimoodi hetkega. Vähe sellest, et Plix jõudis kohale –Bella tõusid selja tagant oma tütre uue isanda õla najale ja andis lapse üle.

Mardika pilk, mida sel hetkel nägin, ütles kõik. Sel hetkel ütles Karekas mulle selle tähelepaneku peale – ära jama. Nad polnud Karekaga üldse tulijad – aga mootorsaagisid maailma parimad kujud – Maire Põldma oma geniaalsete tööde ja õpetajaoskusega ei tule arvesse, tema on lihtsalt tema – Heiki on Heiki – ja Hannes on Hannes, nii et kõik olidki absoluutselt maailma parimad.

Pardon, püüan kohusetundlikult kolm viimast päeva raamatusse püüda – laupäev oli 24tunnine tööpäev, kolm tundi und – ja 18tunnine emadepäeva-maraton otsa – sellest tuleneb, et kõik on läbisegi ja tagurpidi.

Elfriide minek oli tegelikult veel valusam ja kurvem kui kartsin – kuradi talueluvalu… – kui saepäev oli sooritatud ja rahvas lahkunud, sõitsime Indi ja Mardikaga poodi – ja sealt edasi Estonia järve äärde. Karekunn kullake oli meie naastes selle, kes meist kõigist kord jääb, rippu ja lahti saanud ning mina pidin meid kõiki kiitma, et selle otsuse tegime. Tädi oli nii rasvas, et seda suve ta üle poleks elanud. Südame ümber oli kilone rasvakott. Sisikonna lohistasin kanaaedikusse – ja otsisin seal totaalse rasva seest – aga sügavkülma läks küünalde tegemiseks paarkümmend kilo selget rasva…  kümme minutit neerusid. Täitsa… pekis. Sõna otseses mõttes.

Aitäh, Elfriide nelja aasta ühise teekonna eest – Sinu poeg Engelbert on juba esimesed lapsed saanud, tütrepoeg Elbrus on tubli sugujäär, tütretütar Elf elab Põhjalahe ääres, tütar Oikuitore kasvatab kaht tütart, kellest Eliise Mää jääb meile… Aitäh, memmeke… Kurat, kui kurb… Näh…

Ofelia läheb Orelipoistega Kareka juurde kuu lõpus. Kormoräääääääni, Kandle ja Kitarri järele tunduvad Jabara omad varemgi jõudvat.

Istusin täna hommikul pikalt Alfaga kaelakuti. Ogalik toetas molu ühele, Amatsoon teisele õlale. Kummagi tütred nende kõrval. Nad ütlesid: ära süüdista ennast, Elfriidel on nüüd hea, ta tänab sind. Jajah, küllap ma tahtsin niimoodi kuulda. Igatahes nad pidasid minuga pika ja sooja sõnatu kõne.

Lady Di kirjutas:

Mõtlesin Sinu lambanduse üle. Küllap sellega on nii nagu inimestega, lihtsalt saad aru, kes on vaimu vägistajad, kes toetajad. Sama siin pool. Kõige hullem, et vahel ma vihkan kõiku pudulojuseid enese ümber, ennast ka. Eriti, kui tekib purki pandu tunne ja tiivad laperdamisest väsivad. Aga siis märkad ühel hetkel purgisuud ja pääsed jälle välja – veel suuremasse purki. Areng või midagi sellist. Hääd inimesed mõtlevad ikka lollidele lohutusi välja ja me usume ka. Miski peab ju lohutama ja elamist elamisväärsena näitama. Aamuidu on ju kõik kenasti 🙂 Rügame edasi, päikeselaps!

On-on, miks-ei-on.

Diku ise? Ise läheb tööle…

Meie läksime pärast vigursaagimist-arboristika etteastet-biopulsariga mõõtmist ja Elfriide-endi sauna. Indi muuseas nülgis ja tükeldas – mina ainult sorteerisin-jagasin-kasisin. Kus on lastekaitse silmad? Siin võiksid olla. Kui väike perenaine on otsustanud kauase teekaaslase väärikalt teele saata ja tema maist keha austavalt kohelda, on tal see õigus ja au. Ma ei pildistanud. Ehkki see oleks pildialbumis vajalik lehekülg. Brigital on selline… Mu ristilaste ematalus tehtud. Rahulik ja loomulik. Väike ingellik tüdruk. Kareka teritatud puss. Hiiglaslik rasvane kere – lapsest kordi suurem – ja rahulik toimetamine. Kusjuures Indi maalis Karekunni tegusale torsole sõrmega kena veremaalingu. Täiesti reaalse. Mnjaa…

Saunas jäin Indi vanni enamvähem magama, mõtsin lastešampuse, mille poisid meile tõid, rindu tõmmata ja magama voolata – ja siis teatasid indiaanlased, et neil on nüüd hädasti Raplaga tutvuma minna.

Ahah.

Viimasel hetkel tuli meelde silmad värvida. Nõmme kõrtsis mängisid Maltised, hea meel oli neid kohata. Üle ühe tantsisime Karekaga – siis tõmbas ta kogu kõrtsi käima, kuni Mardikaga lobisesime – keegi hallipäine lokiline daam tegi mulle põsele pai. Aitäh.

Meie pubis, kuhu koduteel sisse vaatasime, mängis Kareka malevakaaslane. Armas.

Kolmest koju, seitsmest üleval.

Kolmest laupäeval kõige muu kõrvalt koostatava loo esimese loo telg sai pärast hommikust musinate emmemist kokku. Kui Mardikas ärgates naisekäega tehtud omletti palus… siis leidus küll käsi, mis laudast need munad tõi – aga seejärel vupsasin õue – liha oli vaja jagada-pakkida, riistad rajust rasvast pesta, sügavkülm puhtaks pesta.

Seejärel – ehkki eilased vennad leidsid, et aega on kõigeks küllalt – ajasin nad autosse, võtsime Reedalt käru, sest minu oma on väimehe käes – vastu andsime kintsu jalaga Mirra jaoks – võtsime kärust pvcpostid maha, panime siin Mihkli toolid-seemnekartulid-kintsu – jalakesega Elsale – peale ja Hausisse.

Metsataadi juures anti vajajatele klõmaks eilseõhtuvastast ravumit ja seejärel lükkasid poisid – ka järgmiste kordade tarvis – rea heinarulle alla – ning oligi mul emadepäeva puhul pardal kolm väga viltu installitud rulli – ise tehtud, hästi tehtud 😀

Kaks rulli koos Mardikaga ette hobustele, üks lammastele – talled käivad vastsest söödamäest hoolimata ikka paha peal – inimeste mõõtes – ja eided lähevad järjest paksemaks. Õhtustes meeleoludes ütles mu vend indianismuses kahele väga rasvas miss piggyle – te olete nagu Elfriided, ma tean, mis teie sees on… Vabandust, Elfriide – aga see oli tabav ja hirmus naljakas. Pardon, ütleja – ehkki selle üle pole viisakas naerda, oli see üks ütlemata tabav võrdlus. Ja minu kallite ülesöönute – Mötsu ja Elfriide – sisemise ilu pildid peaks panema hambrugeriputkade seintele. Aamen.

Emadepäeva keskpäeval, kui heinad kodus ja ees, selgus, et Mardikas ikka mõtlebki koeravõtmist päris tõsiselt. Tema esimene koer. Kellega ta on tuttav sellest saadik, kui teda oli kolm-neli nädalat emme kõhus. Nii, nagu ta teatas, et ei sae – ja saagis! – polnud tal mingit koeravõtuplaani – ja võttis!

Kutsikad-krõbud-osa lambast nende – õnneks nahksisuga 😀 autosse – ja – tupsu-tadaa!

Ja algaski Emadepäev Indiga.

Tõstsime kutsikate tekid kärusse – tegime nende aediku puhtaks – panime puud tuppaviimiseks korvidesse – kärutasime tekid allikasse – seal kalossist konnasid välja valades saatsin impulsiivselt sms-naeratuse miniale – ja jõudsin veendumusele, et ei steriliseeri kollaBellat – vähemalt mitte enne kolmandat pesakonda paari aasta pärast. Nii palju rõõmu ja tööd, segadust ja elu oli sellest pesakonnast – ja eelmisest – ja nii mitmeid õnnelikke inimesi nüüd. Aitäh, Bella!

Allikalt tagasi, vedasime puiduhakke aita põranda puhastuseks – lõikasime kaks ohtlikku juppi okastraati Indi toodud õigete tangidega !!! maha – pesime kahekesi auto puhtaks – jagasime potisisu lindudele – tassisime neljast ahjust tuhad välja – kütsime ahjud soojaks – kuni Indi oma tuba koristas, tegin sõbrannade boksid puhtaks – pesin kolm masinatäit pesu – ja siis tuli tubahaaval kodule kahetunnine pai – vahepeal jagamisring külas – misjärel koristasin sauna ja panin voodipesud likku – neid sai täna viis masinatäit. Tehtud.

Kus on akudrelli laadija? Akudrelli laadija koos ühe akuga on eiteakus. Karekas ei tea. Aleksander ei tea. Joel ei tea. Appinoh!

Aga see-eest tuli praegu arborist Heiki, mu kullakalli päikeselise Hanso-poisi telefonikõne – et neile meeldis – ja et selliseid asju peaks tegema kõigis Eestimaa külades ja üldse. Oh kallimusipai…

Vigursaagimise süda ja hing oli hiidlanna, erakordselt kuldne nais-Nipernaadi Maire Põldma. Kõige muu süda ja hing olid Heiki ja Hannes. Nad jälgisid rahulikult, kuidas projektiguru teatas, et läheb lastega loomaaeda, üks ürituse peategelastest läheb lastega keraamikaringi, üks aktivist vaatab binokliga ja peegliga, üks valmistub hommikust saadik õhtuseks juubeliks, üks… Ühesõnaga poisid muhelesid – nii Eesti! Nii tuttav värk. Vedel ja vastutöötav, toonuseta ja reetlik. Ja mis siis? Kui õhtul Indi ja indiaanlasega poes käisin, könnas paarkümmend kohalikku selli poe juures laululaval ikka nihhuijaadki teha – ehkki nendele ju see kutsevalikupäev justkui mõeldud oli. Või siis mitte. Tsiteerides Jaanikat – kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida.

Tuli üle 40 inimese. Täiesti ootamatud inimesed seejuures – väga ja väga kuldsed ja tegusad. Täpselt need, kes pidid tulema ja omavahel sobima.

Tänu sellele, et Helen soovitas mu kimbatuse peale – fotokas läks nässu, raisk! – naabrinaisele helistada, sai Inge mõnusa fotograafipäeva, järgmisel päeval olnud sünnipäevaks Heiki tehtud austerservikupaku ja Nibiruga sügava silmsideme. Ilus ja hea. Aitäh.

Meil oli 4 masinat – kaks veokit, mille peale käis nii hakkemasin kui väiketraktor – ja tosin saagi. Ühest küljest ütlesin, et minule on edaspidi mõtet kosja tulla ei mersu ega valge hobusega, vaid just sellise muheda trakatsiga. Teisalt oli kõiki ja kõike paras jagu, et oleks turvaline ja hallatud-vallatud. Kolmandaks oleks nii loomadele kui mulle rohkem kui AliBaba ja 40 röövlit liig olnud. Ihuüksi kogu värki teenindades kulusid mu jalad nagunii tagumikku tagasi. Ja ka hobustele oli see sagin-mürin ülim – kusjuures avastasin, et hobused jälgivad, kes masinat juhib – ja kus emme on. Kui Heiki-Hannes kuitahes valju agregaadiga neil nina all jurrasid, võeti asja rahulikult. Viirus roolis – kohe paanika. Rahva seas oli üks poiss, kes kohe oskab. Viirus, noh. Kui tema Arboresti trakatsiga ringi vaarus, läksid hobunad paanikasse. Olin tüübile just öelnud, et majja ei lähe  – ja juba oli ta Indi voodis tema arvutiga – kuni supi õue tarisin, jõudis lapsuke daamide kohvi keresse tõmmata – suutis aeleda aiavõrgu pelta küljest lahti – praegu just panime selle kinnisribaga koos Indiga tagasi – sai ka ühele koolitüdrukule väikese-valge-vilunud rusikaga kõhtu löödud… samavõrd kui ta ise on suur ja paks, on tal poole väiksem rusikas kui minul. Pidi ülbuse eest indiaanlastelt peksa saama – ning tema ema, kes ta osavalt siia jättis, püüdis talle järele tulles veel saada mulle pakutud põrsaid, seljageeli… No commento.

Seljageel – vt. www.tervisloodusest.weebly.com – tuli siia kahe daamiga, kes eelmisel päeval Valgussaarel diagnostikat tegid ja meie saepäeva Soonel veetsid. Nad said korraliku klientuuri – minu üllatuseks ka mitmed mehed! Biopulsar ühendab peopesapunktid arvutiga – see määrab biorütmide järgi organite talituse. Larissa on medõde ja tema kolleeg matemaatik-füüsik – Brigita klassiõe Laura ema. Selline suur maailm…

Seljageeli kinkisid need helged naised spst, et nägid mu tavalist päeva. Masin ütles, et sellise selgrooga nagu minul, suudetakse end vaid tänu ülitugevatele lihastele liigutada – kõvasti kahjustatud on nii kael kui ristluud – mõni ei liigutaks paremat kätt ega suudaks ratastoolist tõusta. Nojah, mulle meenus, kuidas sünnipäeval paar tundi oma varbaid ei tundnud ja puuriita teisaldades saunas salaja nutsin – aga lastele vahele jäin. Tjah, Taja ja Nibiru olid seda valu väärt.

Liigesed on läbi – vaja oleks Viva K-2 – maitjaa, kas süüa või mjaarida. Ja kurnatuse aste on selline, et maist päritolu inimene voodist ei tõuseks, a sel eidel ikka silm särab. Põhjus näitas end arvutiekraanil – helesinine. Mingi nipiga on poole aasta jooksul – mu raskeima talve jooksul – juhtunud totaalne shift. Olin sügisel auravisionis pildistades sügavsinine roheliste servadega – nüüd helesinine. Sinine, sinine, sinuga ei mängi me… Spst üleinimlik ja spst inimkari tõrjub-võõrastab – meie, helesiniste tsivilisatsioonis on kõik teisiti. Vaike väidab, et tulime inimestele seda õpetama – aga nad ju tapavad meid ära. Instinktiivne karjast väljaheitmine ja võõrastus. Üks kena neiu, kes kardab nii suhelda kui vastu töötada, küsis, millal tehakse ärgmisi kujusid. Nalja tegi või? Mõttel on ses mõttes jumet, et osa kände jäi voolimata küll. Ise teen. Pikendusjuhe on vaja hankida, et esikupistikust mootorsaega nendeni jõuda. Oksakohtadega pakud kinkisin saekuninganna Mairele – oh õnne, kui hea tunne!

Metsarahva panus on veel vaja korvata – nad tõid piima ja salatit, suitsuliha ja piima ja… – mul on üks mööblitükk, mida neil vaja on – ja ma unustasin selle eile kärru käratada.

Eile oligi arusaadavalt mõneti logiseva loogika päev, millele sekundeeris tarvidus liikvel püsimiseks konsumeerida perioodiliselt kaks ibukat. Loogika ütleb, et sitta ei torgita, haiseb niigi. Aga täna hommikul kirjutasin Oinas Tainase mammale siiski:

„Tervist. Aare Rihe võlgneb meile 100 eurot. Netipulga 4G tähtajalise lepingu kuutasu on 25 eurot kuus. Tema soovil ja valikul tegin selle lepingu oma firma EMT-paketi juurde – ei saa seda ei ümber teha ega lõpetada. Olenemata sellest, kas ja kes pulka kasutab. Elu on näidanud, et Teie poeg pole suuteline iseseisvalt majandama ega oma elu korraldama. Kõik talle võimaldatud koolitused ja töökohad on raisatud. Nende soetamiseks kulutatud summad samuti. Lisame juurde arstiabi ja autojuhiteenuse – ning tekib küsimus, miks ma tema viis autovargust ja kahe hinnalise maasturi hävitamise andeks andsin. Õigus küll, ta pidi need kriminaalkuriteod tööga korvama. Selle asemel tekitas kulusid ja konflikte üha juurde – emotsionaalsest survest ma ei räägigi. Liiga keeruline sõna.

Kuna puudulik ja tüsilik lapsepõlv jättis end DJ Arixiks tituleeriva noormehe teadvuses asjadevahelised seosed loomata, ei saa ta küll aru, kui suur väärtus on lõpetamata põhiharidusest hoolimata asendustaluniku koolitus, litsents ja amet – ent ma tahaksin need dokud siiski ära saata.

Teile, mitte talle – kuna ta on süüdimatu ja ebausaldusväärne, kaotab ta ka selle, nagu järjekordse telefoni. Facebookis võetud uus kasutajanimi Oinas Tainas on masendavalt täpne. Saadan Teie poja dokumendid Teile töökohta. Pärast seda, kui olete tema võla 100 eurot kandnud kontole Kati Saara Vatmann EE272200001103755044 Olen DJ Oinas Tainast hoiatanud, et minu firmadele kuulunud autode korduv varastamine ja purjuspäi üle katuse keeramine on ka tagasiulatuvalt ülesantav. Kuivõrd tema pole pidanud ainsatki lubadust ega täitnud ühtki kohustust, oleks mul väga lihtne lakata olemast suuremeelne. Seda enam, et aastate jooksul kogunenud maksmata trahvide-täiturinõuete koorem on viinud selleni, et asotsiaalse noormehe  vastu rakendatakse asenduskaristust. Kohus saatis selle doku tema kasuemale – ma ei tea, kui kauaks talle seda „asendust“ määrati. Väga lihtne oleks kogu kuritegude pagasi pealt teda päris kaua seal tuttavas asutuses hoida. Mis oleks talle selles mõttes lausa kingitus, et seal ei saaks ta ennast surnuks juua – mida ta iseseisvalt „elades“ ilmselgelt tegemas on. Ma ei näe põhjust minu laste arvelt 100 eurot talle läbustamiseks jätta. Selle nädala jooksul laekub 100 eurot – või koostab minu advokaat kena tagasiulatuva paketi, mis tagab pärast vabanemist elulõpuni ametliku miinimumpalga, kuna ülejäänu läheb minu lastele ja talule tekitatud pidevate kahjude korvamiseks. Ta ise ei saa ei ülekannet tehtud ega kokkulepitud kohtadesse tuldud. Seega tuleb Teil oma hilinenud emakohust täita. Tema järjekordset telefoninumbrit ma ei soovi. Ja kirjale vastata pole vaja. Düsgraafset lalinat, mille peatamiseks Teid FB sõbralistist kustutasin, ma ei loe. Ärge nähke vaeva.“

Jah, õigus on nii neil mu sõpradel, kes ütlevad – jäta see saast, kuni sellega tegeled, ei saa sa sellest hävivast hingest vabaks – kui neil sõpradel, kes ütlevad et lootusetule pätile pole põhjust  lisaks kogu kahjurlusele veel üht sajakast kinkida. Kui tema ema teeb ülekande, vabaneme teineteisest nii faktiliselt, sümboolselt kui rituaalselt.

Aamen.

Kusjuures praegu just küsis tombaba tema uut tillefunni – nädalake tööd on pakkuda – nii et me ei pääse ristirästi kuidagimoodi üksteisest, krt.

Kuhu ma jäingi?

IDRkalõmmijad – metsaärikate käsiraha tagasipommijad – olid oma igapäevase kirjaga täna na hilised, et mõtsin juba, et nendega on midagi juhtunud 😀 😀 😀

Issandissand, praegu meenus seoses igasuguste asutuste ja sürrtasandil asjaajamistega, et Elfriide-kadunukese kõrvanumbrid on… konteineris… ee… öö… mää… üäääää!

See eest tegin Eesti Naise juulinumbri loo puhtaks. Pesin tekid-padjapüürid ja kasisin tallid. Kui laupäevaku aruandlus ja kokkuvõte igas suunas vormistatud, ootab nüüd juba põlev käsikiri. Täna koostasin ka külluseni jõudmise eelarve. Neljapäeval tuleb Helina – vikat – pigikulp – lülitid-lambid-seinad – teeme tänavuse esimese niidu, puhastame lõõrid-truubid – ja seejärel ka koduhaldjale olulised pudinadvidinad – ma ju ei oskagi paigal istudes, aina sahmides suhelda.

See, et täna on juustelõikamise päev, meenus Reti maja ees – viisime talle piima ja leidsime ta maad kündmas-kaevamas! – nii armas oma värske soenguga ja nädalavahetuse seiklustega Tartumaal 😀 – jõudsin nahinal bakenbarrid ära piirata – vuntsid jäid 😀

Rütmi Urmas võttis mu fotoka tuunimise ette – jummala eest imemees! Ja mul on täna vaja üks põhjalik – aga väga mõnus tekst arvutisse tõugata. Õnneks on täna Naabriplika ja Padjaklubi – nende saatel on nunnu oma rida nügida.

Palun mind mitte tülitada

a)      Habemega mutantide-migrantide pärgamisega euro-huira võitjateks – von Trappide Austria on ümber lõigatud… tänu taevale, et mu tütar sellesse persse ei kukkunud

b)      Emadepäevaga – meil on iga päev emadepäev ja pühapäev – mingid vuhveltuututamist ei taha!

Ma olen väga liigutatud Indi tehtud kahe peegli üle – üks on arvuti kõrval, teine seinal – ja kaardi üle, millesse on peidetud iga lapse suurim soov – ja kõigi oma laste olemasolemise üle – telefonikõned tehtud ja kena keik – aga emade-isade-jõulu-naiste-sõbrapäevade kampaaniad on õõnsad ja võõrad.

Nagu eile Indiga arutasime – kui olin ridamisi Aleksanni-Brigita-Ingaga vestelnud – miks ma ei helista. Kui just teisiti ei pääse. Olen sellest kirjutanud ka. Ma ei armasta telefoni. Mõtlen oma laste peale kogu olemusega pidevalt – pole mingeid formaalseid kõnesid vaja. Ega selliseid ammugi mitte, kus mind muuta ja kasvatada püütakse. Laske olla. Helesinine. Käes sang-hang-pang-kang – ratastool lähenemas, kui ristluiega midagi põhjalikku ette ei võeta – ja ikka olen rõõmus. Aitäh kõigile kõige eest.