13.mai

Asjad planeerivad ennast ise.  Eile ma loomulikult oma loodetud teksti valmis ei kirjutanud – täna hommikul kirjutasin. Olen lubanud, et ei ütle iial, kui Indi ratsutada tahab, ei.  Eile sipsisid tüdrukud tund aega platsi peal. Ladusin neile slaalomiraja. Kuna Indiisu unustas lobisedes ratsmed lonti, ei saanud Mann ühel hetkel aru, kumbalt poolt autokummi minna tahetakse – ja vupsas otse üle. Oligi hüpe. Mispeale ladusin mõned latid – ja nii nad siis kahekesi vupsisid 😀

Pehme pinnas, vest, kaska – isegi kui sopsab, ei juhtu midagi – nii et las vupsivad. Minu jahmatuseks kirjeldas tibinas, kuidas ma Sassi tallis suure tori märaga hüppasin – kuus tõket järjest – peneroll noh, käed lahti – ja mitte ainult – nendega tuli sooritada ette-üles-kõrvale-alla – ratsmed hobuse kukla taga sõlmes – ja laulda tuli ka. Merlyn tegi meiega jah sellist trenni selleks, et õpiksime lõdvestunult hüppama, ei jääks suu peale, tunnetaksime tagumiku ja jalgadega – aga ei oleks krampis. Veel enam, et Indi mäletas – ta mäletas ka hobuse nime – Honda. Ja mäletas ka, mida ma selle isevärki penerolli ajal laulsin – kaks väääikest hanepoega nüüd välja ei saa 😀

Õhtul vestlesin Keila Valduriga, Varbola Piretiga – ja üks isevärki piiga üritas end tänaseks siia sättida. Ega ikka ei säti küll. Selle pakkumisega, mida on võimatu vastu võtta, meenus nii palju iksfaktoreid, et oli selge – järjekordne proovikivi – mida ma selle assotsiatsioonidejada puhul tunnen ja teen. Ei ütlen. Täna ja alati.

Kui naabrinaine Inge eile õhtuteed käis joomas, sain järsku sähvatusena aru, miks lambad paksuks läksid. Elfriidekene oli juba paar aastat rasvas – ent piiripealselt ümarad on ka Alfa ja Ogalik. Silo. Tegime siin lastega tunamullused silod lahti ja laotasime kuivama, et sellest saaks allapanu. Ent tädid on selle järkjärgult nahka pistnud. Õnneks saab  peagi otsa. Allapanuks tuleb metsatalu ja väimehe saepuru – seda nad ometi ära ei söö 😀

Kuna ma ei keeranud südaööst seitsmeni massi tõmmates külgegi ärkasin ilusast unenäost – olin Meister – hirmukihvatusega. Üsna kohe jõudis kohale, miks. Kõigil, kellega oma ettevõtlusest-turundusest-edendusest räägin, on aega küll. Mu rahalistel partneritel ei ole. Hirmusööstu lahustamiseks – et saaks rahus kirjutada, noh – laotasin kahe partneri ette finantsanalüüsi. Ikkagi mingi tegu…

Eesel Opaali teod ilmuvad aina päevavalgele – sündis järgmine beibe ponimuul – kaks tüdrukut siis nüüd juba 😀

Sel puhul toimetasin otsast ühe talli kodulehekülge, ehkki peaksin oma tekste muljuma – ja tahaks ainult magadamagadamagada. Ilm. Ülekoormus. Pingelangus – mida endale lubada ei või. Indi tegi mulle vinge õhtumeigi, et end lillemana tunneksin. Tunnentunnen, miks ei tunnen…

Osalesime Indiga mentorklubi päevast sedapalju, et kooserdasime mõnuga mööda Puraviku sepikoda ja võtsime paarkümmend inimest seejärel siin Soonel vastu. Pilgud kohtusid Tšiili aukonsuliga, kes ehitab Reolas erinevatesse riikidesse saunu – miks ta Rapla ettevõtjatega kurseeris, ei tea, igatahes Indi kutsus ta oma sünnipäevale 😀 Üks marmelaadineiu ja ilukeetja, Uniplasti Madis ja Puraviku Lauri olid väga omad. Viimane seda enam, et välipelta uks jäi talle pihku, panime koos tagasi 😀 😀 😀

Uniplasti omad ütlesid, et Äripäevas oli juttu juhirendist – mis võiks olla lahendus mulle mäneka leidmiseks.

Teel Itaaliast Aasiasse lubas Margus siit läbi astuda. Loodame. Õhtul oli asjalikku ja mõnusat lävimist nii puidu kui kunstirahvaga, Rapla ettevõtjate kui Tšiiliga. Uskumatu, kui lihtne on mulle lootust anda ja kummi täis taguda ka siis, kui mitte midagi ei muutu ega toimu. Kuidagi mingil tasandil ikka toimub – ja ma jaksan jälle…

Googel ei näita ärijuhtide rendi kohta midagi. Kas teie teate sellist teenust? Mul on ühte vaja. Eile! Aitäh.