9.aprill

Eilne kohtumine Ene Paaveriga läks nii sügavale hinge, et nägin teda uneski – inimesed käivitavad üksteise elus ja olemuses protsesse, millest kujuneb saatus. Kui ene läks Postimehe kultuuritoimetusest lapsepuhkusele, sain mina tudengina tema asemele tööle. Vaene Riks pidi pooleaastasena minema Astridi juurde kodulasteaeda – aga Astrid oli/on erakordselt võrratu inimene, nii et sellepärast pole vaja ennast süüdistada. Päevalehe töö ei sobinud mulle – Reti sünd päästis mu sellest. Aga tänu sellele sai Alo iseseisva Postimehe ärijuhiks, käivitas – ja asutas oma kirjastuse. 22 aastat tagasi. Ene oli ka mu diplomitöö – Eesti naisajakirjanduse sünd – oponent. Lilli Suburgi Linda – ja ennäe, mis on mu kirjumirju marmorkiisu nimi? Tänan küsimast, paraneb imeliselt. Ega räägi, kas jäi puuriida vahele, metsaseikluste ohvriks, auto ette-taha või hobuse alla, mis on kõige usutavam – püherdab igasuguse ohutundeta nende jalus. Nagu ka kutsikad. Kes on nüüd igal pool. Ühesõnaga haldjate hooleks.

Neile asjadele mõtlesin, puistates Eha ja Valduri teksti telje paberile.

Saatsin Pille-Maile järgmiste tööde nimekirja. Anne-Marile küsimusi-ettepanekuid. Ja otsisin fotokale hooldust – zuumida ei saa juba aasta, nüüd lööb pildid valgeks – 100 pildist 3 on pildilaadsed tooted.

Samal ajal ringles alateadvuses küsimus, mida pidas vanajumal silmas eilsete kohtumistega – dr.Noorman ja teised tohutu slepiga teekaaslased äratasid nostalgiavoo, aga Hans H.ga vahetatud lõõplausetes oli midagi väga vajalikku. Tulevikulist. Saan teada 😀

Nagu ka vastused tuhandetele küsimustele, mida äratas tutvumine maalikunstnik Helinaga. Ühele tean vastust – küllust pole mulle spst ette nähtud, et see laseks mu lötsi. Teisele ka – nii mitmekihiliselt pinev elu on mul spst, et olen eelmises eludes korralikke käkke sooritanud – hing teab, et need on vaja heastada. Aga…

Läksin hommikul kell üheksa nii kohutavalt kurjaks, et märkasin õudusega – olen ohtlik. Imselt pole arukas seda siin tunnistada – aga jah, ma kardan, et virutan Ofeliale sõnnikuhargi persse ja äsan Plixile-Šunkale labidaga. Palju õnne sünnipäevaks muidugi – nad saavad täna kahekuuseks.

Ofelia lõugab lakkamatult, suu toitu täis – ning lisaks oma Orelipoistele käib iga ülbik, kel tuju, teda seni lüpsmas. Tämber on selline, et see tekitab afekti – olen talle köögiaknast vett ja koplis kuuseoksa virutanud – aga jah, ma ei talu teda. Võiksime homme pärast saepäeva ta tükkis inbriidpoistega ära teha, aga kuna poisid on viimased, kes oma idioodist moori nisani pääsevad, pole sealt miskit võtta. Kareka juures saab eit seni kapis laliseda, kuni tüübid on mõõtu kasvanud – ja hea sõber saab ühe asemel kolm. Tõsi, mitte lammast, vaid liha. Ehkki keegi ei keela tal seda mää-äää-ääääratut õud-utte lasta edasi sigida. Liha on liha. Fui, kurat.

Plix ja Šunka norivad labidat sellega, et veedavad suurema osa päevast tallis. Hobuste jalgade vahel. Sitta sorteerides. Tore. Ma ei taha seda vastutust. Õnnetusi. Ohtu. Minge kojuuuuuuuu!

No vot ja olengi ohtlik. Elu eest seistes ja töötades olen kohati valmis tõepoolest sitahargi võika häälega ute idioodinäkku lööma. Sorri, koletis jah. Ainus vabandus on – ma ei tee seda.

Ma ei saada persse ka inimesi, kes laviinina mulle peale vajuvad lootusega, et ma elan nende elu. Eile helistas mulle toidupoodi – just hetkel, kui avastasin midagi väga õõvastavat, Viru litsi ajakirja naistepäevanumbri kaanelt… – keegi tädi, kes teatas, et Rapla on saatana ära tehtud, needust täis – keegi peab ära võtma. Ütsin, et Paldiski maanteel võetakse.

Täna on mitu memme oma koondamistest ja deprekatest pihtinud. Ma lingin neile siis oma päevaraamatu ja küsin, kuhu mu päevakavas mahuks nende elu elamine. Kusjuures pekkikukkunud inimeste pealetung paneb mõtlema, kas mina pole oma edukatele sõpradele lootes samasugune. Jälle on emand Toateril õigus – alamakstus tekitab alaka. Kui mingi punavanake maksab 30 eurot mitme aasta töö eest, hakkadki end koondatud seatalitajaks pidama.

Valestivalitud raadiojaam mängis mulle üht parim-enne-hõimlast ja soe, ent niiskeniiskeniiske õhk kleebib kõik pebred-karvad külge. Fui. Ja oma haldjajakki kappi pannes avastasin, et selle tagumine külg on mingit põhjalikku räppa täis. Huvitav, kas ma käisin eilsel pidulikul sündmusel ka niisuguse perssega? Aitäh. Ah, pohhhh…lamoos. Kuna  ma ei taha seda afekti oma tekstidesse installida, puhkisingi siia välja ära. Tänan kuulamast. Raisk.

Imetlusväärne, kui rahulik on raharahvas, kui peab maksma ligi 3 miljonit – nagu Hans H. Margus Linnamäele…

Käisime Indi ja tema klassiõe Katriinaga fotoäris-pangas-postkontoris-säästukas-Marju kohvikus. Tüdrukud õppisid koos – mida oli huvitav kuulata. Ja padukas – kuum padukas – pesi maailma puhtaks-haljaks-uueks. Aitäh.

Indile on viimase nädala järjestikused talinad liig olnud – täiesti uskumatu, millist segast soga ta võib ajada. Ja kui omas elemendis ta laval olles on – nägin täna emadepäevakontserdil. Nagu Brigitagi – täidab kogu lava oma naeratuse ja olemise rõõmuga ära.

Aga sauna mina täna küll kütta ei jõudnud – podiseva koduseakeeduse saatel kirjutasin Sadulsepp Eha loo. Haldasin koduka. Pidasin kirjavahetuse – homne saagimine, kutsikas, Adorno-treiku pidurid, Indi ja Lady Di tütre Emma sünnade ühitamine, jupike hingeabi – no ei oska ma ei öelda noh…

Homme leiab Plix-Beibe kodu.

Homme sünnib rida puitskulptuure.

Homme õhtul, kui kõik on läinud, teeb Karekas… Ma ei taha sellest rääkida. Võimalik, et ma ei räägi sellest üldse. Ta ise teab seda juba. Hoiab teistest eemale. Lahkub, nagu Mötsu mullu – enne paksu ja sigimisvõimetu keha kustumist tõmbab jee. Väga mõistlik. Aga ma olen tegelikult hirmus kurb. Neli aastat koos. Tütar ja tütretütar jäävad. Kareka juures on tema poeg sugujääraks. Aga. Ah. Nii on.

Ja ülehomme hommikul sõidab Šunka oma koju, kaasas Ofelia ja Orelipoisid.

Algaval nädalal viib Jabara Kaisa kolm utte põhjaranniku tuulegeneka ja päikesepatareide alla…

Ja ongi rahu ja vaikus.

Paigas. Ilma segajate ja lahkujateta.

Kuni juulis saab Amatsooni Mäekülla ning Aya ja Emma Gerlyle saata.

Halleluuja.

Aitäh.

 

*

Soone talu korraldab 10.mail kell 10 puitskulptuuride vigursaagimise pere-õppe-teemapäeva. See on abiks põhikoolinoorte kutsevalikul, inspiratsiooniks peredele ning kogukonnale. Biopulsariga diagnoosimine algab kell 12.

Ettevõte Arborest OÜ langetas oma aja ära elanud saarepuude rivi talu naabritepoolse tee äärest. Jätsime 15 puukujude saagimiseks sobivat kõrget kändu. On ka lahtiseid saagimissobivaid pakke, millest loodu on võimalik pärast koju kaasa võtta. Üks suur kodu, kuhu läheb nimeline puukuju, on Valtu lasteaed Pesapuu. Puitskulptuuride saagimisele kutsume kutsevaliku eas koolinoori – ning nende pered. Perepäeval pakume:

1. Loeng puude hingeelust ning puudesse suhtumise eetikast (Luua-kooli õppejõud Heiki Hanso)
2. Loeng ja praktika ohutusest ja turvalisusest puidu töötlemisel (Arborest juht Hannes Valdna)
3. Ettekujutus kutsevaliku võimalustest: puude kasvatamine, hooldamine ja töötlemine – aga samas ka loovus- ja loomatalu pidamine
4. Kutsevaliku ees seisvate noorte emadele-isadele avastamisvõimalus, mida oma kodutalu kändudest teha ning millised avastamata anded neil endil võivad olla
5. Lisaks kändudele, mis jäävad skulptuuridena loovus- ja loodustallu, saeme ka väiksemaid kujusid, mida saab kaasa võtta
6. Loeng  elust loovus- ja loomakasvatustalus (Kati Saara Vatmann) – piknik koos hobuste-ponide-lammastega
7. Valgussaare taluga koostöös Biopulsariga ohutu tervisliku seisundi mõõtmine-diagnoosimine

Isadel ja meesõpetajatel palume kaasa võtta mootorsaed, mis endale juba tuttavad-käepärased.

Emadel ja naisõpetajatel on võimalus müüa ja pakkuda omaküpsetatud-valmistatud suupisteid.

Tere tulemast eriliselt lahedale laupäevale! www.aabramihobulausujad.ee – 5107709

*

TRE teraapia

lühitutvustus ja praktika

12.mail kl. 19.00-21.00

Rapla Kellukese lasteaia võimlas Palli t. 3

 

 

 

TRE on lühend ingliskeelsest väljendist trauma and tension releasing exercises (tõlk. traumat ja pingeid vabastavad harjutused).

Järgemööda tehakse kuus lihtsat bioenergeetilist harjutust, mille tulemusel hakkab keha iseenesest vibreerima.

Neurogeeniline lihasvärin lõõgastab keha ja vabastab stressist ning ülepingest ja ka ammu aset

leidnud üleelamiste tagajärgedest.

Harjutused on lihtsad ja sobivad kõigile kellele perearst lubab võimelda.

Vastunäidustus on rasedus.

TRE-harjutustes nähakse võimalust anda inimesele tagasi vägi ennasat ise aidata.

 

 

 

Praktika viib läbi tre-terapeut Mirjam  Püvi

 

 

 

Kaasa võtta  mugav   liikumist võimaldav riietus, lamamismatt, pleed või kerge tekk  ning veepudel.

Osalustasu on 15 eurot kohapeal, eelregistreerujatele 10 eurot.

Eelregistreerimine kuni 11.maini. aadressil:

mirjam.püvy@gmail.com või Tel: +372 52 01 351

 

Oodatud on nii naised, lapsed (alates 16 a) kui ka mehed !

 

 

Huvi jätkudes on plaan tre – tada 2 korda kuus Jaanipäevani!